Nagu mainisin eelmises postituses, et meil on nüüd vihmaperiood ehk tormiperiood 3-4 päeva, siis on see minujaoks ideaalne võimalus olla mõnusalt toas õhtuti. Ma ei tunne, et pean kuskile kiirustama sellise ilmaga. Naudin, et panen küünlad põlema (soetasin täna just uued, ning ühe lõhnaga meadow & rain), lasen tule mahedamaks, kuulan natukene hipilikku trippivat muusikat ning kirjutan ja näitan Teile pilte.
Postitus tuleb natukene hüplik, sest tahan Teile jutustada sutsu 13. veebruarist, kui toimus Anti-Valentine's pidu SF's ning 17. veebruarist, mil mul oli vaba päev ja ma linnas paari ägedat kohta käisin kaemas. Nende kahe päeva vahele jäi siis Tahoe puhkus.
Kõigepealt 13nda veebruari juurde, mis oli neljapäev. Magda kutsus mind oma date'ks sellisele üritusele nagu Anti-Valentines' Ball. Mis ideepoolest oligi siis, mitte Valentinipäeva tähistamine, mis oli suunatud, kui ma õigesti aru sain, vallalistele, sellises lounges' nagu Drake. Koht ise oli päris toreda sisekujundusega. Rahvast oli palju, kuid mitte ülearu, see tähendab, et liikuda sai ilma trügimata ning baarileti juurde ei olnud vaja endale kohta võidelda. Ainukene miinus, mis me leidsime, oli tantsupinna puudumine. Me ju vanad tantsulõvid Magdaga. Mida aga armastame, on see small-talk, ehk see, et kõik on nii sõbralikud, vastutulelikud ning reeglina hea südamega. Minujaoks oli üritus pigem ikka uute tutvuste saamine, nagu ikka kui ma väljas käin, sest siin kohtab firmajuhtidest lennukipilootideni inimesi paljudselt erialadelt. Ning tutvusi headel kohtadel on alati kasulik omada. Kõrgetel kohtadel töötavad inimesed on siin pigem kahe jalaga maapeal seisvad, kõvasti tööd tegevad lihtsurelikud, kellel on hea huumorisoon, kes tunnevad siirast huvi asja vastu mida teevad, on selles head ning on maailmas ringi rännanud seljakotiga. Nad oskavad alati soovitada häid kohti kuhu minna vabal ajal, jagada nõu ülikoolide kohta, mitte ainult Californias vaid ka mujal, USA's, Euroopas. Peaaegu, et alati on neil meeletult palju tutvusi ning häid sõpru erinevatest maailma nurkadest ning nad ei ole kitsid neid jagama. See on kui suur google circle, ainult et info tuleb otse inimeselt ning on kordi huvitavam ja kordumatum ja sageli ka tõetruum, sest oma silm on kuningas, kui google.com. Mida ma siinkohal maha ei tee, kuid ma eelistan alati hankida põnevaid detaile kõikide asjade kohta, kellegilt, kes on kusagil käinud ja omal nahal kogenud ning näinud. Seega, minujaoks läks pidu asjaette, sain palju uut infot :)
Lubasime Magdaga endale ka paar klaasi shampust, neljapäeva puhul.
Natukene fancy mixed-up lounge
Veetsimegi suurema osa oma ajast mõnusalt juttu ajades. Kuna riietusetikett nägi ette, et tuleb panna pidulikult riidesse ning teksad ja tennised ei ole lubatud. Surusin ka endale üle pika aja peole selga kleidi ja kontsakingad.
Kui ma harva kleiti kannan :)
time didn't catch us, we were too fast
Neiud
.jpg)
Too sweet! Kiss me! Hug me! Right!
ihihihi, vastuoluline
.jpg)
edevushetked
Püüdsin ühe ägeda mõtte ka kaamerasse. Kuskohast, on aga saladus, niipalju ütlen, et tegu on laega. Aga inspiratsiooni andis palju midagi sellist teha, oma tulevasse kodusse.
flying high, literally
Uskumatu, aga õppisin enda kohta üsna palju sellel peol, tänu vist just niipalju suhtlemisele erinevate inimestega, kellel igalühel on erinev taust, erinev arusaam elust ning omamoodi mõttemaailm ning maailmapilt. Kõigis leidsin midagi väga ühist enda vaadetele ja mõtetele, samas totaalselt erinevat oma tõekspidamistele. Erinevus rikastab, jälle.
Lahkusime peolt nagu ikka, selle parimal ajal, kui pidu veel ei olnud päris ära lõppenud. Kuna SF on täis meeletult tänavakunsti, siisjäädvustasime mõned mälestused ka üles.
1 - tulin
2 -poseerisin
3 - poseerisin
Nagu tsikipiltidel kombeks on. Kolm on kohtuseadus, ülejäänud 18 pilti seeriast "Siljaninja" jäävad privaatseks.
Minujaoks on siiani kõige rohkem imeks pandav fakt, et kõik mis on kunagi seintele joonistatud/maalitud on puhtad siiani, keegi ei ole tulnud ja sodinud peale tobedat kirja nagu näiteks EAS või midagi säärast. Õnn ja rõõm on näha, et kõik hindavad seda, mida keegi on oma kätega teinud, kuhu keegi on pannud oma emotsioonid ja sisse kudunud erinevate joontega oma käekirja ning tähendused. Imetlusväärne. Ning nii üle linna.
I didn't park, I did red performance art
või hoopis musi :)
Sündmusterohke õhtu lõppes otseloomulikult pitsa söömisega, nagu ikka.
Vahepeale jäi Tahoe puhkus 3 päeva ning esmaspäeva hommikul jõudsid minuni kurvad kurvad uudised Eestist. Tõmbasin aja maha ja olin terve hommiku üksi kodus, istusin rõdul, mõtlesin, arutlesin ning lihtsalt olin. See oli neist kahest korrast teine kord, kui ma tundsin, kui abitu ma olen, et ei saa olla füüsiliselt oma kõige kallimate inimeste juures. Lihtsalt ei saa ning kõik. Väga kurb ja paha tunne. Aga eks peab ikka edasi ja edasi liikuma. Elu ju ei jää seisma.
Kuni mingi hetkeni lihtsalt süübisin oma maailma ning tundsin, et ei suuda ka enam kodus olla. Sain pea selgeks natukene ning istusin rongile ja sõitsin linna. Triinu tuli vastu ning lajatasin kõik oma emotsioonid korraga välja. Ning natukene ka ehk aitas, ma ei tahtnud mitte oma mõtteid eemale saada ega kõiki asju ignoreerida, vaid ma tahtsin lihtsalt seda kellekagi jagada. Minujaoks toimub puhastus minu sees, kui elan teatud asjad läbi, mitte ei "aja" neid ära ega ignoreeri. Lõpuks kõik kuhjub ja kuhjub ning ajab üle ääre, ja siis seal nii olla, on kordades kehvem. Samuti leian, et läbielamised muudavad meid tugevamaks ning teevad teatud olukorrad kergemaks ning meil on edaspidi sarnastes olukordades kergem hakkama saada, just emotsionaalselt, sest see tunne on juba tuttav ja läbielatud. Iga kord on küll erinev, aga eelnevad kogemused toetavad tugevasti kogu alust. Meil on olemas nö "vundament".
Minnes aga sujuvalt üle vaimselt vundamendilt sellisele kaunile ning ühele tähtsaimale San Francisco ajaloovundamendile nagu Palace of Fine Arts. See kaunis ehitis on üks suur osa SF'i kirjust ajaloost ning asub Marina districtil.
Meie jalutasime üsna pikalt, nii et alustasime, kui oli veel üsna valge ning lõpetasime kui oli juba täitsa pime ning palee oli tuledes. Kahju on nii paljudel kordadel, et mul ei ole otsaees kaamerat või super head fotoaparaati. Sõnad "Oma silm on kuningas" on väga õige. Kusjuures mina ei saanud sellest pikalt aru, kohe nii sisutihedalt, et see tõesti nii on. Asi oli vist selles, et ma ei olnud ju reisinud palju eelnevalt ning nüüd siin olles külastan ja näen nii imelisi kohti, et tahaksin kõikidele Teile näidata ilusaid asju nii, nagu minu silmad neid näevad. Õnneks, tegime aga palju pilte, mida Teiega kavatsen rõõmuga jagada.
Vahepeale jäi Tahoe puhkus 3 päeva ning esmaspäeva hommikul jõudsid minuni kurvad kurvad uudised Eestist. Tõmbasin aja maha ja olin terve hommiku üksi kodus, istusin rõdul, mõtlesin, arutlesin ning lihtsalt olin. See oli neist kahest korrast teine kord, kui ma tundsin, kui abitu ma olen, et ei saa olla füüsiliselt oma kõige kallimate inimeste juures. Lihtsalt ei saa ning kõik. Väga kurb ja paha tunne. Aga eks peab ikka edasi ja edasi liikuma. Elu ju ei jää seisma.
Kuni mingi hetkeni lihtsalt süübisin oma maailma ning tundsin, et ei suuda ka enam kodus olla. Sain pea selgeks natukene ning istusin rongile ja sõitsin linna. Triinu tuli vastu ning lajatasin kõik oma emotsioonid korraga välja. Ning natukene ka ehk aitas, ma ei tahtnud mitte oma mõtteid eemale saada ega kõiki asju ignoreerida, vaid ma tahtsin lihtsalt seda kellekagi jagada. Minujaoks toimub puhastus minu sees, kui elan teatud asjad läbi, mitte ei "aja" neid ära ega ignoreeri. Lõpuks kõik kuhjub ja kuhjub ning ajab üle ääre, ja siis seal nii olla, on kordades kehvem. Samuti leian, et läbielamised muudavad meid tugevamaks ning teevad teatud olukorrad kergemaks ning meil on edaspidi sarnastes olukordades kergem hakkama saada, just emotsionaalselt, sest see tunne on juba tuttav ja läbielatud. Iga kord on küll erinev, aga eelnevad kogemused toetavad tugevasti kogu alust. Meil on olemas nö "vundament".
Minnes aga sujuvalt üle vaimselt vundamendilt sellisele kaunile ning ühele tähtsaimale San Francisco ajaloovundamendile nagu Palace of Fine Arts. See kaunis ehitis on üks suur osa SF'i kirjust ajaloost ning asub Marina districtil.
Palace of Fine Arts õhtul tuledes
2014
2014
Palace of Fine Arts asub endisel laadaplatsil, kus leidis aastal 1893 aset Chicago White City Maailma Kolumbia näitus.
Originaalis ehitati monumnetaalne ning suursugune Palace of Fine Arts aastal 1915, olles ekspeditsioonikohaks Vaikse Ookeani- Panama näitusele. See on üks väheseid säilinud sellelaadseid suuri ehitisi, mis on säilinud oma originaalkujul. Küll aga renoveeriti/ehitati uuesti varemetest üles aastal 1965 ning renoveeriti täielikult 2009 aastal. Isegi kui Palace of Fine Arts on siiani koht, kus toimub hulgalselt näitusi, on täna palee ennekõike populaarne turistidele ning kohalikele. Samuti on see koht, mis on populaarne ka pulmade/pulmapidude korraldamiseks ning on kuum kohta ka fotograafide seas. Palee on suisa nii kuulus, et miniatuurne koopia on Disney California Adeventure's, mis asub Anaheimis (Los Angeles)
Palace of Fine Arts oli üks kümnest Vaikse-Ookeani Panama paleest, ülejäänud paleed esindasid Haridust, Liberaalset Kunsti, Tootmiskultuuri, erinevaidTööstusharusid, Argikultuuri, Transpordi, Kaevanduse- ja Metallurgiat ning Masinatööstust. Kuna aga algideena, olid hooned ehitatud vaid püsimagi vaid näituste jaoks, mitte kauemaks, oli ehitusmaterjaliks üsna odavad ning kerged materjalid nagu puit, krohv ning kotitaoline kerge riie. Ilmselgelt selline segu hävis üsna kiiresti ning sai rikutud, mistõttu alustati talade tugevdamist ning alles aastal 2010 võttis San Francisco ette tõelise restauratsiooni.
Fakt aga mis püüdis minu silmi ja mõtteid, oli, et aastatel 1934-1942 oli näitusesaal koduks 18 suurele valgustatud tenniseväljakule.
1969 oli hoone Eksploratoorium ning aastal 1970 muudeti Palace of Fine Arts 966 istmekohaga teatriks. Mis mind köidab enim, sest sellises kohas lavastust vaadata oleks kindlasti omaette eriline elamus.
Fakt aga mis püüdis minu silmi ja mõtteid, oli, et aastatel 1934-1942 oli näitusesaal koduks 18 suurele valgustatud tenniseväljakule.
1969 oli hoone Eksploratoorium ning aastal 1970 muudeti Palace of Fine Arts 966 istmekohaga teatriks. Mis mind köidab enim, sest sellises kohas lavastust vaadata oleks kindlasti omaette eriline elamus.
1919
Meie jalutasime üsna pikalt, nii et alustasime, kui oli veel üsna valge ning lõpetasime kui oli juba täitsa pime ning palee oli tuledes. Kahju on nii paljudel kordadel, et mul ei ole otsaees kaamerat või super head fotoaparaati. Sõnad "Oma silm on kuningas" on väga õige. Kusjuures mina ei saanud sellest pikalt aru, kohe nii sisutihedalt, et see tõesti nii on. Asi oli vist selles, et ma ei olnud ju reisinud palju eelnevalt ning nüüd siin olles külastan ja näen nii imelisi kohti, et tahaksin kõikidele Teile näidata ilusaid asju nii, nagu minu silmad neid näevad. Õnneks, tegime aga palju pilte, mida Teiega kavatsen rõõmuga jagada.
Need majad asuvad täpselt palee vastas. Neil on suurepärane vaade. Huvitav on mõelda, kui palju nende inimeste igapäevaellu sulandub Palace of Fine Arts, kui nad seda igahommik ja õhtu on harjunud nägema oma koduaknast, söögitoast või magamistoast. Muidugi on see iga argipäeva osa ning seda on kerge võtta iseeneset mõistetavana. Siiralt loodan, aga et need kõik inimesed seda ei tee, ning ärkavad iga päev uuesti ja uuesti mõeldes, kui õnnelikud ja inspireeritud nad on, ümbritsetud sellisest kunstist, arhitektuurist, ajaloost. Samas näen seda enda peal. Siia kolides ahhetasin ikka korralikult, sest minu aknast ning kogu rõdult paistab terve Bay Area ning kõik kolm silda ja San Francisco, vastaskalda mäed oma õhtul kuldselt säravate majadega aknad ning kiirte 101, allolevad majad ning laht, maanduvad lennukid, päikesetõus - ja loojang mis annab mägedele alati võluva värvi. Või kui ma näen vikerkaare täiskaart oma rõdult, mis on all linnas. Ma võin Teile seletada palju tahan, aga hoopis midagi muud on seda ise kõike näha. See tekitab suure suure armastuse südamesse.
Esialgu tundsin, et ma ei saa kunagi istuda söögilaua taga nii, et olen seljaga vaate poole. Üsna kiiresti see aga muutus. Nüüd tõmban südamerahuga oma vaatele õhtul kardinad ette ning mõnegi pikema uinaku puhul ka keskpäeval on mul üsna ükstaskõik, kas kardina taga on see vaade või ei. Mitte, et see ei oleks igahetk kordumatu ja hingematvalt kaunis, kuid see on argipäeva osa, mis nii jääb.
Looduspilt Triinult
Jalutades palees, valdasid mind nii ägedad tunded jälle. Californial on kõik, mida hing ihkab. Alles eelnevatel päevadel olin ma mägedes ja lauatasin ning tegin lumememme. Juba aga esmaspäeval jalutasin ringi nii kultuurses kohas nagu seda on Palace of Fine Arts oma suure ajalooga. Silmailuga. Imelisi Arkitektuuriga. Suursugususega. Suurejoonelisusega. Tundega, et oleks sattunud justkui kuskile Kreeka templisse.
Siin peaks hästi olema aru saada, kui suur on kunstupalee tegelikult, Silja on vaid üks täpikene
Tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis meie eesmärk antud tänavale ja districti jalutama minna oli hoopiski näha Marilyn Monroe ja Joe DiMaggio kodu, kus nad elasid, kui olid äsja San Francisco City Hall'is abiellunud. Tänav, kus majab asub, Beach street, jookseb otse välja Palace of Fine Arts'ni.
Värskelt abiellunud noorpaar
15. jaanuaril 1954 aastal abiellus 27. aastane Monroe 39. aastase pesapalli staari Joe DiMaggioga San Francisco raekojas. Olenemata lühikesest ajast, mil paar abielus oli, olid need 8-9 kuud täis tulist ning leekivat armastust. Teatavasti, ei meeldinud Monroe'le San Franciscos, kuna linn on sagedasti udune ning jahe. Eriti marina districtis, mis asub täiesti lahe küljel ning mõne kilomeetri kaugusel Golden Gate sillast, mis on vahelüliks Vaikse Ookeani ning SF'i lahe vahel. Seega, ei ole ka väga imestada, miks talle siin ei meeldinud.
Samas jalutad samadel radadel ning seistes selle täiesti tavalise maja ees, kus Monroe kingad kõpsusid, tekib ikka sisse teistsugune tunne. Jällegi saan paralleeli tõmmata korraga, kui nägin Hollywoodi silti. Ei pidanud seda eriliseks ning ei mõistnud, et mis siis on nüüd. Aga kui puude tagant hakkasid tähed paistma, läks ikka tuju üliärevaks.
vot selline ta ongi, on praegu ja oli aastal 1954
Jalutasime ringiga mööda jahisadamat Palace of Fine Art'si juurde tagasi, sest tahtsime seda ka tuledes näha.
Kuna olen üles kasvanud lahe ääres, siis on igasugused Jahtklubid minujaoks täielikult kodused. Kohad, kus tunnen, end tõesti, väga hästi. Äratundmisrõõm. Eriti äge on see siin, kui lisaks jahisadamale näen ühel pildil ka Golden Gate'i. Süda võtab kohe tiivad külge.
San Francisco Golden Gate'i ja jahisadamaga
Vahel on sõnad üleliigsed. Hetkedel, kui on tunne, et olen jõudnud koju.
Õhtul tuledes
Meil oli aeg asuda otsima mõnda kohvikut/restorani, et kõhtu täita ning mõni uus koht leida, mida jälle hinnata ja uudistada. Valisime linnaosaks Castro, mis on eelkõige tuntud kui geilinnaosa. Ühtlasi leiab sealt palju väga huvitavaid ja häid söögikohti, poode ning kohvikuid + palju sõbralikke inimesi.
Inspiratsiooni saime vist San Francisco City Hall'st
Seekord astusime sisse täiesti suvalisest uksest, kui nii võib öelda ning ei kasutanud Yelp'i, et lugeda tärne ning hinnanguid ja menüüsid. Toiduvalik oli nii ja naa. Ainult üks roog läks aiataha. Muidu tõi kelner meile väga huvitava mängu, mida mängida, kui toitu ootasime.
Muusikavalik oli ahhetama panev. Nii hea oli!
Tänavatel oli palju palju ägedate vaateakendega poode, kuid üks selline asus erilisele kohale, just oma niipaljude muinasjutu karakteritega.. mis kokkuvõtteks on ikka üks väga sürreaalne lugu...
Castro on linnaosa, kus alati, ALATI jalutades oled sa kui teises maailmas, mis on täis muinasjutte ning kauneid inimesi, harmooniat ning vastuolu.
Lõpetan tänaseks oma postituse, ning mul on Teile veel palju palju rääkida. Ilmad on endiselt meil siia sinna, kord sajab siis on ilus, ükskord on udune ja teinekord on jälle nii kiiresti nii selge. Mu elu on võtnud aina kiiremaid rütme ning tempo on meeletu. Mulle meeldib nii ja see on põnev. Ning luban, et kõigest väest, katsun Teid hoida endaga samas rütmis.
Teie Silja,
iga päev ja hetk on uus,
kallistustega.
No comments:
Post a Comment