Everything is new, again

Päike. Soojad ilmad. Uued inimesed. Uued kohad.
Nädal oli tegus nagu ikka, aga aeg lendab üha kiiremini ja kiiremini, nagu juba eelmises postituses mainsin. Ma ei tea mis toimub, selle ajaga, ma mõtlen. Kõik loksub üha enam paika, tunnen ennast üha rohkem siin pereliikmena ja kutid on supervahvad. Ütlen kohe ära, et trennist tänases postituses ei räägi, kuna tegin vaid üha päeva - puhkasin keha ja vaimu, sest eelmine nädal sai päris korralikult 6 päeva nädalas pingutatud. Ning tahan tänada neid kõiki, kes kohe eelmist postitust lugedes maratoni treeninguks ideid saatsid ning nõu andsid ning siiani kaasa elavad ning toetavad. See on väga tähtis, et te seda teete. Tänan Teid kogu südamest ning kindlasti pöördun Teie poole nii mõningategi küsimustega lähiajal :)!

Aga... asja juurde. Nädala sees olid supperilusad ilmad, päike paistis ja ilmad lähevad aina soojemaks.
Minujaoks oli juba ükspäev nagu Eesti suvi, kleidiga oli lausa palav ning soojad ilmad teevad mind veel rohkem õnnelikuks siin läänekaldal. Esmaspäeval käisime perekonnatuttavatel külas ning nautisime ilusat ilma.

 Palmipuukene aias

Emme meelheaks!

See nädal käisin siis esimest korda siin kinos, Liisu valis filmiks The Impossible, mis põhines Tai 2004 aasta tsunaami loodukatastroofil. Lugu räägiti ühest väga õnnelikust perekonnast, kes oma talvepuhkust veetma sõitis. 26nda detsembri hommikul aga tabas tsunaami nende kuurorti. Imepärane lugu, kuidas kogu pere ellu jäi, kuidas nad lahus olla oma elude eest võitlesid ning kui tugev on armastus. Selline vedamine leiab aset vaid ühe korra elus, ma leian, neil vedas. Mul läksid lausa silmad märjaks mõne kohapeal, sest see tõesti oli liigutav. Soovitan kindlasti vaatama minna, sest selliseid asju vaadates, oskame me tihtilugu palju rohkem hinnata seda, mis meie ümber on, inimesi, kes meie ümber on, igapäevaselt. Kinost aga niipalju, et ei olnud midagi väga erilist, ainult suur oli, aga mitte nüüd ülearu suur, saale oli vist kusagil 12-14 ning filmid jooksevad nagu meilgi igapäev hommikust õhtuni. Ainult see on erinev, et siin ei ole kohad määratud, vaid saad ise valida kuhu maha prantsatad. Meie saal oli üsna õdus ja pisikene.

 Kinotänav

 Kinosabaaa..

Jäin rahule. Teine filmiõhtu oli Liisu juures, kus vaatasime mingit täiesti rändomit filmi, mida olin Eestis juba korra vaadanud. Haarasime krõpsud ja mustikad ja joogid poest ning seadsime end diivanil sisse. Aaa.. kinno smuugeldasime ka natukene magusat oma kotis kaasa. Niipalju siis kinokogemusest :)

 Filmiõhtul võib lubada

 Liisu oli nii lahke ja lubas mulle natukene luksust :) Lemmikud

Kuna ilmad on ilusad ja minu kui põhjamaa inimese jaoks on vaja ju igapäev väljas olla, siis vean kuti/kutid peaaegu igapäev parki ning hängin seal koos nendega. Skypisin Krissuga ning sain sellest nii nii palju energait juurde, et uskumatu. AITÄH!

Burton park

 Väike päevane turgutus kodus :)

 Igapäevased ümber kodu

Kuni, ühel ilusal päikesepaistelisel päeval tuli minu juurde üks neiu ja hakkas minuga juttu rääkima. Leidsime kiiresti ühise keele ning laupäevaks tegime plaani, et läheme shoppama. Mõeldud, tehtud. Veetsime poodides nii kergelt 7 tundi. Enne seda, aga reede õhtul läksime kogu host-perega sööma ning tähistasime edukat nädala lõppu.

Igakord midagi uut ja tervislikku ning värsket

Koju jõudes panime diskolambi põlema, pereisa pani tantsumussi ning tantsisime kõik nagu peast natuke napakad "koduklubis" toidu jälle maha ning vajusime unne. Laupäevaks olin Magdale lubanud, et võtan ta peale - Magda on siis minu uus tuttav, keda pargis kohtasin, 26 a Poola neiu. Kuna järgmiseks reedeks ja laupäevaks on plaan olemas, siis pidin garderoobi veidikene uuendama.
Sain jällegi pärishead keelepraktikat ka ning kiidusõnu taevani, so far, so good :). Ning kuna minu spordiklubi tegi mingi valearvestuse või apsaka, siis saan kuni veebruari lõpuni ühe sõbra tasuta kaasa võtta sinna, lubasin Magdale selle au siis. Ta oli päris õnnelik ning usun et järgmistes postitustes hakkate te temast ka rohkem kuulma, kuna me oleme päris sarnased ning klapime päris hästi.

 teised lemmikud siin, magusashopping

Juba Eestis olles panin kleidile pilgu peale, aga jäi siiski ostmata. Süda kripeldas tükk aega ning

nüüd siit selles leides oli noo NII õnnelik :)

 Esimesed peokingad siin - check. Edev

 ... ja esimene ost ning külastus Forever 21

 Mõnus soe pikk kampsik retude või sukkade peale :) See oli nii armas igatepidi, et ei saanud

kohe kuidagi poodi jätta.

Olin tubli ning ostsin jällegi asju mida mul oli vaja, ei hullunud poes ja olen selle üle uhke ja tänulik Magdale.
Ahjaa.. Magdaga on suisa rõõm poodides käia, kuna ma armastan seda, kui inimesel on oma arvamus ning ta ütleb selle välja - mis mulle sobib ja mis ei sobi. Ta sai nii suurepäraselt hakkama, tiimitöö missugune. 
Ning koju rampväsinult koju jõudsin uuris pereisa, et kas mul Liisuga mingeid plaane ka on, siis vastasin et ei ole, kuna Liisukas tööl. Aga läks mööda 15 minutit kui Liisul oli plaan valmis. Poodi - veinid - söögid - mäele. Jällegi mõeldud, tehtud. Ajasime hea veini saatel juttu mõned tunnid, vaatasime linnavaadet ja arutlesime eluüle. Seejärel kõmpisin oma mäekesest tagasi koju, kell näitas umbes üks öösel, seega vajusin imekiiresti voodisse.

 Meie tähtsate juttude linnavaade

 ... ning veinivalik

Pühapäeva hommikul tuli mul instagrami postitusi meelde, et täna ongi Maverickis suur suur rahvusvaheline surfiüritus, kui samal ajal uuris juba Liisu mis ma teen, siis pakkusin välja et läheks seda vaatama. Üritus aga oli hakanud juba hommikul 8 ning mina tegin silmad lahti alles nii 10-11 ajal. Kuna pidime Half Moon Bayle sõitma, siis kaalusime ennem seda veidikene, kuna telefon näitas, et tee midapidi me sõitma peaksime on umbes ning keskmine kiirus on 5miili/tuunis. Mõtlesime mis me mõtlesime, aga asusime teele, enne veel autopesulast läbi, Tristan puhtaks (meie ühiselt valitud auto nimi), Tristanile natukene süüa ja endale ka ning tegime minekut. Kui Half Moon Bayle jõudmine ei olnud probleem siis järgneva nii 4-5 miili läbimine oli raske ja kurnav ning tüütav, sest istusime - üllatu üllatus pea kaks tundi ummikus. Auto pargitud oli üritus juba läbi, aga saime jalutada ja pilte teha ning skypisin ka Hannaka ja Maikeniga. Tegin nad külmas Eestis ilus sooja ilmaga kadedaks. Tüüpiline eestlane. Tegelikult oli hea meelt neid näha, siiski omad totulotud ju :)
Aga kui eelmine kord oli Liisukal natukene paha sellest tiirutamisest redwoods'de vahel siis seekord hakkas minul ummikus kohe täitsa paha. Kohe nii paha, et ei olnud alguses üldse enam tahtmist kuskile minna, aga see möödus ning tuli pärast autos uuesti tagasi. Mis teha.

Ning ummikas hakkas Half Moon Bayl, hurrraaa, kui algul oli lõbus siis lõpus oli...aga ära tegime

Ookeaniäärne sadam

 ...ja kohal

 Idülliline rand, kus isad poegade ja koeraga mängivad ning emad raamatuid loevad :)

 Pühapäevane, ummikune

 Ma pole turist, ma elan siin

 Dream walking

 Kui laineid lubatu nii 30-40 feet'i võistluseks, siis tegelikult oli kuskil 20 ning kogu üritus lõpetati ka varem selletõttu.

Jõudsime tagasi kodulinna ning vupsasime poest läbi, võtsin head ja paremat ning tulin koju, kus just host-pere hakkas mängu vaatama (ameerika jalgpall). Täna oli siis poolfinaali mäng, kus kahjuks meie meeskond kaotas - hoolimata sellest, et kogu meie perel olid ka kodus fännisärgid seljas ning elati kaasa päris tugevalt. Huvitav on aga see, et nüüd lähevad 3 veebruari Super Bowlil kokku meeskonnas, kellede kapteniteks on kaks venda. Saab huvitav olema. Ning isegi mina vaatasin täna kogu mängu ära, ise samal ajal google lehekülg lahti ameerika jalgapalli mängureeglitega ning pideva pereema ja pereisa seletamisega hakkasime asjale lähemale jõudma. Aga nad olid nii õnnelikud ja rõõmsad nint ütlesid sellepeale, et väga austavad seda, kui tahan mängu selgeks saada, kuna neil siin on see nii oluline :). 3 veebruariks loodan sinnamaani jõuda, et saan ise aru millal hõisata ja millal mitte, selline eesmärk, sest meiejuurde on oodata nii üle 50 inimese. Jah, minu pere võõrustab oma sõpru ja kõigi nende lapsi Super Bowli päeval. Sellest aga annan Teile ülevaate siis kui asi on toimunud, niipalju aga võin öelda, et tuleb üks päris raju üritus kuna paneme üles 2 suurt ekraani ning palju süüa ja nänni. Saab kindlasti ülilõbus olema, karjuvad tulihingelised fännid ja mina. 

Blogimise traditsioon, kord nädalas uued maitsed Ben&Jerry'lt

Homme 21 jaanuar on siin Martin Luther'i päev, mis tähendab vaba päeva.
Uuel nädalal uue hooga :)

Saadan suured soojad kallistused ja musid Teile.

Kõrgemale, kaugemale - eesmärkideni

http://www.youtube.com/watch?v=cIQWt3oMids

Viimane nädal läks, jällegi, nii kiiresti. Ma ei tea kuhu aeg kaob.
Lubasin, et avalikustan nüüd oma saladuse ja eesmärgi, sest nüüd on asi official (ametlik), niisiis lähen oma elust esimest korda maratoni jooksma. 16. juuni 2013 on siis see päev, millal lähen 26,2 miili jooksma San Fransiscosse.

MIKS? Esimene põhjus kindlasti eneseteostus ning siis edasi vastupidavus, tahtejõu kontroll ja trenni tegemine ja oma soovi täide viimine jnejne. Registreerisin laupäeval maratonile ära ning eelmise nädala algul rääkisin ka oma host perega siin läbi, et tahan maratonile minna ning nemad ütlesid suure elevuse ja ekstaasiga, et toetavad mind, tulevad mulle rajaäärde ning, et külmkapp on nüüd vaid tervislikku toitu täis ehk siis toetavad ja aitavad mind igatepidi. Sest üsna raske on vahel enda eemale hoida neist kõigist headest ahvatlustest mis meil külmikus on. Aga saan hakkama. Õnneks olen siin oma jooksurutiini tagasi saanud ning kavatsen ka treeneri võtta. Aga räägin sellest Teile siis, kui asi on juba nö käima läinud ja oma treeningplaanid olen kätte saanud.
Infot ja rada saate uurida/tutvuda siit - /http://www.thesfmarathon.com/, sama rõõmsat avastamist Teile, kui oli seda minu oma :)

Järgmine jutt on nädalavahetusest, sest see oli üllatus, kuna mõtlesin et veedan terve nv kodus perega. Ei teinud ühtegi plaani ega midagi. Nädala sees käisime õhtuti mõned korrad söömas väljas ning kõik kulges päris ladusalt. Mul oli pikk pikk laupäeva hommik, vedasin end oma toast välja inimeste sekka suures toas umbes kella 11 ajal või sutsu hiljem, meil olid külalised, tegin siis kohvi ja näksisin puuvilju kõrvale ning ajasin juttu. Otsustasin siis peale viiepäevast mõtlemist, et mis seal ikka võtan kohe täismaratoni ette, siis on ikka kuhu pingutada ja mida oodata ning mille nimel kõva vaeva näha. Registreeritud seadsin end lõsutavas asendis diivanile sisse, kus Sue (pereema) juba ameerika jalgpalli vaatas. Jälgisin ka poole silmaga, et natukenegi aru saada reeglitest ja meeskondadest. ... kuni helistas Liisu ning teatas, et kui ma tahan ta võtab mu peale ning sõidame poiste juurde tagasi garaaži. Jep, tõsi ta oli - garaaži kuna ta pidi seal mõningaid autoasju ajama ning poisid olid nii lahked ja käskisid tal sinna õllet jooma jääda.

 Minu esimene bbq garaažis

 South San Fransisco külje all

Loomulikult võtsin kutse vastu, kargasin siis püsti, panin riided selga ja sõitsime. Sain ka esimest korda osa grillimisest ja garaažitsillist - ma ei oska sellele nime anda, sest seal tegelikult oli päris tore ning poisid olid sõbralikud ja ei olnud väga raske ühiseid teemasid arutada. Mina olin oma red bull'i peal ning teised jälgisid õllekaloreid ning grillisid. Sõin ka - väga hea oli, kiitsin ka. Sain jälle kiidusõnu, et minu inglise keel on väga hea. Hurraa!
Ning kui ootamatult oli pimedaks läinud siis tegime plaani, et lähme välja. Seega sõitsime koju, vahetasime riided ja läksime lounge/baari poistega. Kuskile kahe ajal oli meil Liisukaga pidu läbi ning leidsime end kiirtoidukohast burgerite ja friikatega, sõime neid nagu ikka mäe otsas vaatega kogu linnale. Mõnus oli, aga burger jäi kurku kinni, see ei olnud mõnus.

üsna lihtsa eesmärgiga end Teile lihtsalt näidata

Järgmisel päeval läksime minu jooksurajale jalutama ning põletasime veidi kaloreid ning peale seda otsustasime ookeaniäärde sõita. Minu jooksurada on kusagil 5,6 miili. Ning kui paremkallas on veekogu ääres väikese sellise soolaadse pinnastikuga, siis vasakul pool rajaääres on elamurajoon, mis esialgu oli minujaoks nagu "tõeline Ameerika kodurajoon" ehk siis majad on suured, kallid, ilusad, teed on siledad ja iga maja ees on suured autod, lapsed sõidavad oma ratastega ja mängivad. Ütleme, et close enough, seega et seda oma silmaga näeksin, siis jalutasime sealt läbi ja tagasi rajale.

 Raja lõpp

 Looklevad teed ja miljonidollarilised majad

 Minu jooksurajalt avaneb vaade linnale ja mägedele, kus kusagil on ka meie maja :)

 Selline veidi soine pinnas ongi

Võtsime maasikad ja mustikad kaasa ja läksime. Half Moon Bay siis. Päike paistis kogu päeva ja nii kahju oleks olnud ju seda raisku lasta. Jalutasime ehk tunnikese seal ning valisime tagasisõiduteeks ühe teise, mida mina polnud kunagi sõitnud. ..and then the fun starts. Aga ookeanipilte näete vist terve aasta, sest ma jumaldan lihtsalt seda.

 Päike paistis ja keegi ratsutas all rannas :)

 Kõrgemale, kaugemale, tähtedeni ja unistuste tätumiseni!

 Meie coverphoto

 Harjutus nr 25

 tadaaa

 Pöial püsti "Mina soojas Californias"

 ..ja pöial kaamera ette

Tee oli üsna kitsas ning lookles päris kõvasti järjepidevalt mõningate üsna järskude kurvidega. Tundsin ennast lõpuks juba nagu mingi ralliäss, sest rooli otse ei olnud võimalik hoida. Tee tundus 10 korda pikem ning GPS pani puitu, õnneks Liisukas nuputas ikka välja kuhu suunas hoidma peame. Aga mingiaeg murduvad ka tugevamad, ehk siis - tibulinnu oli ikka eelmisest õhtust vist vässu ning tema peakene hakkas vempu viskama seal käänulisel rajal. Lõpuks olime mõlemad nii väsinud ning saime ikka aru, et olime seekord oma võimed ikka tublisti ülehinnanud. Aga mis ei tapa, paneb taganjärgi ikka kõvasti naerma. Linna jõudes valdas meid päris õnnetunne. Kodus tegime tatraputru hea ja paremaga ning läbi see nädalavahetus oligi. Oma koju jõudes vajusin väga kiiresti magama ning olin täna veel terve päeva üsna väsinud.

 Kodutee, looklevusest ei jaksanud pilti teha enam kahjuks

 ...aga oli ilus, suured redwoods'i puud

See pühapäev oli ka au-pairide kohtumine kuskil bowlingus kuhu pidin esialgu minema ning Alejandra ka endaga kaasa vedama, kuna temal ei vedanud kahjuks niimoodi nagu minul, et mul siin eesti tüdrukud ees ootasid. Temal ei ole oma Kolumbia sõpru siin, seega oleks uute au-pairidega tutvumine super, aga eks järgmine kord :). Alejandra on meie perekonnatuttavate au-pair siis, 23 aastane väga armsa ja tasase iseloomuga tüdruk.
Selle nädala eesmärgiks võtan lubadeks õppimise ning teiste au-pairidega kontakteerumise ning trenni tegemise, et siis uuel nädalavahetusel seda kõike tehtud tähistada ning San Fransiscosse sõita ja veidi pidutseda. Plaan on selline, aga eks paistab mis edasi tuleb, selles suhtes võtan siiski päeva korraga. Või peaksin ütlema - püüan päeva korraga.

Ahjaa, kuna meil siin kogu Ameerikas levib päris tõsine gripiviirus siis käisin ka end vaktsineerimas. Siin tehakse selliseid vaktsiine kohalikes apteekides, kus on medõed/vennad. Käisin ka ühel sellisel ning asi läks väga kiiresti ja korralikult. Ei pea aega ennem kinni panema ning mitu päeva ootama, vaid lähed kohale ükskõik mis ajal või mis päeval ning ütled, et tulin nt flu-shoti saama ning voilaa. Maksin kuskil 32 dollarit, mis vist on üsna tavaline hind. Ei oska öelda, kas on kallis või odav, sest tervis on tähtis ning selle-eest ei ole kunagi palju maksta.

Teiseks shoppasin endale natukene vajalikke asju.

No see viimane siin, seda luban endale vaid siis kui blogi kirjutan ning igakord ka erineva maitsega. Siiani on kõik VÄGA supper head olnud. Vahel võib nii end ju hellitada.

Aga saan taaskord päikest ja kallistused. Olge tublid!