Out of...

Elu läänekaldal on põnev. On tore. On huvitav. On spontaanne. Meeldib endiselt ja kahtlustan, et iga päevaga meeldib rohkem ning rohkem.

Oli eelmise nädala lemmik tsitaat mida silmasin, tänu SF maratonile.
See võib kõlada siin kuidagi väga imalalt, aga elades kodustest 8000 km kaugusel, tõestab see lause oma sisu väga kenasti. Ma ei ole koguaeg olnud nii avatud uutele kogemustele kui siin, võibolla tuleb see siin olles mingist sisemisest hirmust hakkama saada, mis tõukab mind aina uusi ja uusi piire ületama, julgusega asjadele peale lendama ning mõtlema "day by day". Mulle nii meeldib astuda välja tavalisest rutiinsest ja harjumuspärasest, ütlen jah ning annan igaühele võimaluse - töötab. Tasub ainult uskuda ja natukene on vist õnne ka vaja.. mulle tundub...



Aga enne kui siia midagi kirja panen Teile uudistamiseks ja lugemiseks, pean tänama Krissut, kes kunagi "sundis" mind tegema foursquare'i, kui siia kolisin. Ma ei uskunud sellesse ja Eestis olles pidasin seda lausa jaburaks - miks on sul vaja kogaueg kellegile teada anda oma eraelust ning sellest kus ja kellega sa oled, ja tegelikult mingil määral ei usu siiani, sest Krissu on mu ainuke sõber seal, aga see täidab minujaoks hoopis teist ülesannet - pean trennigraafikut seal oma check-in'ga ning kui blogi kirjutan üle mitme nädala, siis tsekkan kuupäevaliselt, kus ja millal olin, siis on kindel, et midagi ei unusta või puusse ei pane :) Ühesõnaga, söön natuke oma sõnu.

Nii, minnes nüüd ajas natuke, nii 2,5 nädalat tagasi, siis nädala sees nagu ikka tegin trenni ning kui kätte jõudis reede, pidimem nagu meil M'ga kombeks igaõhtusele mullivanni õhtule minema. Selgitan: meil on Magdaga harjumuseks saanud, et peale tööpäeva lähme õhtul oma spordikeskusesse mullivanni ning see on kui "puhastus", kus sa oled nagu hea sõbra/psühholoogi juures - räägid kõik kõik peas tiirlevad mõtted välja ja siis kas leiame lahenduse või need mõtted jäävad sinna mulisema. Mõni mõte on kohe eriti loll :D ja naljakas. (Need jätame alles).
AGA, helistas siis M, et me ei lähe täna mullitama, lähme hoopis sõbra poole. Selgens, panin täiesti random riided selga, oma tavaliseld sinised teksad, lemmik uue suure laia pluusi (millega ma käiks igapäev igalpool, peol, kodus, tööl ja puhkehetkel) ning baleriinad, õnneks olin taibu ning tegin kerge meigi ka. Jõudsin autosse, kui M käskis kontsad ka kaasa võtta. Kuulasin sõna ning kui sõprade poole jõudsime siis ei suutnud keegi midagi otsustada, kuhu minna ja kuhu mitte, niisiis meie otsustasime ära ja läksime Palo Altosse klubisse, kuhu meie kahel toredal sõbral oli meid hirmsasti vaja. Mis aga välja tuli, siis klubi, kus tavaliselt käime oli rahvast täis ning sisse ei lastud 25 min jooksul enam kedagi ning järjekord oli ka pikk. Poisid aga teadsid mingit muud klubi pm ümber nurga, jalutasime sinna, meie saime tasuta sissepääse - vedas. Muusika oli päris hea ning ütlen ausalt, et mina tantsisin kogu aja ja nautisin täääääiega, jõudsime koju viiest hommikul. Tagasisõit oli närve kõditav - olime kahekesti maanteel M'ga, udu oli nii tugev et rohkem kui 20 m ette ei näinud ning ühtegi teist autot ka ei olnud, tuli loota heale vaistule ja google maps'le. Pilte mul sellest õhtust ei ole, kuna lihtsalt oli vist liiga tore, et pilti teha (minu loogika) (üks pilt on, kui nüüd mõelda, aga mitte minu telefonis, seega kahjuks see õhtu avalikkuse ette ei jõua - kunagi :D ).
Järgmine päev magasin nii kümneni ning väljas oli nii ilus ilm, et südametunnistis ei lasnud mitte voodis vedeleda ning siis ajasime end päevitama. Võtsime nii kolm tundi päikest, poest läbi ja kui õigesti mäletan siis tulime minu poole mingit filmi vaatama või igatahes, me sõime ja ajasime juttu ja siis läks igaüks oma voodisse magama.

 asi on tasakaalus

 keha ja vaimu puhkus

varustus

mitte nii õnnestunud

Laupäev läbi, panin vaimu valmis pühapäevaseks St. Patrick'u päevaks. Meie plaan oli võtta rong ning San Fransiscosse minna, M oli valmis vaadanud mingid tänavad/kohad, kus St. Patricku päeva üritused toimuvad ning kuna mul midagi rohelist riidekapis ei ole, ei sokke, ei sukki, ei pükse, särke ega pesu siis ainuke plaan mis oli, oli midagi rohelist osta. Ilmselgelt ei pidanud me mõtlemagi, et lõbus saab olema, alati on HUVITAV ja SPONTAANNE ning NALJAKAS, ja natuke lollakas.

Panin end siis valmis ja astusin koduuksest välja, kui B veel küsis, et mis auto ma võtan - ütlesin rõõmsalt, et lähen ilma autota - silmad olid suured. Jalutasin ju rongi peale, siin keegi ei jaluta või noo mis iganes ühesõnaga. Silkasin mäest alla, ostsin ise pileti (sain 20 dollarist 15 dollarit tagasi müntides, nüüd te teate veel rohkem, miks ma sularahaga arveldada EI TAHA). Sain Daisiga skypida nii natukene, kui rongi peale asutsin, kus M mind juba tervitas oma särava naeratusega. Läksime teisele korrusele ning voilaaa! meile avati kohe õlled ning tutvustati end ning pakuti välja, et äki tahame nendega Patricku päeva veeta. No absoluudselt! JAH! Magda oli mulle kinkinud paar nädalat tagasi Tahoe võtmehoidja, mis on pudeliavaja (õllepudeli siis), aga kuna ma õllet ei joo, tegime varem nalja, et nüüd saan kõikide poiste õlled avada ja no rongis siis seda tegingi - nagu mingi karma. Ühesõnaga jõin oma esimese õlle Ameerika mandril, ei olnud paha, ei hakanud paha, aga puudust ei tunne ja isu rohkem ei tekitanud.  Sain jällegi kinnitust, et ainuke koht kus seda vedelikku tarbin on saun ja see lendab otse saunakerisele mitte minu kurgust alla.
Vahemärkusena, siin peaaegu kõik joovad õllet, ei ole vahet kas oled mees või naine, õlle maitseb alati ning siis kõik vaatavad ja imestavad, et miks mina küll seda märjukest kohe üldse ei taha. Kui aga räägin, et meie Eestis viskame seda sauans olles kerisele ja tekib ülihea leivalõhn siis absoluudselt KÕIK alati imestavad ja uurivad ja pärivad ja tahavad järgi proovida ning on kergeltöeldes päris üllatunud, seda kuuldes. Ma ei tea, vahel on ikka Ameerika küll meist taga. AGA alati on mul hea meel neid harida!

"See õlle on ju ainult naistele"

rong

Ostsime 15 dollari eest pilti e käepaela ning kaasa anti topsid, millega oli kogu piirkonnas asuvates klubides/pubides õlle 2 dollarit ja kokteilid 3-4 dollarit.

Loomulikult hoidsime oma topisd pidevalt täis hommikust õhtuni

 1.

 2.

 3.

NAISED

(kui poistele meeldib pildistada, mis sa teed)

 ...ja söök

 nokkloomad

Sõber-semuga kes nüüd mõnda aega meist eemal viibib, no loodan et mitte kaua :)

Baarid/klubid olid avatud hommikust õhtuni ning ausalt öeldes oli ühets klubist teise minnes päise päeval ajal päikese all üsna veider. Just kui klubitad sees pimedas, öösel ja siis astud välja ja on PÄEV, PÄIKE ja ühegi klubi ega pubi eest ei pea maksma. Sellel päeval ei ihanud hing pm mitte midagi rohkem.

 Sõberid

 St. Patrick's Pubcrawl

 Happy clubbing

 Happy clubbing osa 2 - naerata Siljale

Kodupoole - naerata Siljale 2

Olen jälle õnnelik, kuna tutvusime väga toredate inimestega ja seda täiesti juhuslikult, taaskord. Veetsime kõik koos suurepärase päeva täis nalja, naeru, ühiseid teemasid, tantsimist ja teineteise seltskonna lihtsalt nautimist. Ning ühtegi riideeset siiski ei ostnud, aga roheline tops oli truu kaaslane terve päeva - hommikust õhtuni.

Olin esimene, kes rongipealt pidi maha tulema, olin natukene kurb, aga õnneks ootas sõber all parklas, et minuga veidi juttu ajada ja sööma minna. Lubasime siis endale junk-food'i ja võtsime mõnusa koha sisse, kust oli näha linnu ja teist kallast. Arutasime eluasju ning siis oli minul aeg koju magama minna. 

 meile anti "maratoniplaan" ka!

Kokkuvõtteks on mul hea meel, et sain selle päeva veeta täpselt nii nagu seda ameeriklased teevad, sest kes teab, see oli küll minu esimene kui ehk mitte siiski viimane St. Patricku päev siin. Lõbu laialt. 

Siiski ega ei saa head ilma halvata - esimest korda siin tundsin seda paha tunnet. Jäin kohe täitsa haigeks 17nda märtsi hommikul, olin nohune ja suure peavaluga 5-6 päeva ning 7ndal päeval paistetasid veel silmad ka üles. Seega mõõdusid uus nv  (21-22 märts) kodus. Reedel küll üritasime Magdaga välja minna, vedasin end tema juurde, mõni plaan oli aga me kumbki ei tundnud end piisavalt konditsioonis olevat, et peole kuskile joosta. Selle asemel käisime toidukast läbi ja tulime minu poole filmi vaatama, mu kõrvad, pea, nina ja silamd olid kõik vist väga paistes ja kusagil kosmoses. Trenni ei teinud täpselt 8 päeva ning kogu vaba aja kaisutasin voodit. Terve laupäevase päeva, kui teised grillisid ja peol käisid San Fransiscos olin mina kodus voodis. Järjekordselt õppisin ja nägin, kui otsustusvõimetu vahel võin olla, kui mulle antakse valida mitme mitme erineva plaani vahel mida teha, siis mina lihtsalt tahan ju igale poole minna ning kõigile JA öelda, aga nii ei saa ning siis oma karuaruga jään hoopis koju. Vot tak. Aga vabanduseks niipalju, et ma ei tundnud veel ennast päris inimesena ka laupäeva õhtul. Selle asemele läksin hoopis poodi ja ostsin endale silmarohu, mis paistetust alla võttis. Hängisin siis kodus ning meil olid külalised, seega veetsin nendega aega ning läksin üsna varakult voodisse ära. Süüa oli palju palju ning sain oma grillkana kah.  Pühapäeval aga otsustasin, et OK aitab sellest jampsist. Kargud alla ja trenni ning seejärel ostlema ning M'i juurde filmi vaatama ja sööma. Mõeldud, tehtud. Kuna trenni ei olnud teinud ligi 8 päeva siis uuesti jooksma minnes oli tunne lihtsalt parim ning avastasin jälle, kuidas sport mu tuju ja motivatsiooni ülikõrgeks viib. Ei oleks kunagi seda uskunud, aga vajan sporti samapalju kui õhku, see tunne on nii kirjeldamatu kui nt jooksen, teen jõudu, ma siiralt olengi siis õnnelik. Elu siin on väga ilus, aga siis on veel kuidagi tunne et "vallutan maailma".

Enne aga, kui sain pühapäeval trenni mindud, mõtlesin et ostan endale MP3 mängija siia, siis saan oma mussi ka kuulata mida tahan, kui trenni teen, mitte ei pea raadiot kuulama koguaeg. Aga noo IPhone'le saab ju ka lugusid tõmmata - daaaaa! Silly me. Igatahes jauras B kodus rohkem kui tunni mu arvutiga, et kõik asjad paika saada, installida jne ning siis ta avastas et mul on 52 update'i ootamas ning küsis, et kas ma kunagi update'n ka oma arvutit - ma olin vakka ja tegin süüdlasliku näo pähe. No ega ma pm siiani ei oska oma arvutist laule telefoni tõmmata, aga mis seal ikka, niikaua kui keegi seda minueest teeb olena ma rahul. Ma ei armasta tehnikat. Meil on suhe, aga ainult eesmärgiga kasu teenida.

Kuid tulles korraks tagasi töönädala juurde siis näiteks üks päev nägi meil Magdaga välja selline:

Daddys' Angry Bird

"Oh jummel, kui ilusad põrsad"

Kordaminek:
Võite mind natukene õnnitleda, sest käisin täna DMVs kirjalikku eksamit tegemas, et oma load kätte saada. Läbisin eksami edukalt ning nüüd ootan 29. aprilli, et sõidueksamile minna. Sue ütles, et on raske, et peab palju õppima, mina ei tea, ei taha nüüd ennast kiita, aga siinne teooria on niivõrd loogiline, et võtab jalust nõrgaks. ( Kui Eestis on suur osakaal kindlusega seotud teemal, siis siin pm seda pähe õppima ei pea, sest sellised asjad on must-valgelt paberil ja internetis kirjas. Olen nõus, et põhiasju peab teadma, aga tähtsam on ikkagi liiklus, liikluseeskord, piirangud jne)

Nüüd sõidan legaalselt :) Päris hea tunne on, tähistasime perega õhtusöögilauas ka.
 Eksamile minnes oli nii hea tunne, sest mitmed siin pidasid meeles, et mul appoitment ning vahetult eksamit telefonis värises kohe mitu mitu korda heade soovidega. Aitäh.

Täna lugesin reisiajakirja, kus oli nii palju ilusaid kohti välja toodud siin Californias. Jälle jõudis reaalsus kohale, kus ma siis ikkagi olen ja kuhu mul on võimalik minna. V A P U S T A V. 

Jaaaa muide, proovisin siin OREO küpsised ka ära, kahjuks ei ole vaimustuses ja ei saa aru sellest fenomenist, Dominod on palju palju paremad! Meil aga nüüd tulevad ka munadepühad, aga mind jäetakse jälle üksi siia, maja ja autodega, seega plaanid on juba tehtud. Aga päev korraga, nii on kõige põnevam. 

Seniks, aga meil lähevad ilmad siin järjest kuumemaks ja soojemaks ja ma ei tea kui hommikuti ma pean jooksmas käima hakkama, 5-6st vist, sest siis on ehk normaalne temperatuur ja no maraton hakkab ka umbes kuue ajal hommikul, ma päris täpset kellaega ei mäleta... muidu oleks juba juba palav 4-5 tundi joosta.

Saadan palju päikest ja üha soojemad kallid ja musid Teile :)

 

It only ends once, everything else is just progress

http://www.youtube.com/watch?v=MmZexg8sxyk


http://www.youtube.com/watch?v=wXVQNSlFJ6M

See on täpselt see tunne, mida ikka ja jälle tunnen, iga õhtu, kui magama lähen, iga hommik, kui päikesega üles tõusen, iga päev, kui kohtan kedagi uut. See töötab, nii kuradima hästi. Lihtsalt, seda on vaja endale aegajalt jälle meelde tuletada. As simple as that.

AGA, ma ei kirjuta Teile täna jälle, kui õnnelik ma olen (ilmselt blogi lugedes, olete sellest aru saanud :), vaid teen kiiresti ülevaate kahest viimasest nädalavahetusest, ühesõnaga möödunud ajast.

Igapäevaselt teen trenni nagu ikka, kas siis õhtul või hommikul, reeglina hommikuti aga nüüd olen hakanud ka vahel õhtuti käima, kui ennem aega ei ole olnud. Teen ju tööd ka ikkagi. Vorm on vist üsna rahuldav, või no ise näen küll vastupidavuse tõusu, loodan, et suudan seda hoida ja ehk ikka kasvatada ka. Toitumine on korras täpselt 5 päeva nädalas, mil trennis käin, 2 päeval söön ja joon seda, mida hing ihkab. No muidugi, ei õgi ma nagu segane, aga ausalt, luban endale ikka peale pidustusi burksi ja friikaid küll ning välja minnes veini. Punast. Niisiis asja juurde.

Märtsi esimesel päeval käisime sõbraga sushitamas, täitsa hea oli, ei olnud väga kaua seda söönud. Arutasime Eesti ja Ameerika ja üldiselt Ameerika ja Euroopa erinevusi ning see on alati nii põnev. Järgmises postituses plaaningi rääkida kultuurierinevustest, olen seda juba plaaninud mõnda aega. Aga hetkepostitus tuli nii spontaanselt, kuna tahan Teiega lihtsalt oma elukest jagada.

Ja märtsi esimesel nädalavahetusel käisime Liisuga baaris nimega St. James Gate, mis asub põhimõtteliselt meie mõlema kodule kõige lähemale, nii et saame sinna ja tagasi jalutada. See on selline, väga väga casual koht, kuhu teksade ja plätude/tennistega on täiesti normaalne istuma minna, kuigi muidugi leidub ka erandeid :D, mis on vahel natuke veidralt huvitav vaadata. Seadsime siis end siise väljas baarileti ääres ja tellisime oma joogid - veinid. Natukese aja pärast, tabas meid üllatus, tuli siis baaridaam ja küsis, et mida me joome ja et nende jookide eest Te maksma ei pea. Okei. Selge. Lahe. Kes maksab? - "Härrasmehed". Ahah, aitäh. Kumbki ei hakanud end ümber pöörama ja nuputama, et siis millised neist. Jõudsin teise veini tellida (mille muideks baaridaam ääreni täis valas, tegi pudelile nö põhja peale), kui meile toodi uued veinid.

Istusime siis baarileti ääres nelja veini ja õllega. Miks mitte nii väljas käia. Huvitav. Peale seda läks igaüks oma koju ning järgmisel päeval valutasin veidi pead ka aga otsustasime ikkagi Liisuga, et sõidame Santa Cruzi, võtame süüa ja häid asju. Kui meil siin päike paistis, siis ookeani ääres oli täiesti hall aga õnneks mitte väga jahe, tuul oli aga küll päris kõva. Võtsime siis Burger Kingist endale eined ning sõitsime Santa Cruzi poole, aga pidasime poole tee peal kinni ning parkisime auto ookeani Pescadero State Beachi äärde. Õnneks oli minu vabandus veini nautida nii palju ka see, et minu vanematel oli pulma-aastapäev. Hiphip hurrraa!
Aga.. väljas oli vääääga tuuline ning nägin esimest korda natukene tormist ookeani. Nii võimas, armun ikka üha enam ja enam ookeani. Nautisin meeletult seda vaadet, lainte viskumist, kohinat, jalutamist.. kõike.

 Esimest korda sain siin plätud ka jalga

Loodan, et saate piltide põhjal natukene aimu, miks ma ookeani nii väga armastan ja miks ma iga vaba hetke ikka ja jälle selle ääres veedan.
Sellel pühapäevasel päeval skypisin ka ema ja isaga ning sain jälle palju head energiat juurde :)

Ning kui kätte jõudis esmaspäev, siis läksime võtsime kokteilid Magdaga õhtul peale tööd, et tähistada elu ja meie kolme kuud siin. Otseloomulikult arutasime oma esimese maailma ägedaid asju ka.

Cheers! Mis muud

Magda oli väga üllatunud JÄLLE, kui oma sangria "purgis" sai. Mingi moodne värk võibolla. Õnneks oli palju puuvilju ka. Minu koktel oli supper hea. Aga ilus esmaspäeva õhtu sai ilusa lõpu. 

Nädala sees käisin väiksemaga kutiga farmis sigu ja kanu vaatamas. Minule küll nii väga pinget ei pakkunud, aga siin ei ole paljud inimesed lehma ega siga näinud. Aga päris tore oli. Seiklus sinna hakkas juba vara hommikul, kui GPS näitas et sõidan 30 min, siis mina sõitsin no tunnikene, kuna võtsin otseloomulikult freewayl vale exiti ning kimasin siis lõuna San Fransiscosse välja ja tagasi ja siis õigesse kohta. Farmi nimi oli Hidden Villa. Ma ei imesta nime üle üldse. Miks minna otse, kui ma saan ka ringiga minna. Õnneks olin õigeks ajaks kohal ning tagasisõit kulges palju sujuvamalt ning märkasin ka, et bensiin on kaks linna edasi 25 senti odavam. Nojah. Tuleb seal tankimas hakata käima. 

 Ameerika kanad

 Ameerika notsud, Anna lemmikud!

 Pisikene nunnu

 Linnavurle sai ka lauta

Järgnev nädal tegin tööd, trenni, käisin perega väljas söömas ning reede õhtul käisime koos Magdaga trennis. Lõpetasime reede õhtu kõva trenni, hea venituse ja sauna ning mullivanniga ning siis otsisime suvalise baari, mis oleks kauem lahti kui kümneni. Meil vedas, jälle, nagu ikka. Leidsime baari/restorani minu kodu lähedal vaatega linnadele ning see oli avatud poole üheni öösel. No uskumatu. Tutvusime omanike pojapojaga, töötajatega ning ühe ägeda selliga, kes maalib ning, kes siis teiselt korruselt kõik oma maalid alla tõi ning meile näitas. Teda on inspireerinud Salvador Dali ning ta ise näeb ka veidi sarnane välja, üllatuseks. Ühesõnaga, rääkis ta meile kõike oma piltide "hingeelust" ehk siis oma elust ja seiklustest ja vau. Nii äge oli kellekagi rääkida siin kunstist ja veel sellisest suurkujust. Aaa restorani nimi oli The Van's. 

Muidu jõin ära pokaali veini ning Magdal oli vaja tellida friikaid, mille kahepeale nahka pistsime, nii head olid ju!

Töönädalale punkt pandud ning olime juba eelnev nädal plaanid ära teinud, et läheme laupäeval klubitama. 

Mõeldud tehtud, aga enne vedasime end spordikeskusesse. M ujus, mina päevitasin, siis päevitasime koos ning võtsime mullivanni ja läksime ostlema. Sain endale lühemad trennipüksid ja ühe ägeda särgi ning juuksehooldust. 

 Hommik algas nii hästi, et ajasin end kella 12ks välja, sõin hommikust - luksus oli eesti Bitteri šokolaad

Pakkusin Suele ja Briani ja poistele ka, ja kõigile meeldis, palju palju. 

Nüüd loodan salamisi, et keegi üllatab mind pakiga Eestist, kus on Bitterit

 Õnnelikud jalad 2

 "Tere, palun mis su number on?"

"Tasuta jäätis kogu aeg" - ehk, kuidas me klubis jäätisekoha müüat kohtasime, kes meile

tasuta jäätist lubas, elu lõpuni. Ning me reaalselt mõlemad teadsime teda, kuna käime seal jäätise kohvikus pea iga nädal paar korda. Milline tore üllatus, oleks pidanud lindistama tema lubadust :) 

 Ikka ja jälle, väga edev. Ilmselgelt ootasime burksi ja friikaid Jack in the Boxis, autoos

 ah olime niisama ägedad ja tuusad

(Efka, sinu /nüüd minu omistatud/ käepaela kannan ikka üsna hoolega, kohe alati nii hea tunne tuleb ;) tänks mummu)

Peale laupäeavast pidu, käisime trennis ja sõitsime üsna spontaanselt ookeani ääre, seekord Pillar Pointile, kus on siis midagi sellist muulisarnast, ja surfarid ja restoranid ja rand ja jahisadam. 

 neiu kalliga

 ja päris esimest korda hüppasin jalgupidu ookeani, ISSAND kui külm oli

 pühapäevane 

 viskasime end muulile pikali, panime muusika mängime ja võtsime päikest. Sirutasin siis oma kaks ilusat jalga

ka taeva poole, nii võimlemise eesmärgil

Ning hängisime seal natukene kahekesti, kui tulid sõbrad ja siis juba hängisime neljakesi ja tegime üksteise võidu üksteise üle nalja. Ja siis läks kõht tühjaks ja tuli tuul ning läksime sööma. 

 Sam Showder House - värsked mereannid ja kõik muu hea, veinivalik on 

otseloomulikult ka supper ning toidus ei ole pidanud kordagi siiani pettuma.

Magda sai muidugi jälle üllatava joogi, aga tal lihtsalt veab igakord.

No mis teha, sellised me oleme, ootasime ju oma järjekorda, et lauda saada. 

Olime natuke tühja kõhuga ja üleliia päikese käes aega veetnud.

Jällegi sai veedetud suurepärane nädalavahetus :)

http://www.youtube.com/watch?v=1lWJXDG2i0A

See on see lugu, mis nii hästi sobib siia lõppu. Tunnen nii, iga päev on uus, kõik on progress, kaotada ei ole midagi. Armastan seda tunnet, kui minu teadvusse igakord jõuab ikka ja jälle mõte - et ma olen siin, ma olen vaba, ma imen kõike uut endasse kui käsn, ma janune selle järele, et lasen vaimu vabaks ja lasen kõigel kulgeda. Ma näen muutusi, mis on ainult head ja positiivsed. Parimad tunded, kui süda põksub pões kõige uue ja põneva ning igapäeavase toreda järele. Elan hetkes :)