Wednesday, September 28, 2016

Aeg

Tsau mu armsad, 




Time doesn't exist, clocks exist. Time is just a an a agreed upon construct. We have taken distance /one rotation of the Earth, and one Orbit of the Sun/. Divided it up into segments. Then given those segments labels, while it has its uses we have been programmed to live our lives by this construct as if it were real. We have confused our shared construct with something that is tangible and thus have become its slave. 



Lahen nuud tagasi uuesti oma emakeele juurde. Lihtsa pohjusega, kunagi kui ma ju ara kolisin Eestist siis hakkasin seda blogi pidama perekonnale, lahedastele ja sopradele, et hoiaksin Teid kursis, et saaksite kergelt minu tegemistel ja olemistel pilku peal hoida. Ja siis uhel hetkel, arvasin et olen nii glamuurne kull, et las blogi minna ule ingliskeelseks. Tana on natukene kurb isegi moelda, kui mitu korda on mu oma koige lahedasemad maininud, et inglise keelset teksti ei joua ega oska nad lugeda. Aga ikka minul vanal lovil oli lakk turris ja keevitasin edasi. Mis seals ikka, tana olen tagasi eesti keele peal ja naudin sellest iga sona valja kirjumist. Teise pohjusena veel asjaolu, et Teie minu sobrad ja perekond, mu valdav osa lugejaist olete ju eesti keele konelejad ja Teile ma ju seda vaikest bloginurgakest peangi. Kuid eks aeg annab arutust ja siin ma olengi. 
Ma tahan Teile avada natukene klantsi ja muuri alt valjasolevaid loikeid, hetki ja motteid mida ma ei kirjuta facebooki seinale ega avalda Instagramis. Tana tahan Teile vaid natukene raakida ajast. Minevikust. Olevikust. Ja kes teab, ehk ka natukene katsuda tulevikku. 
Olen alati arvanud, et minevik on suur osa minu elust, mis mojutab mind tunde, paevi, kuid ja isegi aastaid hiljem. Aeg on voolinud minust isiksuse, kes ma olen tana ja olin eile. Aeg annab mulle arutust, kes ma olen homme. Opetus on see, mida ma olen ajalt saanud. Londoni ajamoiste on mind muutnud kordades kannatlikumaks, igapaevase meeletu kiirustamise korval ja uhest metroost teise jooksmise juures, moistan ma iga hetkega, et ma keeldun elust mooda tormama. Keeldun  kategooriliselt. Nii jalutan ma hommikul toole labi tormiselt lainetava inimmere, jalgin ja vaatan, ei kiirusta. Ma votan aega, sest olen oppinud, et ulekaigu rajal asuvas valgusfooris poleb roheline tuli iga paari minuti tagant, et metroo soidab iga minuti tagant ja et ma ei pea meeleheitlikult end kinniminevate metroouste vahelt labi pressima ning rongile joudma. Olen oppinud iseenda kohta nii mondagi, umber hinnanud aja. 
Tunnen, et minu elus on justkui kaks ajamoistet.. Jah igapaevane toole koju rutiin, mille kaigus olen hakanud vahepealselt teel olemise aega hindama hoopis korgemalt. Ma avastan tihti end kedagi jalgimas voi lihtsalt motteid molgutamas, mis ja kuhu edasi, samal ajal kui saja peane inimkari jookseb treppidest ules ja alla, puudes "viimast" rohelist foori ning "viimast" metrood. 
Teine aeg eksisteerib minu maailmas aastatena. Mida vanemaks ma saan, oh seda klisheed, seda tugevamalt mojub mulle mote, et minu 21 ei tule enam kunagi tagasi. Jah, ma teen sellega rahu ja koik on justkui korras, kuid siis jalle hakkab see mind kimbutama. Nahavahele poeb kerge paanika ja arevus, et kuidas koik juhtus ja kus ma olen tana? Kas ma olen kohas kus ma nagin end olevat? Ei ja jah. Iseendaga arutades jouan end maha rahustada ja koondada koik head ja positiivsed motted ja energiavali taastub. 
Tasakaal ja rahulolu. Hetkel valin tasakaalu, mille voin umber tolkida elu usaldamiseks. See ei ole tulnud paevadega, see on tulnud toost iseendaga, aastatega ja kindlasti kestab kuni elupaevade lopuni. Koige isiklikum retk iseendaga terve elu valtel. Aja vaartustamisel mangib aastatega uha enam rolli mu pere ja lahedased sobrad. Ma olen joudnud ikka/ jah ma ei ole vana, ainult 26, kuid piisav/, kus naen ja saan aru, et inimesed lahkuvad oma fuusilisest kehast alatiseks. Saades sellest aru, hinnates fakti, et uhel paeval on minu korvalt silmapilkselt lahkunud kallid voi olen nende korvalt lahkunud mina, paneb mind uha rohkem hindama aega.
Aeg on raha. Eriti selgelt Londoni moistes. Mis on opetaud mind hindama oma vaartusi umber, kui ma aastaid tagasi arvasin, et suur pangakonto number teeb onnelikuks, siis tana ma tajun, et ega ikka ei tee kull. Jah, raha annab vabaduse. Vabaduse, et ma saan kolmapaeva parastlounal istuda Thames'i aares, motteid molgutada ja Teile siia sonu ritta seada. Dollarid, poundid ja eurod. Jah, tanu tootasule saan ma onnest ohata, istuda jargnevale lennule ja nautida minujaoks kirjeldamat vabaduse tunnet, kui lennuk teeb ohkutousu, lendab ule ookeani, ma naen paikesetousu ja uusi ja vanu tuttavaid linnu ja lennuradu. Tulles tagasi natukene maisemate tunnete juurde, siis jah, koik ei ole klants ja glamuur. Ma olen oppinud tundma onne pisikestest vabadustunnetest. Just sellest kolmapaevast, kui ma luban endale suumepiinateta osta galeriipileti ning minna ja elada kunsti dimensioonis, kus tihtilugu puudub ajamaaratlus. Voi ohtud, kui ma kain jooksmas, teen trenni, ei kiirusta. Jouan koju, suutan kuunlad ja lasen ajast justkui lahti. Istun maha oma joogamati peale, sulen silmad ja randan. Unustan, et kell on 11 ohtul, et homme on toopaev, et elan liiga kallis linnas ja maksan liiga palju renti toa eest korteris, kus puudub isegi elutuba, aiast raakimata. 
Aga elu ongi uks seiklus ja kohanemine, erinevates olukordades, eriti nendes natukene raskemates olukordades onne ja rahu leidmine. Vaatamine ajast valjapoole ja nagema suuremat pilti kui punane ferrari ja Iphone7. 



Ilmselt olen ma piisavalt vaba hing, et endaga rahu solmimiseks piisab mulle uskumusest, et elus on nii paljud asjad ette maaratud ja et iga asi, sundmus juhtub pohjusega. Lillelapse pool minust usub, et koik laheb nii nagu minema peab ja kaivasolevat protsessi tuleb nautida. 
Raagin Teiega jalle usna pea :) 
Seni naudin kaunist ja sooja sugist, mis meil siin veel Septembri lopul antud on. 





Armastusega, 
Silja 

Saturday, September 17, 2016

When art flicks in aka Brick Lane & street art

Hi loves,


https://www.youtube.com/watch?v=jhoj0iDoZHA

current lifestyle mode is stitching me to enjoy city of London, not that cold and windy as you think, quite busybee and sunny instead. Colourful. You will find street art work by such a well know artists as Banksy, Ben Eine, D*Face, American artist Shepard Fairey,  French Clet Abraham, Shok, Otto Schade etc. 
Couple of weeks ago I spend some much needed quality time with artsy walls. Brick Lane should shake some chores inside you. Located in Shoreditch, famous and well known for all the cool kids. Also the treasured location, where artists all over the world fancy to leave their signature behind. 
The streets is always in change. As it was my first time to discover art up there, I focused more capturing mainly the art. Finding out  piece by piece and digging into more each artists background, today you can more capture visually than stories behind the scenes. 



As I mentioned mainly most of the street art is not just nice peace of paint. Those Stik figures, where burka wearing Stik figure is holding hand non burka wearing figure is much appreciated by society over here. As London is mixed of culture, like a crazy Babylon, little bit too much and over floating.

This windy flowing piece of art by Victoria Villasana. She is using mainly yarn to create def eye catching and different art. You can find her also in Instagram @villanaart




Middle of artsy walls 





By Victoria Villasana





Hot Red ride

Boy meets girl. 
Boy loses girl. 
Boy tattoos 
walls all over 
the world to, 
woo girl again,
The End? 
Appears that every relationships in this life is relevant in a bigger or smaller manner of speaking. 





Girls best friends 


One of the favourite pieces by Pegasus. Inspired by Michelangelo's David and ancient greek Venus de Milo. Artist hasn't even being sarcastic with those two paintings, according to his words it's is true tribute to the one of the worlds most powerful and admired couple. Their strong reunion is inspiration for thousands. He is bringing classics back to 21st century. As fashion waves are coming back time in time, why can not then art, the big artist of history come back in a new fashionable way. Art is one of the most powerful way to reach the masses and grounds who don't follow art by daily basis. 

Change is the only constant. Fight it and I will sue you





This giant eye catching Crane is made by ROA, a Belgian artist. For the community it's also much appreciated and marked as a local uproar. In 2012, just before Olympic Games, Tower Hamlets council wanted to cover it over with a large banner. 






Clet Abraham is the French artist, who is behind those eye catching street signs. 

UR SO PORNO BABY if you want it

By Shok
An street artist who's each piece of art have different variations and movements in time.

I find street art extremely attractive and end of the day always little mysterious. Glad that by time murals and messages on walls are not defined anymore as gangs and dark side of the society. Yes, artists still "marking" their territory with their creation, but it's legal and mainly appreciated. I can always search information from google and internet and read from books, but I never gives me explanation and I don't need it. I love that street art in one side is so undefinable compared to classic art. 

 And finally one happy Red found totally the cutest street - Love Lane. It was also my first time ever to ride in London with bicycle. Okay, there was an event called Prudential Ride, which means that all main roads in central of London are closed for the cars and open for the bicycles. Such a great experience and good workout. And while we went totally crazy, I also rode first time ever in real traffic lanes with all the red double deckers and black cabs. Can not deny, even if I have afraid that madness I got so much adrenaline and I kinda liked it. So my side of lioness to think and say no at the beginning and little bit later totally change my opinion and starting to liked it. Main story of my life, lol. 

See you soon babies, 

Armastusega, 
Silja