So here you are,
too foreign for home,
too foreign for here.
Never enough for Both.
Torge, kuskile sügavale rüppe. Ausus & tõde. Et nokk kinni, saba lahti? Mnjah. Ei. Selle asemel on õppimine. Kogemine. Leppimine. Võitlemine. Alla andmine. Vaikus. Tõusime. Sära. Silver linings.
Elu mängib Sinuga kaarte ja mängul ei ole vahet, oska vaid hoida Jokkerit. Kõik muu veereb omas rütmis, tasakesti ja keevaliselt. Ärtud ja ristid vahelduvad ja selles ei olegi midagi nii eripärast, üks igapäevane oskus mängida enda kätte parim kaart.
Äratundmine ja vastandumine. Harjumine ja harjumus. Eelnevatele võtan aega ja annan arutust. Viimase viie aasta reisimistega, korduvate lendudega ule ookeanide ning merede, kohvrite kokku ja lahti pakkimisega, olen õpetanud endale harjumist. Koik harjumused ja harjumine ei tule naturaalselt ning selle nimel tuleb endaga pidevalt, järjepidevat tööd teha, kuni see "töö" muutubki harjumuseks. Mida rohkem sa lahkud, seda kergemaks see muutub. Sa praktiseerid ja muutud üha enam vilusamaks. Kõlab ju päris loogiliselt, natukene nagu lohutust andvalt ja sel samal hetkel ka sutsu magusmõrkjalt. Esimese hävastijätu pisarad lähevad mööda, kuid ei unune vaid hoopiski talletuvad - kuid ma harjun. Ütlen tsau ja astun pardale, utlen tere ja jään natukeseks ajaks.
Pea poolteist aastat Londonis on kui projekt ja ülekasvamine. Sutsu suurema vastutuse võtmine kui kõik eelnevad ülikooli aastad ja fun'mine Californias. Täiskasvanud inimese kohutused?
Rada, mida jalutan täna on käänuline. Ja ilmselt tekib sul küsimus, et milleks? Ma ei oska ega taha sulle täna vastust anda, see rikuks justkui ära püandi loo lõpus. Jah, mulle meeldib kui mul on kontroll, ma jumaldan planeeritud spontaansust. Ja mis juhtub, kui kontroll kaob. See tekitab ähmi ning esile hakkavad kiiresti kerkima küsimused miks? milleks? kuidas? mille nimel? ja vastused ja pilt mida näeme ei ole midagi muud kui kõik see, mis meile ei meeldi. Ärevus ja ebakindlus tekitab tunde, et kuidas ma olen asjad küll nii kaugele viinud, ise uhkelt kaasa ripnemas. Tunnid ja päevad ja nädalad, mõõduv ajavihk, suvest saab sügis, sügisest talv ja talvest suvi, aastaring koguneb täis. Terve selle ajaga harjume me üha rohkem, õpetame endale emotsioone kontrolli all hoidma ja leppima. Jah ka muutuma ja muutma. Muutma elustiili ja mõttelaadi, tervitama nüüd uut päeva päikese sirutusega. Kui veel aasta aega tagasi hommikune ülestõusmine käis mõõnade ja tõusudega, sirutuseta, siis aastake hiljem on hommikud läinud üha enam helgemaks, need algavad sirututusega. Rahu poeb ühtelugu üha tihedamini südamesse. Jah, vahetevahel lippab ikka minema ka, aga ega kõik päevad ei olegi vennad.
Ma harjutan ennast positiivsusega.
Vaimne valmidus kogeda ja võtta teatud hetki ja mängida neid enda kasuks on oskus, mida 50/50 on võimalik iseendale õpetada. Enesekindlus, see müstiline sõna, mida igal sammul ja igal elujuhul kuuleme. Enesekindlus teeb seksikaks. Hm. Jah. Eks ta nii ole, kuid minuarust sama palju on kütkestamist väärt ausus ja siirus, mis ei karju enesekindlusest. Osata lasta endal emotsioone kogeda ja neid ka avalikkuse ette lasta on väärtus mida õpime kogu elu. Olla kellegi silmis haavatav ja nõrk, lasta paista enda pahedel sama siiralt kui naeratusel, mille toob näole kompliment või hea sõna ligimeselt on minu silmis midagi palju suuremat kui lihtne enesekindlus. On see pigem enese teadvustamine? Jah, teadvustamine, leppimine, rahu sõlmimine.
Igalt uuelt olukorralt me õpime, me kohaneme. Jõudnud kündida mugavusstsooni on elul tavaliselt komme kord majast ära lüüa või hoopiski meid upgrade'da?! Harva on inimloomus lõpuni rahul. Rahul enda valikutega, kahtlus kuklataga, kas otsused ja valikud olid õiged. Jah, me ei oma iialgi kontrolli lõpuni, kuid me saame endajaoks muuta enamus rasketest olukordadest õppetundideks millest väljuda uue kogemuse võrra rikkamana.
Ma tajun tihti end justkui hõljumas. Ja kerge ehmatusega tulen hetke tagasi. Ma ei saa öelda, et ma seda ei naudi, mulle jubedalt meeldib see kerge trippimine ja äraolek, mis viib mu mõtted jällegi rajale - change something- do what you love- there are no barriers- let it go- today never comes again
Kas selleks, et ehitada üles uus, on vaja eest ära lammutada vana? Iga talve tulekuga langetavad puud enda lehed, et uuesti tärgata kevadel. Kuid puu säilitab enda juured ja laob iga aastaga juurde ühe ketta, talletab mälestused ja laob peale uue värske kihi, mis kinnitub eelnevalt loodud pinnasele.
Mis hoiab hõljumises on lõputu uskumus millessegi heade, uue ja vana sümbioosi. Usk loomisesse. Usk paremasse homsesse. Ma olen õppinud leidma ebaselguses oma võlu. Müstika mis tõmbab igapäeva elust natukene joone kaugemale. Life is magic.
