Minu teine kord lund näha Californias. How weird is that? I guess, not so much..anymore. Niisiis sain Liisuka käest "pakkumise" juba rohkem kui kuu aega tagasi, et ehk tahaksin sellise mõnusa tripi ette võtta 14. veebruar, pardal ainult tüdrukud. Ma isegi ei mõelnud kaks korda. Tunnistan. Ma ei olnud väga väga õhinal alguses, mitte et ma ei oleks tahtnud minna. Siit tulebki mu kiiks või ma olen piisavalt õppinud, et ei tasu ootusi ja lootusi seada, sest reeglina me kipume neis pettuma hiljem. Seega läksin päris elevile siis, kui laudu käisime laenutamas. Päike siras taevas ja meie tassisime saapaid, kiivreid ja laudu autosse. Rääkides ka hindadest, siis on siit kordades odavam launutada, kui Tahoes kohapeal. Ning reeglina on seal ikkagi meeletud pikad järjekorrad ja lihtsalt sussapussa. Seega easy way to go on varustus mõtekam ennem ära laenutada ning siis kohale sõita. Alguses oli tegelikult päris plaanis teha eesti tsikkide trip, aga saatusel olid omad mängud, siis lõpetasime siiski 50-50, 2 ameeriklast, 2 eestlast. Fair enough.
Tahoe asub siis Nevada ja California piiril. Tegu on siis Põhja-Ameerika suurima alpijärvega, seega on vesi seal aastaringselt väga külm ning on sügavuselt teine järv Ameerikas, 501m. (Oregoni Crater järv on esimenesel kohal - 593m). Järv on ligi 2 miljonit aastat vana ning on praeguse vormi võtnud jääaja käigus. Tahoe järv on tuntud oma väga selge ja puhta vee poolest ning kuna on ümbritsetud igast küljest mägede ning metsaga, siis peegeldab kaunist mäestik igast küljest järvele. Otseloomulikult on Lake Tahoe või lihtsalt Tahoe populaarseim koht turistide seas, Põhja Californias. Ühtlasi asuvad seal ka kõik suured ja väiksemad suusakuurordid ning seal leiab hulgaliselt kaunist loodust aastaringselt. Samuti ka tegevusi nii suveks, sügiseks kui kevadeks. Ning mitte ehk üllatusena on ka fakt, et Nevada poolel on hulgaliselt kasiinosid (Nevada on siis ju osariik, kus lõunas asub Las Vegas). Mööda kiirteid pääsed Tahoe'sse aastaringselt - nii Renosse, Carson City'sse kui Sacramentosse.
Nüüd natukene geograafilist ülevaadet
Nii jookseb piir Nevada ja California vahel, minule meenutab täpselt meie Peipsit, kus jookseb ju ka sarnane piir Venemaa ning Eesti vahel
Meie sõitsime siis veel Põhja mööda kiirteed nr 80, olime Truckees ning 10 min oli sõitu Tahoe City'sse ning mäele
Arvan, et natukene saate ülevaate sellest, millises osas on Tahoe ja kus elan mina.
Meie sõitsime San Franciscost Tahoe'sse
Rääkides siis algusest peale, nägi meie plaan ette startimist ühe ajal päeval, reedel, et veeta Tahoes kokku 3 päeva ning kaks ööd. (Töötasin mõned tunnid reede hommikul) Alustasime sõitu kaunis üksinduses ehk siis kahekesti. Võtsime 2 neiut peale Sacramentost, ning seal kulus juba ummikus istumisele tunnike, seega lisandus meie 3-4 tunnisele sõidule veel üks lisatund. Aga ei olnud hullu. Jõudsime õnnelikult õhtul kell pool kaheksa, kui ma nüüd ei eksi, oma majja. Ning nii äge oli seal tagasi olla. Meie mägimaja asus praktiliselt samal tänaval meie koduga, kus elasime, kui 2013 Septembris Tough Mudderil käisime. Mul oli südames selline mõnus ärevus ja äratundmisrõõm (TM'i mäetipus avanes mulle praktiliselt sama vaade mis esimesel pildil ning sutsukene oli ka veel lund kuuse all). Sättisime end mõnusalt sisse, käisime ära toidupoes ning lootuses vaadata Olümpiat läksime koju tagasi. Aga oh seda õnnetust siis, kahjuks televiisor otsustas, et ei näita meile midagi, seega panime muusika mängima ning kaminasse tule (puldiga, otseloomulikult) ja ajasime kogu öö juttu.
Kuna otsustasin ikkagi poole õhtu pealt ümber ning lasin endale veini valada, mis loomulikult ei piirdunud ühe klaasiga, tegin endale täieliku karuteene. Olime ju kõrgel mägedes, kus õhurõhk on hoopis hõredam kui all..seega kujutate ise ette, kui hästi vein mõjuma hakkas. Tark õpib oma vigadest. Veinile aitas kaasa täiskuu.
öine vestlusseeria "I was werewolf "
Õnnelik öö mööda veedetud, läksin hommikul oma kallile Margrtehile järgi ning tõin ta meie juurde ära. See oli ehk reisi üks parimaid spontaanseid otsuseid. Niisiis olime laupäeva hommikul viiekesi, sõime hommikust, mina puhkasin veel ning võisimegi mäele minna. Siiski sinna tuli meid viie asemel neli. Minul ja Liisul ei olnud esimene kord, Margrethil ning Chantelil küll. Ja oi kuidas nalja sai, meil ju Otepääl (kus mina ainult käinud olen) kondleid ei ole ning üle mitme aasta lumelauda alla saades ja siis hooga liikuva kondli peale minna ning sealt samamoodi hoopealt maha tulla, oli esialgu ikka naljakas katsumus. Või me võime suisa öelda, et vallutus.
Huh. Aga saime tehtud ning esialgu tegime sellist mõnusat trenni, et jalutasime mööda mõnnat lund mäkke üles tagasi ning saime poole kiiremini, kui all kondlisabas seistes. Pluss oli trenn ka üsna korralik.
Laupäeva hommikune photoshoot "Trikoloor"
vat nii, kell oli 13:00 päeval
mis seal ikka, kui üks rõõmusgrupipilt
esindasin San Franciscot
näpud, ikka, püsti
Ajeee!
kõige targemad...
...ja ässamad
ja üleüldse oli kaunis poseerida
panime plaani paika..et kuidas...
...kuld koju tuua
Vahel lasime end zen zone'i ära
mis õnnelikud tüdrukud JEEE!
Kuna Margrethil ja Chantelil oli esimene kord lumelauda proovida, olime kõik koos esimese päeva laugemal mäel, et nad saaksid harjutada :) Ning nalja sai ja tüdrukud seisid üsna kiiresti püsti. Nii tublid. Kahjuks hiinlased või jaapanlased nii tublid ei olnud, vaid terve grupp istus mööda mäge, tagumikud maas ning vahtisid kuidas teised sõidavad. KESET MÄGE. Meile oli see hea võimalus slaalomit harjutada.
Esimese päeva ilm oli üsna mõnusalt paras, mitte liiga külm ning mitte väga palav, lumi seejuures ei olnud õnneks väga pehme. Õhtupoole sadas ka natukene lund, mis muutis kogu õhkkonna erti ilusaks, sest ka tuled mäel pandi juba põlema. Kahjuks pildile seda väga hästi jäädvustada ei suutnud.
Õhtu saabudes oli meil veel esialgse plaani järgi minna kuskile välja istuma ja dringid teha..kuid nii kui auotsse saime tuli selline mõnus rammestus peale ning käisime vaid poest läbi, võtsime süüa kaasa ning läksime koju. Kui kõik teised õlled avasin, jõin mina õnnelikult oma combuchat. Ajasime tsikijutte ning kuigi oli mõte varem magama minna, et pühapäeval mäele jõuda, mitte keset päeva, siis me taaskord feilisime sutsu. Kuna jagasin oma voodit Margrethiga too öö, siis me ei saanud kuidagi magama jäädud, vaid juttu oli nii palju, et me jällegi rääkisime teineteist magama + M arvas, et mingid karud tulevad kuskilt uksest sisse või piiluvad ruloode vahelt, nii ajas ta mulle ka mingi lolli hirmu peale, ning nii me siis magama jäime. Mõlemad voodi keskel, ma ei teagi kas uni tuli ükshetk kiiresti hirmust või jutust. Hommikul oli üsna naljakas.
Laupäeva õhtu
Ohoo!
Meile oli ka eraldi sissepääs
no sutsu oli pilvi, aga päike paistis terve aja, sellest hoolimata :)
Tuju oli isegi veel rohkem kui äge, nautisime igat hetke mäel.
Pühapäeva hommikul olime mina ja Liisu ainukesed, kes mäele otsustasid minna, M oli megakange igalt poolt ning ameeriklased tahtsid niisama koos hängida ja midagi teha.
Pühapäevane ilm oli supper ilus. Päikene paistis ning taevas oli selge. Võtsime ette suure mäe ning suured kondlid. Esimene kord sõitis kondel praktiliselt mul jalad alt ära, aga jäin peale, maha tulime otseloomulikult külili/pepuli või mingit pidi. Üks torssis vanem meesterahvas, üleval puldi juures veel ütles, et kas me reegleid ei tea. Haha, vot nii. Õnneks ülejäänud noored kutid, kes seal töötasid oli särasilmsed ja rõõmsad.
Kondlitest veel niipalju, et ma kardan meeletult kõrgust, olenemat sellest, et ma langevarjuhüpet tegin, on see, kui sa niimoodi õhus ripud, päris jube. Iga 10 sekundi tagant tuletasin endale meelde, et keha ja lihaseid lõdvestaksin, ning siis sain ikka ja jälle aru, kui pinges ma olin. Ütleme nii, et motiveerisin end sellega, et kui sain Tough Mudderi tehtud, mis see sinna mäeotsa üles sõit siis ära ei ole. Aga kardsin nii väga, et esimesed korrad hoidsin tugevalt Liisu kätt. Edasised korrad suutsin end maha rahustada ning sõit läks sujuvalt. Ikkagi on need palju paremad, kui need pulgad mis Otepääl jalgevahele käivad ning sind siis ülesse vinnavad, nii et tee peal on hea 10 korda kukkuda ja haiget saada ja kusagil taga lohiseda, sest kogu tee on nii ära sõidetud. God bless condles.
Tõelised lumelaudurid ning mitte lumelaudurid võivad ette kujutada, millised emotsioonid ning adrenaliin tuleb kogu kehasse ning meelde, kui sõidad ilusal päikselisel päeval mäest alla ning kuulad klappidest head house'i. Ma olen väga kindel, et rohkem tol hetkel ei osanud mu hing olla õnnelikum. Ei soovinud muud midagi, vaid elasin täielikult hetkes ning nautisin seda nii palju, et süda hüppas rõõmust välja ning naeratus ei tahtnud kaduda. Näiteks samapalju nautisin suvel surfi. Hahahaaamazing!
automeri
Kuna too päev päike paistis, ning öösel oli lund sadanud, oli mägi veidi pehme ning samal ajal ka sutsu nagu sulas. Huvitav kombinatsioon. Olime hommiksut poole päevani, kuna teised olid kodus ning pidime ka hakkama pühapäeval koju tagasi sõitma kahjuks. Õnneks oli minul esmaspäev vaba ning sain puhata ning teha mida hing ihkab, sest siin oli President Day.
Mõnusalt palju rohelist ning natukene lund
Hakkasime tagasi sõitma kuskil nelja ajal, ikka läbi Sacramento, seega olime kodus üheksaks. Poole tee peal juba kirjutas mulle Sue, et neil on steik tulel, brüsseli kapsad ja seened valmivad ja et mind oodatakse koju, et kõike kuulda :)
Olin rampväsinud sellest 5h sõidust, kuid kui sind koju oodatakse sellise õhtusöögiga siis ma võin vaid öelda, et see oli ideaalne päeva lõpp.
Meil oli super puhkus Tahoe's. Mina sain palju positiivset energiat ning palju häid emotsioone uueks nädalaks.
It's so simple to be happy!
Esmaspäeva hommikul magasin nii kaua, kui jaksu oli. Mis ma aga esmaspäval oma vaba päevaga tegin, kirjutan Teile üsna pea. Tahoe postitusest on see väga erinev ning jutt läheks vast ka liiga pikaks.
Eesti Vabariigi sünnipäeva pidasin ka siin, kohe kahe peoga. Sellest kirjutan Teile ka kiiremas korras. Olen endiselt õnnelik siin päikese all, teen trenni ja avastan kõike uut ja vana.
Meil on nüüd paar päeva tormihoiatused ning vihma sajab, seega mul on aega blogida :)
Kallistused ja head soovid,
Silja
