Ühel õhtul
Minu California
Ühe üleelmise nädalavahetuse kättejõudmist ootasin ma kohe palju...Mul oli juba sisimas see mõnus salapärane ja sisisev tunne, et see nv olen tagasi omal vanal hullumeelsel elul ja rajal. Mulle meeldib spontaansus samapalju, kui nädalavahetuste planeerimine. Teadmine, et on inimesed ja on kohad, kuhu minna. Ning siis kohata palju uusi inimesi. Superawesome. Annab nii palju motivatsiooni kohe terve nädala. Nädalavahetused on alati olnud pühapäevase õhtu/esmaspäevase hommiku ja uue nädala tulekuga, justkui midagi super erilist. Sind tõmmataks nagu taas tagasi kuhugi, aga sa kuulud kogu täiega sinna laupäeva ja pühapäeva ja reedesse - hommikusse, õhtusse ja öösse.
Reedeks olid olemas piletid Mightysse. Seadsime end Margrethiga kõigepealt mõnusalt minu pool sisse, ning jällegi, üle pika pika aja võtsime rongi linna. Kuna esimest korda ei olnud meil linnas kusagil tol ööl ööbida, siis olles mõlemad sellised mitte väga fancyd ning samas üsna free spiritid, panime toa kinni ühes eriti ägedas hostelis. Meie mõlema jaoks, oleks olnud väga vastuoluline ning samuti kallis, minna kuskile SF'i suurde hotelli. Mõeldud, tehtud. Enne minekut, avasime muude jookide kõrvale ka minu umbes 7 kuud külmkapis seisnud Somersby siidri. Ma olin juba ära unustanud, kui magus see on. Või on siin lihtsalt alkohol kangem või minu maitse on muutunud. Emba kumba, tõi veitsaks sellist Pärnu suve maitset küll suhu. Aga ei pannud veel igatsema. Ning rongis seekord ühtegi eestlast ka ei kohanud. Jalutasime Mightysse, mis oli selleks ajaks juba üsna rahvast täis. Minujaoks parim aega peole saabuda, kui kõik on juba täies hoos. Nalja sai. Tantsida sai päris palju. Palav oli. Endiselt on Mighty helisüsteeme üks San Francisco parimaid. Tegelikult saladuskatteall, sosinal öeldes, pidi meiega tulema ka üks eesti poiss, kes mingit aega linnas elab, aga...ta ei tulnud. Ta on Pärnust. :D
San Francisco teeb seda alati
Eesti Somersby
Ameerika Chia
California selfie koos Eesti Somersby'ga
Atmosfäär oli taaskord hea, kunstiline ja vaba, kuigi muusikavalik oli väga erinev sellest, mida olen tavaliselt Mightys harjunud kuulama. Kui nüüd hakata järele mõtlema, siis oli ka kontingent natukene teine. Erinevus rikastab. Seda armastan ma San Francisco puhul ennekõike. Kõik on alati kordumatu, samas nii kodune ja erinev ning silmi pööritama panev.
Mida rohkem sa kaasa kulged, seda rohkem sa kulged. Ma ei oska muudmoodi kuidagi kirjeldada. Kunst ja lilled.
Olime tublid ning jalutasime läbi SoMa klubist oma hostelini ning vahepeal oli palju palju toredat tänavakunsti.
smiles
Ning mõned pildid hostelist, mis minujaoks annavad täpselt edasi kogu atmosfääri. Tegu oli kohaga, kus ööbivad peamiselt noored packpackerid, sophisticated ja vaba hingega. Minujaoks on sellised kogemused ning inimesed kui õhk, mida meeletult sisse ahmin. Hingan ja naudin.
lilled ja muusika ja muud toredad asjad
flowerpower pink hoovis
Tere Hommikust!
are you serious, how cool is that!
Elus esimest korda ööbisin sellises kohas, kus pidime tuba jagama ka paari teise inimesega. Aga kuna voodikohad olid kahekorruselised, eriti armsas toas, siis igalühel oli oma voodi ette võimalik tõmmata kardin. Voodikoht ise oli kui armas pesa, kus oli olemas pistikupesad, lamp ning riiul kuhu asjad panna + lisaks mõnusad pehmed fliisid. Ma ei oska kirjeldada seda tunnet, aga minul oli igatahes väga kodune ja õdus seal olla. Oma väikeses pesas kell 4 hommikul uinuda ning mõelda, et ma see ongi minu San Francisco. Hetkel, mil ei oleks tahtnud kusagil mujal olla. Siiani tagasi mõeldes, olen tugevalt omadega seal. Fall in love, I guess.
Hommikul piilus Margrteh mu privaatkardina tagant sisse ning lausus kaunilt "Silja, aeg on üles tõusta". Siiani ajab see naerma, sest see oli lihtsalt nii super armas äratus. Siiras ja spontaanne.
Kell oli natukene enne 10t kui jõime all hostelis värskelt pressitud apelsinimahla, samal ajal kui teised kõik asjatasid a.k.a süüa tegid, saia röstisid, putru keetsid, mahla pressisid ning arvatavasti uue päeva või suisa uue kuu reisiplaane tegid. Meil oli vabadus. Olime vara üleval, et lihtsalt jalutada, jalutada sinna suunas kuhu jalad viivad ning mõtted uitavad. Kõike uudistada, ajataju võis olla miinuses, sest aega oli kõigeks, oli ainult siiras meel ja kunst, sõbranna ja soe San Francisco päikene, naeratavad inimesed ja õnnelik tuju. Juhtusime täpselt tänavale, mis jookseb välja Union Square'le ning kus on peamiselt kunstigaleriid. Astusime sisse, peaaegu igaühte. Need on sellised armsad üsna intiimsed ja väikesed galeriid, kus töötavad inimesed, kes on kunstnikuga ühte- või teistpidi väga tugevalt seotud. Hingus, mis neid galeriides valitseb on midagi nii teistsugust. Suursugust ja sooja.
Minu üllatuseks, või pigem saatuse kokkumänguks oli hetk, mil olime juba teiselpool teed, peale esimese kunstisaali külastust ning kui ma vaatasin nime, kus me päriselt käisime, siis OK?! How is it possible. Saatus viib meid alati sinna, kuhu oleme väga tahtnud minna. Situatsioon järgmine - jalutame jalutame kui vaatan, et oh see on lahe galerii, astume sisse. Jalutan ringi, ajan pikalt juttu ühe galeristiga ning astun õnnejoovastusest, naeratus näol välja. Hõljume üle tee teise galeriisse ning vaatan siis juhuslikult galerii nime, kust just väljusime. Picasso Art Gallery. Sellel hetkel sain jälle aru, et saan elult kõike mida tahan/mida ootan, satun kohtadesse kuhu olen tahtnud minna. Spontaanselt, enesele teadmata. Umbes 1,5 kuud ennem, sõitsime sellest galeriist öösel mööda, ning mõtlesin sisimas ning ütlesin ka välja, et see on koht kuhu tahan minna. Väga. Väga palju. Ja hopsti. There I was. Neil hetkedel, usun saatusesse ja tahtejõudu rohkem kui muidu.
Külastasime nii 5-6 galeriid, igaüks erinev. Huvitav on kuulata galeristide lugusid, elutee kulgemist ning otseseid suhteid kunstnikega, kelle tööd nende seintel ripuvad. See on midagi, mida ei saa ülikooli loengutest ning suurtest kunstigaleriidest.
Hing ja meel kunstist pungil, jalutasime välja Union Square'le, kus oli samuti näitust erinevatest taiestest.
Union Square
Hommikusöögi harjumused
Ühe söögikoha seinal :)
Armastus kunstis. Selline pikk sein oli joonistatud täis ühe koolipäeva armsat lugu, sest tegu oli kooliseinaga.
Igati tore algus koolipäevale, kui sellest mööda kõndida hommikuti.
...eriti super iga hommik, energiapomm
Lasen siin postituses piltidel, see tähendab kunstil, tänavakunstil vast endaeest rääkida, rohkem kui ise klaviatuurile vajutan. Ma usun, et see on hea mõte.
Käisine jalutisme ja kolasime Hiinalinnas ning tegime väga väikseid sisseoste, sest seal oli suured allahindlused. Põhimõtteliselt müüakse Hiinalinnas samu suveniirikaupu, mis Pier39'l aga lihtsalt soodsamalt. Seega on see osa linnast, turistide seas üsna populaarne. Rääkides turistidest, siis võibolla seda on naiivne öelda või isegi valjusti välja öelda, aga ma ei tunne enam ammu, et oleksin turist siin linnas. See keskkond on mulle nii omane ja vastuvõetav, et suisa hirm hakkab vahel. Õnnevärinaid südames on kohe hästi palju :)
Pildistasin sutsu üles blokke, kus jalutasime.
Mäest üles...
Tegelikult on tänav natukene sügavama kalde all, kui siit pildilt paistab.
SF on üldse parim koht kus lihtsalt ei saa ilma trenni tegemiseta, sest 7 mäge, millele linn on ehitatud on üsna järsud.
...ja mäest alla
Üks SF'i peatänavaid, Market st :)
Jalutasime mitmeid miile maha ning ilm oli mõnusalt kevadine, soe ja värske. Arutasime maailmaasju ning eraelu. Oii kui põnev. Päikene hakkas varsti looja minema ning meil oli olnud väga tore päev, seadsime sammud kodu suunas ning minul oli täpselt kodus olemiseks aega 30min kui mu sõber mind peale võttis, ning me uuesti linna sõitsime. Meil olid piletid üritusele, mis toimus sellises underground klubis nagu Public Works, üsna lähedal Myghtile. peaesineja oli Lee Burridge, kelle on huvi ja tahtmist, siis soovitan kuumalt kuulata teda, ta on üks Burning Man'i legendaarsemaid dj'sid. http://www.burningman.com/whatisburningman/ Kellel on huvi lugeda, mis, milleks ja kus ja kuidas. Kahjuks ei õnnestunud minul piletit saada eelmine suvi, see suvi aga ma siin ei saa olla, seega ehk ühel ülejärgmisel suvel või, no kui midagi väga tahta, siis miski pole võimatu. https://www.google.com/search?q=Burning+Man&newwindow=1&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ei=NdAGU8bEHdDOkAWIzIDYCQ&ved=0CAkQ_AUoAQ&biw=1366&bih=645
Loodan, et tekitasin isu Teil natukene ringi tuhnida sellel teemal.
Suunates juttu teadlikult Public Work'si poole, siis ei ole ma oma elus veel nii head muusikat kuskil klubis ega üritusel kuulnud. Mina kirjeldaks seda kõige lihtsamal ja keerulisemal viisil nii, et sõna otseses mõttes see muusika võtad su keha ja meele ning teeb sellega, mida tahes. See tunne on nii võimas ja nii hea ja vaba. Ma ei ole kusagil midagi sellist kogenud. Ma ei tee ühtegi pop kultuuri klubi maha, lihtsalt see muusika, mida teeb see mees, on täielikult teine maailm. VauVauVau. Ja mis soundsystem. Oh my heart. Avastasin ka tol õhtul kõike seda, mida muusika ja atmosfäär võib sinuga teha ning mis valikuteni viiia. Tundsin uusi väga salapäraseid ning enneolematuid emotsioone. Ja mulle meeldis. 110%
Hi you!
Meile igaühele on antud vabad valikud, iseasi kui hästi või halvasti me tahame ning ka teinekord julgeme katsetada/õnne proovida. Minu 20ndad on hetkel täpselt sealmaal, kus ma ei löö risti ette millegi eest, ning kõik uus on põnev ja huvitav. Ma tahan kõike katsetada ja proovida ja neid asju nautida. Võimalik, et see on see metsik metsik California, USA või lihtsalt fakt, et ma olen kusagil kaugel ja tunnen end kui lõvikuningas. Who knows.
Kahjuks järgnev pühapäevahommik olin voodis kui väike tiigrikutsikas, lõvist oli asi kaugel ning algamas oli SuperBowl + 50 inimesega. Oli väga tore. Nägin sõpru ning võõrustasime S ja Bga palju rahvast. Seattle võitis. Pilte tuli umbes kaks kuna liigapalju oli juttu ajada ja mängu vaadata, sest noored Seahawks'id olid tules.
B tegi chillit, mis on kohustuslik SuperBowli ajal ning ühtlasi oli see S'i ja B 18nes kord korraldada
seda üritust.
Aga kallid, järgmise korrani /üritan kiiresti Teieni tuua oma pika nädalavahetuse Tahole ning 13. veebruari/, seniks teen mina oma tulevikuplaane ning eesoleval laupäeval on juba Eesti Iseisvuspäeva tähistamine Sunnyvale's San Francisco Bay Area eestlastega ning õigel päeval, esmaspäeval ka väikene istumine siin eestlastega.
Avastan iseennast, iga päevaga, siiamaani ning mul on tunne, et lõppu ei paista niipea tulevat :)
Soojad päikselised kallistused.
Silja
No comments:
Post a Comment