/tegelikult toob mulle see lugu meelde karge talve Tartus, laupäeva hommiku, kui väljas on külma -25 ning päikene sillerdab lumel, kõik särab ning me istume mõnusas soojas toas sõpradega, joome teed, ajamine juttu ning teeme plaane, kuni ühel hetkel end sisse pakime ning välja jalutama või kelgutama otsustame minna/
Tsau kallid,
kui kohe mitu nädalat oli mu elu väga väga rahulikult kulgenud, siis nüüd viimased kaks nädalat, tunnen, et kõik hakkab jälle vanadesse rööbastesse uute tuultega tagasi puhuma. Ma ei ole kindel, kui kaugele lähiolevikku ma jõuan täna rääkida, ehk siis võimalik et ma jõuan viimasesse nädalavahetusse, võimalik ehk ka mitte. Will see...
Alustades eelmisest reedest, siis öeldakse, et ei ole olemas asendamatuid inimesi. Olen sellega mingil määral nõus, kuid see ei ole veel mind siiani 100% veennud. Me tuleme ja läheme. Reedel siis tuli Margreth, kohe mitmeks päevaks. Meil ei olnudki nii kindlat plaani, et kas läheme välja või mitte, reeglina on reedeõhtud sellised mõnusad väsinud, kus oleks lihtsalt kodust ja kulgeks ning ei kipuks kuskile suurele peole. Oleneb. Aga seekord varusime endale veinid ja snäkid koju, panime muusika peale ning mõtlesime, et vaatame, mis tunnid toovad. Lõpetasime oma hommiku kell 5, kui praktiliselt mõlemad sõna otseses mõttes poole sõna pealt teineteise kõrval unne suikusime. Aga niipalju asju vajas ju avalikustamist ja arutamist.
Minu truu jääkaru
Kingitus sõbrannalt
Laupäeval, iluuni täis magatud, pidasime kerge plaani, mida teha ning otsustasime Stanfordi kaubamajja sõita, et niisama jalutada ning ka üht-teist vajalikku osta. Tuju oli täpselt selline, et jalutaks ja oleks kergelt, ning mõlemad pidime õhtul ka veidikene tööd tegema.
Stanfordi kaubamaja on üpris suur, ma arvan et suurimaid minu koduümbruses. See on ühe korruseline ning üles ehitatud tänavatena, kui väikene linn. Sealt leiab ökotoidupoe, kohvikud, pagariärid, restroanid ning poed nagu Juicy Couture'i, Banana Republic'ust (SF'i pood, nagu meil umbes Monton on Eesti oma) Armani ning Cucci'ni välja. Ning loomulikud Macy's, mis on võrreldes meie Tallinna Kaubamajaga ja Sephora. Poode on palju ning jalutamist jätkub kauaks, isegi kui ei shoppa. Kõik on puhas, ääristatud lillede ning rohelisega ning nagu eelolevatelt piltidelt võite näha, siis ei puudu ka kunst.
Minu esialgne plaan nägi veel välja õhtul San Franciscosse sõitmist, kuid eelmise öö/hommiku vein oli õhtuks oma töö teinud ning kuna mul oli plaanis niikuinii linna minna pühapäeva hommikul, et natukene sporti teha, siis otsustasin koju jääda ja lihtsalt ilus olla.
Tõusin pühapäeva kohta üpris varakult, kuid olin samas ka üsna elevil kuna olin sõbraga nädala alguses kokku leppinud, et rendime rattad ning sõidame Golden Gate'le. Kuna tema oli juba linnas, oli mul üle pika pika aja võimalus võtta rong, kaasa Sirp ja kõrvaklapid ning nautida. Mulle nii meeldib rongiga linna sõita, see on kui aeg, mis on täiesti sinu oma. Võtsin välja oma Sirbi, keerasin ette huvitavad aritklid ning panin kõrvaklappidesse mängima Ewerti ja draakonid. Oh my heart! Väljas paistis päike ning vaade oli nagu ikka, imeline. Võiksin iga hommik sellise rutiiniga ära harjuda.See on üks suurimaid asju mida ma naudin.
Kuna olen üsna kehva planeerija, siis oli mu sõber juba kõik asjad korda ajanud, kus on parim rattarent ja koht jne, kust siis sillale sõita. Mõeldud, tehtud ning ma isegi ei hakanud vaidlema, tavaliselt mul on see ikka kombeks. Haha.
Igatahes oli ilm ilus ja meeletult soe, ning algul tundus, et võikski minna täiesti maika väel. Aga õnneks, õnneks olen ma siin elades juba õppinud, et ühel hetkel, eriti veel sillal, mis ühendab ookeani ja lahte, on üsna kõva tuul. Alati. Olgu kui soe tahes all linnas. Rentisime oma rattad ära ning mina tõmbasin üle pikkade aastate ka kiivri pähe, võisime sõitu alustada. Tunne oli hea ning otseloomulikult minu juhtides jõudsime me esialgu välja silla alla mitte silla peale. AGA, seal oli meeletult ilus ning surfareid täis, kes laineid püüdsid. Minu jaoks oli tegelikult see üsna suur üllatus, et nad just seal silla alla surfavad, sest seal on ainult imepisikene koht, kus on laineid, millel sõita. Pärast paari sõbraga rääkides, olid ka nemad üsna üllatunud, et surfarid seal käivad. Aga why not, surfata Golden Gate'i alla. Ma täiesti kujutaks iseennast seal õnnelikuna ette.
Golden Gate'i sild on hinnatud üheks ilusaima vaatega sillaks kogu maailmas. Samuti ka kõige rohkem pildistatud sillaks maailmas. 5ndal jaanuaril 1933 alustati silla rajamist ning sild avati 27ndal mail 1937, kogupikkusega 2,7 km ning kõrgusega 227,4m. Silla loojateks olid Joseph Strauss, Irwing Morrow ning Charles Ellis, kes kõik ongi tuntud eelkõige kui Kuldvärava silla arhitekte. Täna kannab sild kuute rida, kolm ühes ning kolm teises suunas, ning on ametlikult 101 ning highway 1 kiirteede osa.
Kuid juba aastal 1820 oli Sausalito ning San Francisco vahel paadiühendus ning kindla graafiku järgi hakati tööle 1840. Kuna aga sild pidi kandma tugevaid tuuli, suuri kõikumisi, udu ja rasket niiskust praktiliselt päevast päeva, siis oli ülesanne ehitada sild just sinna, kus ta täna asub aastal 1933 vägagi suur väljakutse ning viimase lihvi sillale andiski Manhatteni silla disainer Leon Moiseff. Kuna J. Strauss oli peaarhitekt ja silla looja, olles ka sealjuures ainus, kellel oli ehk pädevust nii suurt projekti ette võtta. Strukturaalselt oli tegu millegi väga suurega, eriti arvesse võttes aastaarvu. Täna on Golden Gate 76 aastane. Arvan, et ei ole palju öelda nende meeste kohta, geeniused ning väga tugevad matemaatikud ning füüsikud.
J.Strauss
Kaabel mis ühendab sillaposte, koguläbimööduga 93cm, kandes endas 27,572 kaableid/juhtmeid.
Samuti on sild maksu all, nagu enamus sildu siin. Seega kui siseneda linna poolt, läbivad kõik autod tolli, kuid see pool on tasuta, aga et sõita tagasi Sausalito poolt linna, peab loomulikult läbima sama tolli ning maksma 5 dollarit (mõned kuud tagasi läks kogu süsteem üle automaatseks, nii et kaamerad teevad putkadest pilti ning arve tuleb koju, mis on siis kohe kerge ära maksta, vana süsteem toimis nii, et kõik autod peatusid korraks).
Naeratus :)
San Francisco
Surfarid püüdsid laineid
Siitsamast silla juures läheb läbi ka Americans' Cup, mida see aasta oli minul võimalus jälgida nii lähedalt kui veel vähegi võimalik, sest me purjetasime ning elasime kaasa. Sellega täitus jälle üks suur unistus, isegi mitu ühes. Ameican Cup ja hull purjetamine SF'i lahel
Siis kui alustasime
Alla /udu/ookeani
Just kui taevapiiril :)
Udulained
Mööda mäge
Kerge sunniviisiline pildistamine
Udu võtab mäed kaissu
Sild naeratab linnale
Varjumängud
Alcatraz (vasakul lahel) hoiab endas suuri lugusid ning all rannas põletati aastal 1990 esimene Burning Man
Trenn sai päris korralik tehtud, sest tuul vastu mäest üles sõita, et sillal jõuda nõudis ikka omajagu jalalihaseid, eriti veel linnaratastega. Kuna rattarent oli tegelikult üsna lähedal sillale, siis sõitsime kokku umbes kolm tundi, kuhu sisse kuulus palju jutuajamist ja pause ning niisama kaunite vaadete nautimist. Õnnelikult ning natukene külmalt tagasi, kuna sillal peal oli lihtsalt nii meeletult jahe ning otses loomulikult väga soe, ootas meid parklas ees kaunis üllatus. Meie auto oli otsustanud, et aku on tühi ning ei aidanud ka kaasas olev mingisugune aku käivitaja, mis on meid mitmed eelnevad korrad päästnud, kuna keegi tark tegelane oli selle lihtsalt laiskusest täis laadimata jätnud. Põnev. Õnneks saime uksed lahti, sest ka pult oli tegelikult tühi. Tore et elektroonilistel vidinatel siiski vanaaegne võti ka sisse on ehitatud. Niisiis üritasime tühjaks läinud lisaakut laadida, üsna mõttetult 45 minutit, kuni kui ma autoga korraks kahekesti jäin ning juba iga möödasõitja abi pakkus. Hah, jäta veel naine üksi katkise autoga! Kohe on korras. Aega võttis aga asja sai, olime ajagraafikust maas kuskil 2 tundi niisiis jäin mina linna sõbranna juurde, ning sõber sõitis koju tagasi.
...ning tähistasime sõbrannaga kõike!
Armastusega Eestist, aitäh mu kallid Aljona ja Tanel!
Ja kui ühel kaunil hommikupoolikul tuli tuju küpsetada.
Kirju, rõõmus ja maitsev.
Tere!
Ning samal ajal tundis ka üks kuuest kitsest huvi, et mis toimub.
Mu Ewert ja draakonid mängisid vist nii kõvasti, et meelitas kitsed kõik sõna otseses mõttes ukse taha.
Ajad on endiselt kiired kiired, kuid nii mõnigi üllatus ja projekt tahab lõpetamist, ning siis olen ehk ka vabam, et natukene skypida Teiega, sõpradega ja perega ning ma ei pea kogelevalt ei ütlema, sest tõesti, aeg jookseks nagu eest ära, mingi hullu tempoga.
Üritan selle nädala jooksul saada valmis ka teise blogipostitusega, et rääkida Teile hoopis teistel teemadel kui täna :) Asi kisub creazyks ning lillelseks jälle.
Hold tight..
Päikselist päeva,
Armastusega,
Silja


Mul tulevad liblikad kõhtu ja süda hakkab valutama SF pilte vaadates ):
ReplyDelete