Kodukoht & uued saabujad

Mõtlesin ühel ilusal päeval, et mis ma Teile veel näitan/räägin ja jutustan peale oma tegemiste ja kogemuste siin. Ning tadaaa - välja mõtlesin, kuna mulle meeldib väga jalutada, siis seadsin sammud ühel kaunil pühapäeval taaskord Liisu juurde (jätan Liisu tänava ja maja nr siiski omateada, nii privaatsuse huvides ning samuti oma kodutänava ja maja. Need kes teavad aadressi, teavad ning seda võib alati küsida :), aga siiski pean pere privaatsust kuigi palju kaitsma ning annan Teile mittedetailse ülevaate) ning haarasin kaamera kaasa ja pildistasin oma raja üles. Meil küll praktiliselt kõnniteed kui sellised puuduvad, aga midagi siiski on - jupiti. Tänavavalgustust selletõttu ka eriti ei ole, sest siin kõik sõidavad autodega ning kui keegi jalutab, siis autoaknast pilke ikka jagub. Kui aga siin mägedes jooksmas käin, siis seda ei vaata keegi väga nii uudisimulikult, kõik annavad teed ja naeratavad ja lehvitavad, ometigi jooksen enamuse aja siin autoteedel, kus kõnniteed puuduvad. Ise küll vahel autoga sõites mõtlen, et tänavad on siin niigi kitsad ja autod pargivad mõlemal pool teed ja siis veel need jooksjaid, vahel jää või seisma. Aga olen tolerantne, sest olen ise üks nendest, kelletõttu autod peavad eriti ettevaatlikud olema ja manööverdama.
Ühesõnaga, asja juurde. Liisu elab minust umbes 10min jalutuskäigu kaugusel. Kuna elan ise mäe otsas siis jalutan kõigepealt mäest alla, siis jälle üles ja siis alla ja otse - see riimus nüüd üsna kenasti ja andis Teile kindlasti "suurepärase" ülevaate.

 Kodu seal üleval, esimene allasõit

 Teine allasõit

 Lemmik kurv

Ning kolmas allasõit

Autoga on seda muidugi äge sõita, kurvid ja tõusud ja puha, joosta mulle meeldib ka seda, hea challenge. AGA õhtuti koju jalutada, ütlen ausalt on kergelt ikka üsna raske. Päris vastuoluline lause tuli nüüd, aga nii on. Sellepärast ongi üsna mõeldamatu, et kuskile jalutad, kasvõi toidupoodi või sõbra juurde korraks. Sest ma usun, et kellegil ei oleks kannatust ega jaksu neid tõuse päevas 4-5 korda jala läbida, eriti veel kui käeotsas on toidukott. Trenniks on aga suurepärane, kuna peale trenni mägedes üles-alla on see ideaalne raske lõpp, mis paneb igakord proovile. Ning millega on superhea on vastupidavust testida.

 ...ja natukene allamäge veel

 edevpilt omarõõmuks

 ...

 ja natukene vaadet, allolev kodulinn Belmont

 ...ja üles

...ning üleval ja nüüd mäest uuesti alla...

 ...alla

 ..minu "filmimajad"

 ..ja nüüd ainult sile maa

 eeskujulik nagu ma olen, ülidselt siin küll mõned jooksevad niisama ka üle tee suvaliste kohtade pealt, 

kuid 90% inimestest siiski on teadlikud fooridest

 Sixth av

 ...arhitektuurilist silmailu

 ...ning palmipuid ja looklevaid teeradasid

..ning peaaegu kohal

STOP märke on meil peaaegu igal nurgal, kuna siis ei ole nö parema käe reeglit nagu meil Eestis. Siin peab iga STOP märgi juures auto korraks seisma jätma. 

Ning kui peaaegu, et Liisuka juurde jõudsin, siis oli neiu Famrers Marketile jalutanud ning seega jalutasin mina ka sinna. See on siis nn otse põllult värsked marjad ja igasugused erinevad küpsetised. 

Kahjuks seekord pakiti juba asju, aga see toimub iga pühapäev varahommikust keskpäevani, nii et mul on võimalusi veel seda külastada. Sest miks mitte osta värkseid marju soodsama hinnaga, sest puuviljad ja juurviljad on siin üldiselt poes ikka päris kallid võrreldes ülejäänud toiduainetega.
Veetsime oma pühapäeva mõnnalt, millest saite eelmises postituses lugeda (pitsa ja film)

Vahepeale natukene easy't juttu ka. Nagu iga naine, nii ka mina, vajan aegajalt uusi asju - kosmeetikat, riideid (siin üsna vähe - olen kleidiostud ja muu pudipadi ostud välja vahetanud jooksutossude ja trennivarustuse vastu, seega ilmselt siin blogis vägapalju "hilbu" postistusi ei näe kahjuks või õnneks).
Niisiis läksin ükspäev poodidesse ja tulin tagasi vajalike asjadega:

 Kuna päike paistab meil siin igapäev ja on päris intensiivne siis 

minu karedad juuksed vajavad PÄRIS korralikku värvihoidmist, niisusustust jne, 

...ülemine sinine lakk, on saanud juba väga head tagasisidet

 ravi, ravi, ravi

 ...ning ma isegi ei räägi, kui mitut asja igapäevaselt siin kasutada on vaja, 

päike, trennid, kuumad ilmad.. 

Jätab huuled mõnusalt õhetama ja teeb need nii pehmeks

Ning nüüd kergest ostlemisest natukene ajas edasi. Tellisin endale nii umbes 2 nädalat tagasi uued jooksutossud, kuna vanad olid juba sõna otseses mõttes katki ning ei olnud ka päris õiged jooksukad. Ootasin ja ootasin ja lõpuks helistas Sue, et mis värk on, kus on tossud?! Kui kuller alati paneb kõik tellitud pakid (meile tuuakse igapäev pakke, sest keegi alati leiab midagi ägedat http://www.amazon.com/ ). Ühesõnaga, siis kui pakid pannakse alati uksetaha, siis millegipärast oli minu pakk pandud alumise korruse trepile. Ütlesin Brianile ja Suele, et nagu karma oleks küljes, ei ole küll minu tellitud nimega pakk, aga minu asi on sees, ning siis hakkavad jaurama. Lõbu laialt. Pakk oli mitu päeva siis trepil, meie teadmata. Aga üles leidsime ning oioi kui õnnelik ma olin kui oma uued supertossud kätte sain. 

Asics gel-kinetic, beebid läksid padukaga esimest korda jooksma

Täpselt paras number, istuvad jalas nagu valatult ning mis peamine, jooksevad ise. Mina pean lihtsalt ilus olema. Selle lause peale said Sue ja Brian korralikult naerda. Arvatavasti tellin vahetult enne maratoni veel ühe sama paari, nii igaks juhuks, jooksen need ka sisse. Sest targad maratonijooksjad siin on seda nõu jaganud. Õpin ikka tegijatelt! Niisiis nüüd võtan tõuse ja kurve nendega. Esimese jooksu ajal said kohe vatti ja vilet, sest väljas sadas padukat ja pinnas oli päris sopane. Aga tulin hops hops koju, nunnud puhtaks ja värske õhu kätte.

Seoses jooksukatega, siis kui paki kätte sain asjatasid kutid ka kodus mul, ning olid kohe väga uudisimulikud, et mis ma nüüd sain, sest nad ju teavad et maratonile lähen. Väiksem kommenteeris õhtul, et "vau, need on küll päris kiired, peaaegu sama kiired kindlasti või kiiremadki kui tema spidermani omad", no well, ning järgmine hommik kui lauaääres tosse jalga panin pälvisid need jälle tähelepanu, eriti kavala ja magusa muigega öeldi mulle et "Silja, mulle ikka väga väga meeldivad su uued jooksutossud". Vat siis kus on 4-aastasel oma arvamus. Ülimalt armas minumeelest :) 

Aaa! Ja vahemärkusena, lõpuks tuli minu Social Security Card ka ära. Aega läks ja asja sai. Nüüd saan load ära teha ning kooli minna. Ootasin alguses seda 6 nädalat ning kui siis tulnud ei olnud, läksin kohale uuesti ning küsisin, et no mis värk. Öeldi, et jah, meil pole Õ-tähte. Okei. Niisiis küsiti luba, kas võivad O tähte mu perekonnanimes kasutada. Mis seal ikka, olen siis Tonisson. Aga, nii palju endal mõistust ei ole, et kohe teada anda, et neil pole õiget tähte, vaid ikka lastakse 6 näd oodata ja siis tuleb ka ise kohale minna. Aga tehtud sai, ja teise korraga kohe 2 nädalaga, mis on väga kiiresti, reeglina 4-6 näd. Aga ju nad said oma eksimusest aru ja tegid siva, nähes kui väga mul seda vaja on. Aitäh.

 Nüüd lube tegema ja kooli valima. 

Keset nädalat vedasime Magdaga end välja, et minu ja tema teist kuud siin tähistada. Saime restoranis kuni kümneni istuda, kuna siin kõik kohvikud ja restod pannakse kümne ajal kinni või isegi sutsu varem. Ajasime jällegi natuke tarka ja natuke naljajuttu ning tutvutasin Magdale oma Anna-Stinat ja nalju ning Magda sai korraliku kõhutäie naerda. Tõdesime taaskord, et meil üks huumor ka. Selline natuke totakas.

Tähistamise puhul

Ning enne kui nädalavahetus kätte jõudis, õppisin natukene meie perekonnatuttavate uut au-pairi tundma. Nimi on Cris ja vanust on 27, täitsa tore tüdruk. Käisime kaubamajas teed ja kooki söömas ja juttu ajamas ja hüppasime Mac'st ka läbi. Soetasin endale esimesed selle firma tooted. No ilmselgelt oli mul neid asju vaja ju, ei ostnud topelt asju.

Kõigi kolme tootega olen väga rahul :)

Samal õhtul viskas Cris mind siis koju ära ning seadsin sammud Liisuka poole, poest läbi, vein ja krõps kaasa ning mäele istuma. Arutasime jälle oma esimese maailma probleeme ja meenutasime kumbki vanu aegu, jõime head veini ja näksisime lemmik krõpsu peale. Liisu läks koju ära kesköö paiku ning mina jäin vaadet koos oma mõtetega edasi nautima. Mõtlemisega jõudsin siis niikaugele, et hakkasin Efkat igatsema, no kohe nii tahtsin, et ta oleks mu kõrval ja veini rüüpaks ja juttu ajakasime. Niisiis kirjutasingi stiilis "Efka mummu, kohe täitsa igatsen sind ja tahan sind endaga veini jooma". Mõeldud tehtud, skypisime minu aja järgi kell 2-3 öösel. Nägin Marlonit, kes oli just eelnev õhtu minu kohta küsinud - "Kus tädi Silja on ja kas me tädi Siljale külla ka läheme", niisiis seletas emme pojale, et Silja kaugel kaugel ära ja sinna peab lennukiga lendama, vastuseks saadi "Mul hakkab lennukis igav ja ma hakkan higistama". NO okei siis. Laste kujutlus on piiiiiiiritu. Kuulsin uusi uudiseid, mõni tegi kohe suu lahti ning nägin ka Efka joonistatud purjus* karu, kes raamatut luges metsas. Ohjah, ma naersin täitsa kohe nii, et paar pisarat tuli ka. Tubli mummu. 

Järjekordne nädalavahetus ning alustasin oma laupäeva mõnusa jooksu ja trenniga, pidin sõbrannaga SF'i sõitma (tema sõitiski) aga olin luuserdis ning tahtsin kodus olla, sest meil oli siin kohe nii mõnna õhkkond. Olime Sue ja poistega ning Brian lõbutses sõpradega Vegases. Seega naised ja lapsed. Niisiis võtsin kätte ja vedasin kutid legopoodi shoppama ja sain pealekaubaks VIP kaardi :D. Uhke omanik. Õhtul läksime kõik koos sõpradega sööma ning veetsime kvalieetaega päris mõnusalt. Õhtul veel väike American Idol ja väike vein/kokteilid ja tuttu ära. 

Pühapäeval pidime sõbraga San Fransiscosse minema, aga kuna selline traffic oli, siis otsustasime et läheme hoopis üle silla teiselepoole mägesid ning külastame neid linnu seal, kuna mina ei olnud seal kunagi varem käinud. Ilm oli jälle väga ilus päiksepaisteline, seega saime palju ringi sõita ja ma nägin mitut linna. Muidu peatusime Livermole's.

 ihii, nii ilus

 See on siis üks neist sildadest mis ühendab minu kallast teise kaldaga, kokku

on neid sildasid 3-4, ja üks neist on Golden Gate Bridge. 

 käisime suures suures outlet'de ostukeskuses, kus müüakse diesel'st hermes'ni + 

suured küünlapoed (Yankee jne), toidukohad. Nagu linn, kus tänavatel on palju

eriti ägedaid kauplusi. 

 Pleasenton

 Leidsime sellise täpselt Eesti moodi ojakese puude ja raudteega 

(pilti pole veel, aga varsti)

oeh, see vaade!

Ning mis oli eriti tore, siis need olid linnad, kus oli näga päris ilusat arhitektuuri ning kõnniteed olid ka täitsa olemas tänavavalgustitega. Kindlasti lähen nv tagasi ning teen pilte ja siis saan Teile ka teisi linnu näidata.

Ajaliselt võtab Belmontist nt Livermole sõitmine aega nii 30-40 minutit olenevalt liiklusest. 

Tegin üheainsa ostu ka seal ostukeskuses, kuna eelmised päikseprillid läksid kuidagi imekombel katki, siis lihtsalt ilma prillideta siin ei kannata olla. Kogu protsess võttis aega nii rohkem kui tunnike, aga üles leidsin need õiged. 

 Kui mul pea terve eluaeg on olnud suured tervet nägu katvad prillid, 

siis need on natukene midagi teistsugust ja tagasihoidlikumat

Krissukas kommenteeris aga, et olen nagu Ameerika piff nendega. No jumal temaga, kui 

laps õnnelik on :)

"ekspert" kiitis heaks

Päike on siin nii ere, isegi talvel, et täna pargis olles sain käed ning näo täitsa jumekaks, kohe nii et hetkel käed ja nägu täitsa õhetavad. Õnneks viibin igapäev joostes u 2 tundi väljas, seega päikesepõletust ma vaevalt siin saan + olen igapäev õues nii 4-5 tundi. Loodan, et ehk ikka lähen sujuvalt pruuniks. Võiks ju. Ning kuna mu silmad on niigi tundlikud, siis kuluvad ühed korralikud päikseprillid ära.

And last but not least

Alustsime nädalat esmaspäevase mõnusa istumisega. Magdale olid kirjutanud 2 uut au-pairi, et saaks kokku ning seega kutsus ta mind ka. Kuna ühelgi au-pairi kokkusaamisel ei ole ma käinud ja niipea vist ei lähe ka, siis see oli hea võimalus lähemalt tüdrukuid tundma õppida. Mõnus vaba õhkkond ning palju ühiseid teemasid mille kallal pead murda ja mida arutada. 

Magda on samasugune totulotu nagu mina vahel, seega klapime

ülihästi ja nalja ning totrusi küllaga

Lõuna-Korea, Brasiilia, Eesti ja Poola

Eile, st siis 12 veebruar käisime autot toomas San Brunos, ning kui sinna sõitsime koos Liisukaga (kõrval piilus autosid), siis tagasi pidin mööda kiirteed ise sõitma. Alguses oli küll kõhe, et kuidas ma nüüd nii pikalt sõidan ja neid nelja rada vahetan seal automeres, aga ei olnudki midagi hullu. Sain hakkama ja lõpus hakkasin kohe täitsa nautima. Õhtul hüppasime baarist läbi ja tähistasime natukene Tristani (auto) terveks saamist. Kuna sõbrapäev on kohe kohe käes, siis anti meile baarist kaelakeesid ja isetehtud kehakooriad. Armas üllatus jällegi.

Treeningkavast ja toitumisest räägin ka Teile edaspidi, niikaua üritan rütmi üha enam sisse elada ja toitumist muuta ikka tervislikumaks ja tervislikumaks. Muidugi on päevi, kus ma skipin toiduga, kuid vahel võib ju endale "lõbusaid" asju ka lubada. Siis lihtsalt tuleb järgmine päev trenni natukene rohkem teha. 

Viimase aja lemmik: beebispinat, paprika, artišokk, pruun riis, brokkoli, sink,

must pipar ja oliiviõli

AGA blogimise õhtul luban endale Ben&Jerry't

Olen endiselt õnnelik õnnelik ning tunnen kuidas igapäevaga lähevad asjad järjest põnevamaks ning huvitavamaks. Õpin iga päev midagi uut, ning siiralt loodan, et teen seda ka edaspidi.

Meil on aga kohe kohe siin 18. veebruar President Day, ning minu pere siin sõidab reedel minema neljaks päevaks. Mulle antakse neli päeva puhkust, auto ja olen home alone. Nv enamus plaane on juba tehtud :) 

NING kõige enam ootan 23. veebruarit kui on kalli isamaa, Eesti Vabariigi 95. aastapäeva tähistamine San Fransisco Eesti Seltsis. 

Seniks uute seiklusteni. Panen Teile ikka ja jälle palju päikest teele ning soojad kallistused samuti :)!