That's the thing about life..

https://www.youtube.com/watch?v=LTCyZvb2Uzw

Räägin Teile nüüd sündmustest, mis on aset leidnud nii umbes aprilli keskelt, alates umbes 12ndast aprillist tänaseni. Vahepeal on juhtunud nii negatiivset kuid õnneks ka positiivseid asju. Ja olgem ausad, ega ei ole head ilma halvata ning iga negatiivne kogemus õpetab meile nii palju, kuidas käituda või mitte käituda. Vahel panevad need negatiivsemad sündmused meid rohkem järele mõtlema, kes me ka ise oleme ja mida me tegelikult elult ning võibolla ka teistelt inimestelt ootame.
Trennidest ja jalgade olukorrast niipalju, et psühholoogiliselt on raske ja pinge on suur, kui joosta ei saa, samas tean, et reaalselt ei saagi ja ei hakka isegi kuskile rajale minema. Selle asemele üritan ujuda, see nädal tegin spinningut, ning venitan ja teen massaaži. Astuda enam valus ei ole, aga joosta.. ma usun et see nädal kindlasti ei saa veel. 



Jutu juurde... paar nädalat tagasi kohtusime juhuslikult uute huvitavate inimestega, ning mis kiire jutuajamise käigus välja tuli, siis neil uutel tuttavatel on eesti sõber - AAAH? TEGELT! Kus ta on? Ma tahan teda näha! Olid minu esimesed reaktsioonid. Hüppasin põhimõtteliselt rõõmust. Möödus siis nädal ning ma nägingi eestlast siin, või no.. Eesti noormees on siin elanud juba nii 7 aastat ning reaalsuses räägib vene keelt, kuid on pärit Tallinnast aga eesti keelt väga ei räägigi, saab küll aru aga väga vastu midagi ei räägi. AGA no vahet ei ole, nüüd õpetame ja tuletame talle eesti keele uuesti meelde/selgeks. Igastahes saime kokku, sõime sushit ja ajasime juttu, täitsa kohe kodune tunne tuli peale. Ning ta töötab minu linnas tantsuõpetajana, täitsa minu kodu lähedal. Maailm on väike ja nalja saab!
Mõni õhtu hiljem läksime Magdaga välja, täitsa niisama peale tööpäeva natukene end lõdvaks laskma ja head juttu ja sööki/jooki nautima. Kuna istusime restos/baaris väljas *lõkketule* ääres, et jalad õhtul soojas hoida, ei läinud kaua aega, kui meie juurde ilmusid kaks uut tuttavat - noort meest, nagu selgus oli tegu väga kiftide ja naljakate inimestega, kellel juttu jätkus kauemaks ning kelle seiklustel ei ole vist piire. Pean ära mainima, et üks nendest oli politseinik või no kohe kohe šeriff'i staatusesse jõudmas. Nüüd on politseis ka tutvused olemas, haha. Saime kõvasti naeruga kõhulihaseid treenitud. Uskumatud tüübid lihtsalt.
Nädalavahetusel olime M'ga minujuures, jõime veini ning läksime peole, esimest kord võtsime rongi ja jätsime auto koju. Päris huvitav oli, aga rohkem väga ei kipu. Nägime oma uusi tuttavaid ka klubis ning hängisime enamus aja nendega, peale pidu sõime pitsat ning mul tulid meelde need hommikutunnid peale pidu, kui Pärnus peale Apteki alati friikaid läksime sööma. Mis nostalgia ja mis igatsus! Igatahes saime ilusasti koju, magasime välja ja nautisime nädalavahetust.

https://www.youtube.com/watch?v=5jlI4uzZGjU

hääletasime rongile

..ning leidsime sõbra, mütsiga.. 

...ning õhtu edenedes ka sea, special for Anna-Stina

Polish people, varsti hakkan poola keelt ka õppima

Kui ma õigesti mäletan, siis laupäeva õhtul läksime Magda juurde ning hommikul tegi M meile hommikusööki, mis oli nii nii hea ja minujaoks väga vaheldusrikas sellele, mida tavalsielt söön, või no ma ei söögi hommikust enne trenni, teen seda alati peale treeningut. Seega oli ülimõnus nautida pikka hommikut ja seda, kui keegi teine vaaritab ja veel nii hästi :)

armastuse ja hoolega

Pühapäeval käisime Magda, teise Magda ning tema poiss-sõbraga pargis, enne käisime euroopa poest läbi ning võtsime endale väikesed Martini Astid (suuri ei olnud), süüa ning läksime *aasale.

beebimartinid

Nädala sees nagu ikka, tegin tööd, käisin trennis - või no ma ei tea kui väga trenniks saab nimetada seda, kui käin venitamas, kergelt steppi tegemas ja natuke ülakeha trimmimas, kuna joosta ju ei saa, ning üldse kõik tegevused kus vähegi sääremarju kasutama peab, on keelatud siis jah. Minujaoks kohutavalt harjumatu, esialgu, nüüd juba on parem, aga üliveider tunne on ikka, midagi oleks justkui puudu. Aga õpime oma kogemustest! Või mitte, vahel.
JA NÜÜD selle kuu kõige tähtsama sündmuse juurde, minu Magda sai 18. aprillil aastakese vanemaks, 27 siis. Maagiline  umber, minujaoks vähemasti. Õnnenumber 7 ning 2+7=9. Võin vist öelda, et minule toob see number alati õnne, võibolla usun ise ka väga palju sellesse, kes teab. Aga jah, nii oli M sai vanemaks ning kuna tegu oli neljapäevase päevaga siis saime hommikul spordiklubis kokku. Olin parajasti oma ujumise lõpetanud ning end päiksekätte seadnud kui M kohale jõudis. Võtsime siis endale veini (mina otseloomulikult) ja õlle ning süüa ja asusime tähistama. Lõime klaasid kokku, laotasime rannalinas päevitustoolidele, panime head muusikat, võtsime päikest ja ajasime juttu.

 väike vein kuulub asja juurde, alati

sünnipäevalapsega
Palju õnne!

M pärast ütles, et oli parim algus sünnipäeva päevale ning mis mind saabki õnnelikumaks teha :). Õhtul sain kokku oma kadunud Liisuga ning tegime "powerwalking'ut", dressid selga ja termosesse veini nind seadsime sammud soojas õhtus tänavatele jalutama. Ei läinud kaua, kui leidsime Liisu kodu juurest "eesti tänavad", no umbes nagu sellised väiksed rohtu kasvanud, sireli põõsad tee ääres, sääsed ja kiviklibu külavaheteed. Appikene, kui mõnna, istusime kohe ühe äärde maha ja nautisime vaadet. Täiesti kodu ju! Nüüd tean, kuhu Jaanipäeval minna. Pilti kahjuks ei teinud, järgmine kord, siis näitan Teile. Peale jalutuskäiku läksime poest läbi, väiksed söögid ja filmi vaatama. Nii öö paiku jalutasin tipa tapa koju tagasi. Järgmisel päeval, reedel, läksime siis Magda sünnipäeva välja pidama. Alustasime restoranist/baarist ning liikusime edasi klubisse ning siis koju. M läks teise Magda juurde, kuna neil oli järgmine päev wein tasting, mis oli siis kingitus sünnipäevaks. Minu kingitus tuleb ükspäev, kunagi Eestist ning siis näete Teie ka, mis ma kinkisin. Ütlen vaid niipalju, et siit oleme seda asja väga palju otsinud, ning kusagilt ei ole leidnud, veel.
Mina veetsin järgneva laupäeva kodus, pistsin nina korraks välja küll, aga olin vupsti kodus tägasi, pm magasin laupäeva täiesti maha. Pühapäeva hommikul aga olid silmad klõpsti nii 8-9 ajal hommikul lahti ning üsna spontaanselt otsustasime Liisuga Santa Cruzi sõita. Poest läbi, endale head ja paremat, bensukasse - Tristanile/autole ka süüa ning võisime teele asuda. Kerge traffic küll oli, aga nii umbes tunnikese olime kohal. Väljas oli tõeliselt kuum ning otseloomulikult seadsime oma sammud ranna suunas. Päevitasime, mõnulesime, ajasime juttu ning läksime ujuma. See oli siis minu esimene kord ookeanis ujuda. NII ÄGE oli! Käisime kohe kaks korda sulistamas. Rand oli rahvast täis, kui ujujaid oli väga vähe - kuna vesi tegelikult soe ju ei olnud, aga meile - oli ka külm, aga pidime ikka minema ning peale külma jahutus on alati nii hea olla. Teadsin et vaikse ookeani vesi on soolane, aga no et nii soolane, ptui. Sain ka paar kõvemat lainet, mis mis jalust niitsid, publikul vee ja liiva piiril oli kindlasti nalja nabani :D Soolasuse juurde, siis kogemata sattus vesi ka suhu ning oioi, nagu soola oleks neelanud. Pärast kuivaist võis kehal näha mõnusad valgeid soolarante. Nagu soolasaunast tulnud. Pühapäev oli lihtsalt nii mõnus, skypisin sõbrannaga natuke rannas ning näitasin, kui ilus mul siin on. Eestlaslik edevus lõi välja, aga miks mitte jagada oma rõõme (ja ka kurbust vahel) oma armsate sõbrannadega. Kellelga siis veel. Aga jah, põhiliselt ujusid rannas lapsed ja meie. Minujaoks oli Santa Cruzi külastada esimene kord ning siis tundsin tõeliselt, et elan Californias, sest see nägi välja nagu filmis, rand, palmid, ookean.. kõik kõik kõik. Minujaoks on Santa Cruz palju rohkem California kui San Fransisco - see on lihtsalt üks linn, mis meil siin on ja kõik. Pealegi seal on alati nii tuuline ja palju jahedam, kui mul siin, kuigi see on nii 20 min autosõidu kaugusel. San Fransisco on nagu Tallinn, kus alati puhub tuul ja on jahedam, kui kusagil mujal Eestis. Sellegipoolest, tahan ükspäev seal turistitada, kuna olen siiani praktiliselt seal ainult öösel klubis käinud ja kõik. Häbi mulle.
Aga Santa Cruz, oeh. Käisime Santa Cruz Beach Boardwalk'l kus on rand, täpselt nagu Pärnu rand, purjekad, kuum valge liiv ja mere asemel on ookean, mida süda veel ihkab. Ranna ääres on suur lõbustuspark kaa, kuhu järgmine kord läheme ning võrkpalli võtame ka kaasa.
Aga palju ma ikka jutustan, näitan Teile rannapilte..

minu californication

 pliks läks essat korda ookeani ujuma... lalalalalaaa

 where are you sharks?!

 ...ja nii palju emotsioone

 piilupart

tsekkimas

nagu näha, tegime rohkem kui 3 pilti, kuid ülejäänud jäävad minu failikausta, ei taha teid nüüd üle ka koormata eputamisega, niigi siin on seda ülearu :D

Eile / teisipäeva õhtul käisime Liisuga väljas väiksel veinil ja piibul ning sõbra uut autot vaatamas - seksapiilne oli esimene isleoomustav sõna, mis mul seda autot vaadates pähe tuli. Peale ilusate ilmade, jooksmise ja trenni  ja hea seltskonna, on mu obsession siiski ka ilusad autod. Ei ole siin midagi salata.

Emotsionaalselt on raske kogu selle jalgade jampsiga, aga meeletult palju tuge ja positiivsust annate Teie mu kallid lugejad, mu sõbrad ja sõbrannad, pere ja tuttavad. Ning kui midagi negatiivset juhtub, eks siis ikka mõtleme rohkem ja tunneme igatsust oma kallite järele. Hetkedel kui hommikuti üles ärkan ja näen sõnumites ja skypis kirju sõbrannadelt, et Silja ma tõesti igatsen sind ja sinuga koosolemist, siis ausalt, tekib meeletu soov tagasi Eestisse tulla. Kui ma muidu ei tea, mis täpselt saama hakkab, kas natukene kauemaks siia jääda või mis mõtted mul peas on, siis lugedes ja rääkides oma inimestega tekib nii igatsus. Samal ajal annate te mulle palju positiivset igasse päeva, sest tean, et te olete mul seal kaugel kaugel olemas, hoolimata sellest mis ka ei juhtuks. Olen selle üle siiralt õnnelik, et mul on aastate pikkune ajalugu, seiklused oma armaste inimestega. Need on rohkem kui kulla hinnaga ning mitte kunagi ei loobuks ega vahetaks neid mitte millegi muu vastu. Siiski soovin ka siia tekitada ajalugu, oma siinsete sõpradega, neid ägedaid seiklusi ja koosviibimisi, mida aastate pärast koos meenutada ja mille üle nalja heita ning tunda tunnet "minu inimene". te teate, et ma ei vaja palju sõnu, kirjeldamaks seda, kes Te mulle olete. Ma arvan, et tunnete seda igakord, kui minuga räägite :) 

parimate soovide ja kallistustega Teie Silja

Siis, kui saad teada...

http://www.youtube.com/watch?v=HoRkntoHkIE  teeb olemist natukene helgemaks

...et jooksmisega on asjad ühelpool vähemalt 2 nädalat, õigemini 3 nädalat, kui nüüd arvestada, et juba nädalake ei ole ma jooksnud.
Mis siis juhtus, kuna käin regulaarselt pea 5 päeva nädalas jooksmas, siis ühel ilusal pühapäevasel päeval sõitsin ookeani äärde, tegin oma soojenduse ära ning läksin alla randa liiva sisse jooksma. See aga oli tagantjärgi üsna vale otsus, sest ilmselgelt töötavad ju liivas jookstes väga intentsiivselt sääremarjalihased ning üldse kogu lihaste töö on teine. No Pärnus olles jooksin liivas ja ei midagi, aga meil on nö* see kõva liiv, siin on pehme ja veits märg, nii et jalad vajuvad mõnusalt sisse.
Eellugu oli siis selline, kuni järgmise päevani, mil tundsin päris päris suurt valu mõlema sääremarja sisekülgedel, kohe nii, et astuda oli ka valus. Seadsin siis sammud oma spordikeskuse suunas ning läksin venitama ja massaaži tegema... aga ei midagi. Surusin end jätkuvalt targa mõistusega jooksma, et no ehk läheb üle ja on niisama kanged, üllatus - EI. Terve nädala pusserdasin niisama ning jooksma ei läinud, tegin steppi ja erinevaid lihaseid jõusaalis ning peale seda siis läksin venitama. Ise lootsin, et ehk läheb ikka üle uueks nädalaks, ikka ei.
Eile siis (esmaspäeval 15. aprill) läksin eratreeneri juurde, rääkisin ära mis on, ta katsus ja uuris ning mis välja tuli oli see, et lihaste ülepinge, närvid ja lihaskimbud on nii tugevasti pinge all, et neid on vaja tükk aega vabastada ja tugevat massaaži teha ning lihtsalt puhkust anda. Igatahes jah, sain pika seletuse üldiselt selle kohta mis on viga, ning et see ei ole just kõige kergem. Ausalt öeldes, kui pärats autosse istusin ja mõtlema hakkasin siis kiskus pisara silmanurka küll, ning kui B'le ja S'le kodus rääkisin, siis olin ikka väga õnnetu. Tuju ja motivatsiooni viis alla, enesekindluse ka, oma lollus, nüüd on vaja oodata, parandada, olla tubli.
Treener näitas küll asju, mida saan teha need 2 nädalat jõusaalis aga kuna hetkel on enesekindlus ja kõik muu üsna nullis või täitsa madal kohe, siis lasen paar päeva mööda ning ehk homme/ülehomme hakkan pihta.

Ning mis mind pinge alla paneb ja miks see kogu tüsistus mulle nii raskelt mõjub on ehk punkt, et maraton on mul täpselt kahe kuu pärast, 16 juuni.

Aga life goes on. Otsin motivatsiooni varsti jälle uuesti üles. Aga kuna minupuhul toimub tihti suur ülemõtlemine, siis võite ette vaid kujutada, mis mu ajus toimub.

Vot nii on lood, hetkel.

Aga sellest hoolimata, palju päikest ning nagu näha, siis ise anname endale õpptunnid. Ja kui hästi läheb, siis õpime ka nendest midagi :)

Now someone else dancing in my shoes

Helllou kullatükid,

jälle. Jälle on natuke liiga kaua aega möödas, kui ma Teile enda elust ülevaate andsin. Kuna lühikese kahe või natukese rohkema nädalatega on nii mõndagi juhtunud siis, arvan, et teen kaks eraldi postitust. Muidu jälle emme ütleb, et kui lõppu jõuab, siis on algus juba meelest läinud.

Selles postituses räägin Teile oma kordaminekutest kahel viimasel nädalavahetusel ja nädala sees ning järgmises siis nädalast, kui poistel oli koolivaheaeg ning mida me siis viie vaba päevaga peale hakkasime.

http://www.youtube.com/watch?v=YlUKcNNmywk

http://www.youtube.com/watch?v=Khd3tIuqhIo 

Olen hetkel punase pipra lainel ning iga lauluga meenub mulle sellesuvine red hot chilli peppersi kontsert mu väga ägedate plikadega (neiu Kateriina ja neiu Aljona).

Igastahes, läheb minu elu endiselt hästi, olen üsna trennilainel ning nuputan koguaeg välja, mida tervislikku ja maitsvat süüa (hetkel on lemmikud lõhe ja palju rohelist salatit ning sushi (lõhe või kurgiga) ja avokaado olen ka endajaoks siin taasavastanud. See on siin nii nii palju parema maitsega ning üksõhtu siis sai asi selgeks miks - California on ju avokaadomaa). Aga kui täiesti aus olla, siis ma kardan nüüd juba sutsukene seda maratoni, kõik koguaeg küsivad ja ootused on üleval ning ma teen kõik selleks, et mitte iseennast alt vedada.
Aga peale spordi olen hakanud vaikselt ka kooliasju uurima ning kui ma kunagi siis ära otsustan ja ära valin ja ehk ka kuskile sisse astun siis kirjutan Teile kindlasti kõik faktid ja punktid ilusasti lahti siia. Miks, millal, kuidas ja kus kohas. Seni aga on ootan lubade ja ID saamist, ehk pääsen 29. aprillil sõidueksamist läbi. (Siin on ID ja load koos).

Peale nende kahe asja kulgeb elu põnevalt, siia sinna. Nädala sees on meil M-ga endiselt harjumus mullivannis käia ja lõõgastuda, kuigi vahel on see nii raske, sest ma lihtsalt ei saa hingata seal vahel - nii soe ja nii palju kloori. Varsti olen ise üks suur kloor siin.

http://www.youtube.com/watch?v=0C3zgYW_FAM  tujumuusika, nunnu monkeypoiss ja vabadus

Aga oli siis kätte jõudnud järjekordne nädalalõpp ning me plaanisime Palo Altosse peole minna sõpradega. Mõeldud, tehtud - nagu ikka. Aga kuna minu pere siin sõitis minema reede pärastlõunal siis jäin jälle üksi. Aga seekord olid ju plaanid tehtud ning läksin siis M'i juurde, asjad kokku ja minujuurde tagasi. Jõime veini, sättisime end valmis ning läksime M2'i poiss-sõbra poole, kus keegi järjekordselt ei suutnud otsustada kuhu minna ning siis muudeti plaane nii umbes kolmsada korda. Haha, aga õnneks olime meie kindlad kuhu meie läheme. Niisiis läksid poisid San Fransiscosse ja tüdrukud Palo Altosse. Jõudsime enne 11 ning saime tasuta sisse, mis oli tore. Ning nii naljakas kui see ka ei ole, siis turvamehed juba tunnevad mind nägupidi ning teavad et ma olen Eestist. See oli küll meeldiv üllatus. Naeratasin suu kõrvuni peas ja astusin sisse. Muusika oli seekord päris okei aga kuidagi kahtlaselt teine rahvas liikus seekord seal. No mis seal ikka. Tantsisime oma tantsud ära ja veetsime head aega nagu ikka. Kuna minu lemmik kontsakingad olid viimased 3 nädalat minu sübra autos, siis läksime peale klubi neid ära tooma ning otseloomulikult tegime "tsirkust" tema autojuures, sest meil lihtsalt oli liiga hea ja lõbus olla. Mina sain oma kingad tagasi ning asetasin oma teised kontsakingad (mille emme oli mulle Eestist saatnud, ning mis olid samuti minu lemmikud lemmikud ja nii mugavad ja ilusad) (miskipärast, siiani ei tea miks ma neid autosse kohe ei pannud) ajalehe kasti peale, kõigi silmaalla, et ma neid mitte sinna ei unustaks. Ning kuna meil kõigil oli pilti vaja koos, siis lasime täiesti suvalistel kuttidel meist pilti teha ning nad ajasid meiega natuke juttu ning läksid siis minema. Ja voilaaa, hetk peale seda, hakkasin siis mina oma teisi kontsakingi kastipealt ära võtma - AGA ei olnudki midagi võtta, sest ilmselgelt olid KUTID, kes meist pilti tegid minu kingad endaga kaasa haaranud :D

 ma lihtsalt armastan igalpool oma telefoni välgutada ja mälestusi koguda

 get fit before clubbing, mina niisama trenni tegemas kui M end valmis seab

 No pildid maksid kätte, 

arvatavasti see võõras parempoolne noormees need kingad tasku pistiski

 Minu residents, väike vein, väike meik

Okei, minu esimene mõte oli, et minu sõbrad panid a'la nalja pärast mu kingad oma autosse, et natuke mu kulul jälle nalja teha, no tegid naljad ära, oli küll naljakas aga kingi ikkagi päriselt ei olnud. No siis mingiaeg kõik otsisid ja ikka ei olnud ja siis lõpuks taipasime oma suureks imestuseks et tõesti - need kutid virutasidki mu kingad ära. No ulme lihtsalt, miks oli kolmel kutil mu kingi vaja. Ja veel nii osavalt, et keegi meist ei näinud, kui nad need võtsid. Esmaklassiline. Siiani ajab naerma kogu see olukord. Ning siiani on kõigi põhiküsimus, et "Kus on Silja kontsakingad?" Ei saa vist pikka aega sellest üle. Niisiis nüüd tantsivad minu kaunid kingad kellegi teise POISI jalas. Uskumatu no, nii ikka teise kingi ära ei võtaks. Aga ausalt, oleks üsna naljakas ka näha oma kingi kellegi teise jalas klubis tantsimas, sest ma olen rohkem kui 100% veendunud, et siin selliseid ei müüda, ei ole ning kui peaksin neid klubis silmama, lähen ja küsin. Eks me näeme. Mõlemad Magdad lubasid, et riputavad plakatid Palo Altosse minu kingadest ja ühe kuti näost, kes meie pildile hüppas, haha, saame näha. Igatahes järgmine päev käis Magda koos oma poisiga Palo Altos ning nii muuseas otsisid nad ka minu kingi. Aga naasesid kahjuks tühjade kätega.
AGA aga aga mulle, kui seks ja linna austajale, meenus kohe 3 hooaja 17 episoodis "What goes around comes around" varastati Carriel ka otse tänavalt, küll jalast, tema Manolo Blahnikud ära. No vat siis, tema tasus natuke halba karmavõlga, aga ma hetkel ei suuda küll meenutada, millega mina selle olin ära teeninud :D
Mingiaeg hakkasime siis koju tagasi sõitma ning kuna ma ei tahtnud üksi öösel kodus olla, siis jäid Magdad minu poole, sõime minupoole nagu näljased kell pool neli hommikul ning diskuteerisime esimese maailma probleemide üle jälle meie elus. Enne aga kui koju tulime, oli minul suur sidruniisu, niisiis pätsasid Magdad mulle allolevalt naabrite sidurnipuult kolm sidrunit ning appikene, mis vahe on sellel sidrunil ja poe sidrunil. Ma ei taha vist kunagi enam ühtegi sidrunit poest osta. Nüüd aga on need otsas ning ma pean vist lihtsalt ilusti küsima minema, sest nad ei tarvita ise neid niikuinii ära ning oleks raiskasime need niisama maha pudiseda.
Söök söödud, sidrun tarvitatud ja jutud aetud skypisin Annaga mõnda aega ning läksin kell seitse hommikul voodisse. Uni aga oli nii kerge millegipärast ning siis kirjutas vend ning oli krapsti üleval, nii kümne ajal vist, skypisin kiiresti ema, isa ja vennaga ning ajasin ka Magdad üles nii kiusupärast ning siis läksin ise voodisse tagasi. Sain mõned tunnid magada, kui tüdrukud sõna otseses mõttes mulle tagasi tegid ning voodisse hüppasid hurraaga. "Good morning Sunshine" - loomulikult, kuidas ma sain pahane olla. Sädistasime nagu linnud oksal siin minu voodis tekipuntras maailmaasju ning siis panime end valmis. Viisime M2'e ära ja mina ja Magda läksime tema lõhnajahile. Kimasime San Jose'sse. Shoppasime veidi, tegelikkuses ostsime lõhna ära ning seejärel hakkasime mulle uusi bikiine otsima. Aga tulutult, no ei leidnud. Kuna kõhud olid tühjad, otsustasime, et võtame midagi kiirelt süüa ja lähme ära välja, sest õues oli nii ilus ilm - päike ja hea soe ning oleks patt terve päev kaubamajas veeta. Söödud, jalutasime uksepoole juba, kui Magdal oli vaja mingisse täiesti suvalisse poodi kiiresti sisse hüpata - ning mina siis sain endale seal ootamatult bikiinid ja kleidi.
Tore. Läksime siis välja päikese kätte, reaalselt lubasime, et külastame ka sõpru, kuid selleks ajaks kui meie valmis olime, tegid nemad oma uinakut. Seega hakkasime juba tagasi sõitma, kui nad endast vabandusega märku andsid. Aga oligi juba hilja ning ees ootas uus murevaba pidu siinsete sõpradega. Mõtlesin veel, et teen väikese uinaku enne kui lähen, aga no kus sa sellega. Kiirelt käisin poes ära ning ostsin munadepühade puhul poistele suure suure laulva õhupalli, mis loomulikult poes röökima hakkas ning sain siis küllalt tähelepanud ja kommentaare (õnneks ainult häid) ning suure kõhutäie jälle naerda iseenda üle (õhupall elab siiani ning on üsna annoying).

 freeway lehmad "karjamaal"

 leia pildilt Silja

 "kõigetargemad" 

 seapilt Annale

 but look what i have!

:*

 prügikasti najal, parim koht pildistamiseks

 San Jose koos Siljaga

 naerata ja ole nunnu

 edevus tapab täiega

 ...ja täiega...

 ...lõpmatuseni

 Krissule, palju magusat!

selline mõnna igapäevane kleit sai välja valitud :)

Läksime siis uuesti Palo Altosse, kuid mina olin nii väsinud, et ei suutnud kuidagi seeõhtu pidu suuresti nautida ning klubi oli täis kuidagi väga kahtlaselt vanemaid inimesi ning oi kui närvi ma läksin igakord, kui keegi minuga tantsida tahtis - see oli üks nendest õhtutest kus ma tundsin, et "las ma olen oma ruumis ja tantsin, ei ole vaja nühkida siia sinna mul küljeall" ning "aitäh, ma ei soovi kokteili, ei on ei, millest sa aru ei saa", ma olen siiski Euroopast ja minu sõnu maksab. Olin paar korda juba nii piiripeal, et mõnele slap'i anda, kuid talitsesin ennast ning siis mõtlesin endamisi et jumal jumal Silja, saa üle ning see kogu see situatsioon tundus nii totralt naljakas. Järeldus siit, et ei tasu ikka väga väga väsinult ennast välja tassida, siis ajab iga asi kopsu üle maksa. Õnneks ei ole ma vinguja, seega keesin rohkem seest, kui välja näitasin. Muidugi oli tore, aga tahtsin koju rohkem. Ning vahetult enne, kui autosse istusin tuli neli noormeest, kes meid afterparty'le kutsusid, ütlesime viisakalt ei ning tõstsin juba oma jala autosse, kui üks neist minujuurde tuli ning küsis, et kust ma pärit olen (minu aktsendi tõttu siis), et Venemaalt, Eestist? - oot, oot, mul oli lünk peas - Eestist?! Kus sa tead riiki nagu Eesti - mu vana toakaaslane on eestlane ja aktsent on sama - unbelivable. OK, äge - mõtlesin ning sattusin nii vaimustusse ja siis ta rääkis mulle, mis ta Eestist teab ning lubas mind oma eesti sõbrale tutvustada. Vau vau vau, olin nagu väike laps, sest siin ei ole nii tavaline kohtuda eestlasega, eriti kellekagi kes on noor (27). No ehk see nädal kohtun temaga, ei ole küll kindel, aga mingi plaan on. Eks ma siis kirjutan. Aga nii lahe! Tean, et ta on siin õppinud ja elanud 7 aastat ning räägib siiani eesti keelt. Tagasiteel koju mõtlesin, et elu on ikka ettearvamatu ja naljakas. Olin nii nii lähedal ennem sellele, et kõigile neile kuttidele tigedalt "head aega" öelda, hea, et jällegi seda valjult ei teinud :D. Elul on ju omad plaanid. Elame, näeme.

väga väsinud teise päeva peolised

Pühapäeval magasin kolmeni päeval, sest eelnevad ööd olid väga vähe magada saanud ning palju korda saatnud, seega tegin une tasa ning umbes nii nelja ajal vedasin end jõusaali ning siis koju tagasi. Ning kuigi poolesõnaga lubasin, et lähen ajan natuke sõbraga juttu, siis sinnapaika see jäigi. Kirjutasin veidike blogi ning vajusin unne, et uueks nädalaks end kenasti välja puhata.

Uus nädal möödus kiirelt ja aeg lendas liiga kiiresti. Kolmapäeval käisime sõpradega õhtul ookeaniääres restoranis veini joomas ning rannas jalutamas. Ning OI OI kui suur oli minu üllatus, kui nägin taevas Suur Vankrit. Ma olin nagu laps kommipoes, tõesõna, ma olin noo nii õnnelik, sest olen siin tihti mõelnud, et suur asi mida igatsen on oma tähtede vaatamine. Eestis elades vaatasin koguaeg tähistaevast, see on minujaoks eluaeg olnud midagi müstilist ja nii vaimustavat ja alati mulle kodu meenutanud. See rahustab mind alati ja annab nii palju positiivset energiat. Igakord kui seda vaatama jään, tunnen, et mitte miski siin ilmas ei ole võimatu ning et universum meie ümber on nii nii suur. Meie oleme vaid pisikene osa sellest ning kui eksisteerib nii suur ja kaunis asi, siis mis põhjused ja ettekäänded on meil, et mitte oma unistusi täita. Ning seal ookeaniääres jälle oma tähti nähes valdas mind nii nii suur õnnetunne, et ma lihtsalt ei oska seda kirjeldada ja sõnadesse panna. Seda peab tundma.
No loomulikult imestasid teised, kuidas ma seda siis ei tea, et ma siin samu tähti näen, aga no füüsika ei ole minu tugevaim külg olnud kunagi ning ma ei ole ausalt öeldes oma pead selle küsimusega ka väga vaevanud. Nüüd on aga asi selge. Teistele aga pakkus samasuurt rõõmu minu rõõm, kui mulle endale "oma tähtede" avastasime. Jagatud rõõm on ju topelt rõõm ja ma naudin seda, kui saan kellegi naeratama panna :)


ning väike teaser järgmise postituseni:

 replace endistele lemmikutele leitud!

 kategooriast jooks

 tänane 7 aprilli kiire ülespildistus peale jõuksi, 

mis ma oskan öelda enam - edevus

Järgmise korrani, meil nüüd peaks soe soe nädal tulema ja palju päikest. Saadan teile ka, et lumi kiirelt sulaks.

Musid ja kallistused ning palju eneseusku ning positiivsust!