TEREEE!
Niimoodi siis.. oli järgmine hommik peale Vegase viimast õhtut ja viimaseid pidustusi. Vedasime end eelneval õhtul koju 3 ajal öösel ning meil oli magada täpselt paar tundi, et siis jälle uuesti särada ja olla kell 6 hommikul valmis Grand Canyoni sõitma. Pestud, sätitud, kohvrid pakitud ja asjad joonde aetud, läksime siis tuuribussi ootama.
Mida aga kell kuus ei olnud, oli buss. Okei, Bussid küll sõitsid järjest Grand Canyonisse, aga mitte meie firma omad. Kuna õues oli meeldivalt soe see aeg, nii 40 kraadi ma pakun, siis ootasime selle aja väljas ja klõpsutasime pilte ja mõtlesime mõtteid stiilis "kui bussi ei tule, siis saame Vegases pidutseda" või no sinnasuunas olid mõtted.
Kananaha tekitas ihule, kui imeline vaade hommikul vara oli. Päikesetõus ja kogu atmosfäär andis nii palju energiat ja tõi hinge rõõmu. Ütlen vaid niipalju, et sellist asja peab ise kogema, minujaoks olid tunded jällegi midagi erakordset ja ilusat.
aeg ei omanudki enam tähtsust
helk
Mõõdus natukene aega ning võisime hakata Canyoni poole sõitma. Kui esimene bussijuht oli pm kirvemõrtsukas - kes meid õnneks teisele bussile viis, siis õige giid ja bussijuht oli väga kift ja jutukas naisterahvas, kes oli tulvil teadmistest ning jutujanust. Kui mina arvasin, et minule meeldib palju rääkida ning selle all ma mõtlen, ka palju iseendast rääkimist, siis olen terve elu vales elanud. Ei ole nii. Sellele ägedale naisterahvale meeldis veel rohkem, ning kui ma jällegi olen arvanud, et teen alati "parimaid nalju, ainult ise naerdes kõht kõveras, pisarad silmis", siis jällegi - karm reaalsus tõi mis maapeale tagasi. Tädi oli supper tegelikult. Ta oli umbes samasugune naine, kui oli Seks ja Linna viienda hooajas episoodis Carrie poissõbra Burgeri raamatu peategelasest naine, kes mööda linna vuras ringi krunn kuklas (see karvane krunn, mis oli moes siis, kui mina aastal 1997 esimesse klassi läksin). Kes storyline'i teab, mõistab, kes ei tea - siis vaadake see osa ära, saate teada.
Jutu saatel kihutasime siis Canyoni poole, ning poolel teel tehti nänni-söögi-joogi-pissi peatus.
äärmiselt värvikirev ja rõõmus tee tualettideni
tibununnu
ja me olimegi... praktiliselt...keset kuuma kõrbe
Kuna sõit Vegasest Canyonini kestis kokku rohkem kui tunnikese, siis lasime vahepeal ka silma looja ja ootasime kohalejõudmist. Meie läksime siis Grand Canyoni West Rim'i.
Imelised vaated, veel imelisemasse kohta
Mida aga giidilt teada saime oli see, et mingil aastaajal (mul lipsas natukene kõrvast mööda), on seesama teelõik kaetud täielikult veega, umbes nii kõrgele kui on bussi teine/kolmas aste ning autoga on see maantee siis praktiliselt läbimatu.
Ennem kui kohale jõudsime, vaatasime ära tutvustava filmi sellest, kuidas ja milleks tehti Grand Canyonisse Skywalk ning kuulasime giidilt jutte ja täpseid arve selle kohta, mitu inimest on Canyonisse kukkunud. Ütleme nii, et liiga palju, üks või kaks inimest on ka elama jäänud. Aga tulles tagasi selle loodusime juurde, siis natukene tutvustuseks ja meeldetuletuseks juttu Canyonist endast paari sõnaga.
Niisiis voolab läbi Canyoni Colorado jõgi ning Canyon asub siis Arizonases, ehk järgmises riigis Vegasest (Nevada osariik) ning on 277 miili ehk 446 km pikk, üle 18 miili ehk 29 km lai ning sügavuseks on keskeltläbi 6000 jalga ehk 1800 meetrit. Kui meie käisime West Rim's siis South Rim on vast kõige rohkem külastatud kohti Canyonis, kust leiab vanu ehitisi ning kus on võimalik rongiga sõita. Meie sõitsime erinevatesse West Rim'i punktidesse bussiga, mis võttis aega nii 5 min. Seega nägime siiski ikka väikest osa sellest suurepärasest ja imelisest looduse kätetööst.
Kohale jõudes oli juba ärevus nii suur, et ei suutnud oodata, kui bussist välja saab. Tunded oli sellised, nagu kohe kohe näeks midagi suurt. Aga nii see ju oligi.
Kuulasime ära giidi, käisime ära gift-shopis ning võtsime bussi, et siis sõita Canyoni äärde.
Sõnult kirjeldamatu endiselt. Võimas. Kaunis. Suursugune.
Teisalt oli ehmatav näha, et siin suures Ameerikas, kus kõik kohad on kaitsud, siis Canyon oli ilma igasuguste piiredeta ning siltideta - "stop" või "ära mine äärde" või no blalblablablaa. Kõik oli lahtine, see oli uskumatu lihtsalt. Aga väikese Silja jaoks ongi mõned asjad arusaamatud, aegade algusest peale.
Selline oli siis meie teekond Canyoni Hualapai's
Esimese asjani kui kohale jõudsime, siis lihtsalt vaatasime kogu seda ilu. Ma lihtsalt ei oska kirjeldada tundeid, mis mind valdasid. Kaunis - muidugi, lummav - muidugi, võimas - absoluudselt. Kirjeldamatu - jah.
Vabastav oleks vast see, mis kõige ligilähedasemalt sobiks. Mis hetkel on minujaoks üllatav, kui vaatan seda sõna ja mõtlen neid tundeid, mis mind valdasid, sest alati on olnud minujaoks vabastav ja rahulolu pakkuv silmapiiritu meri, ookean - vesi. Nüüd aga leian endas tundeid, et sama rahulolu ja vabastavat tunnet pakub mulle ka keset kõrbe asuv maailmaime. Samas kõik on loodus, mis vast jällegi seletab kõike.
sõbra toetuspilt, kuna me mõlemad kardame kõrgust siis haarasime lihtsalt suurest rõõmust ja
hirmust alla komistada teineteise ümber kinni
smile, if you are happy
Sügavusse,
ai kuidas käsi värises kui oma IPhone'i üle ääre upitasin, et pilti teha
Skywalk
Meie sinna ei läinud, sellel lihtsalt põhjusel, et isiklikult - tundes ennast, sain oma elamuse kätte kanjoni servalt alla kiigates ja adrenaliinisööstu elu eest seal mööda servi krobelisel ja kiviklibust libedal teel ülesmäge jalutades. Teiseks oli minujaoks miinuseks Skywalki juures see, et pilti ei tohtinud teha - kaamerad ja telefonid ning kõik asjad pidi jätma valvelauda. Ma saan sellest ühest küljest täiesti aru, aga mingi väike mõte siiski surkis taga kuklas ja seega sinna ei läinud.
Küll aga tegin ühe pildi, millele ka suutsin oma näpu ette panna.
smile again, if you are still happy
Jalutasime ja uudistasime ümbrust, mõtlesime, et siin me nüüd oleme - kaks eesti neiut, täitmas väiksemaid ja suuremaid unistusi. Nii mõnna oli. Väljas oli mõnusalt natukene pilvine ja vahel paistis jälle päike selgest taevast. Kuuma oli küll üle 45+ kraadi kindlasti, kuid väga suuresti see mind jalust ei niitnud, andis vist hoogu ja energiat juurde ainult. Oleksin võinud veel pikemalt, kui meil aega oli, kanjoniäärel jalutada või lihtsalt istuda oma mõtetega ja nautida.
Aga, aeg oli edasi liikuda...
teise punkti vaade,
kindlasti on piltide järgi natukene raske aru saada, et kuidas siis see või eelnev ja järgnev vaade
teineteisest erinevad, kuid katsude hakkama saada, kasutage näiteks suurt kujutlusvõimet
ja pärast kerget outfit'i vahetust, avastasime edasi
ja siin ta ongi, Grand Canyon
babewatch
thumbs up, koguaeg
iseendaga, oma vaba maailmavaate ja liblikatega kõhus
päikesemängud
ikka tippu
rise your hands, minu maailm kuulub mulle
minu "Navitrolla" pilt
Sõime maitsvat ja kodust lõunat vaatega kanjonile, paremat vaadet ei osanud soovidagi,
idülliline
Ja edasi liikusime oma kolmandasse sihtpuntki, ühtlasi ka viimasesse, mis oli nö siis westerni moodi üles ehitatud külakene. "Linnatänav" oli ehitatud siis kauni kauge vaatega kanjonile. "Taastatud" oli siis linnapilt koos panga, juukurisalongi, kõrtsi jne kohtadega. See oli vast koht, kus ringi jalutada, kõike katsuda, kõigiga juttu ajada (nii teiste turistide kui palgatud püssipaugutajatest "linnakodanikega") ja natukene ostelda ning hobukaarikuga sõita - mis lõppes meie jaoks küll parajalt blondide plikade püandiga.
LINN
vot selle naljatilgast kauboi'ga sõitsime pärast ringi, kui avastasime, et meie buss peaks Vegase poole tagasi hakkama sõitma, niisiis hüppasime poolel teel maha - seletasime veel, et jah, peame minema. Niisiis me jooksime oma käekottidega läbi tuldud liivase raja, mis oli lõgismadude "kodu"auke täis - "kauboid" veel hüütsid järele meile, et olge ettevaatlikud nende ussiaukudega. Häh, meil oli ju vaja tagasi saada.
Aga üllatus üllatus, oli hilinejaid küll ja veel ning ka kaarik jõudis tagasi samaks ajaks, kui meie buss veel seisis. Niisiis lipsas pildil olev vana kauboi bussi sisse, astus meie juurde ning kõva häälega hakkas laterdama, et nüüd võtab küll ühe meist kaasa ning väljendas laginal üsna selgelt, et me oleme ikka blondid küll poole tee peale maha hüppama ja tagasi jooksma.
Oh well, olin näost päris punane, aga naeru tagasi ka ei suutnud hoida.
tundsin end kui vanas westerni filmis
Aga edasi...hakkas Silja lasso keerutamist õppima...
algul üksi...
ja siis kaksi...õpetajaga...proffessionaaliga
- "just like that, just like that, feel the moment"
- "there you go girl"
mõlemad korrad feelisin nii hästi, et sain hakkama, kinni püüdsin :) hiphiphip
see väike suur osa Grand Canyonist distantsilt
Kahju oli lahkuda, sest see koht pakkus meelerahuks ja emotsionaalselt nii palju. Aga alati tuleb lahkuda sellistest imelistest kohtadest mõeldes, et varsti läheme tagasi, see ei ole hüvastijätt.
Nüüd aga suundusime tagasiteele, kuid ennem külastasime sellist kohta nagu Hoover Dam. Mis on siis Colorada jõe tamm, asub see geograafiliselt Clarki maakonna, Nevada/ Mohave maakonna ja Arizonase maadel. Tamm avati ametlikult 1936 aastal, ning ehitama hakati seda 5 a varem ehk 1931 aastal. Otsetõlkes siis gravitasiooni kaar (küsitus tõlge) - gravity-arch. Kõrgust on Hoover Dam'l 221.4 m ja pikkust 379 m. Tamm ehitatud Suure Depressiooni ajal USA ajaloos (president Franklin D. Roosevelt) ning nõudis üle saja töötaja elu, kellele on Dam'i juurde ka kaunis skupltuur pühendatud. Dam nimetati president Herbert Hooveri järgi.
Hoover Dam kogu ilus
...ning töölistele mälestumärk (vasakul servas on suure kivi küljes kaljuronija, kes teeb tööd)
...ning neile kes hukkusid - pikatiivulised inglid, kus erikohal mälestatakse ehitustööde käigus taevasse koha leidnud isale ja pojale
mööda kõrbe, multikatest ja filmidest tuntud kõrbepalle nägime ka veeremas,
mis minujaoks oli jälle elamus omaette
elektriliine oli lõõõputult
Ja kohe Hoover Dam'i vastas asus suur suur, suisa hiiglaslik ja massiivne sild
kui siit väga suur ei paista...
siis sellelt pildilt peaksite natukene aimu saama, kui suur sild on - võrreldes selle autoga siis
minujaoks pakkus sild suuremat tundepuhangut kui Hoover Dam ise, muidugi
on mõlemad väga võimsad
Colorado jõgi
Edasi tuuritasime natukene ülespoole veel mäest ning kuna väljas oli lihtsalt väga kuum (kuumem kui Canyonis) siis enamus kohti vaatasime ära läbi bussiakna. Siiski mõnes kohas tegime peatuse ja saime natukeseks jalgu sirutada ja vaadet nautida.
näiteks, saime korraks välja Hoover Dam'i küljepeal, kuigi taust nüüd midagi nii erilist ei ole, oli minu
tuju, nagu näha võite, mitte ainult pöidlaid, vaid ikka käed püsti
Ja viimane peatuskoht oli suure järve ääres
kohalik jahtklubi, mis tõi vanad head ajad ja siiani pisarateni naerma ajavad mälestused ja inimesed (eelkõige ikkagi Mati, midagi pole parata, mõndasid juhtumisi ja asju ei ravi ka aeg :D) ning Silja päikesepiste saaga tagasi minu Pärnu Jahtklubist
aga otseloomulikult thumbs up
poos babewatch
ja endiselt õnnelik ja entusiastlik Silja
ja peaaegu päikesepiste saanud endised Jahtklubi töötajad
1 ja...
2...
....kolm ei olnud kohtuseaduseks, siin
viimane pilt ja Vegasesse tagasi
Mul oli siiralt hea meel, et meil juhtus olema nii vägev giid, kellega ringi tuuritada oli rohkem kui rõõm. Ütlen veel ära niipalju, et Grand Canyonis on võimalik võtta ka helikopterituur, millega siis sõidetakse kuskil tunnikene Canyoni kohal ning siis maanudtakse ka Canyoni põhja. Meie seda ei teinud, aga küll jõuab avastada seda ka järgmine kord.
Kõik unistused on selleks, et neid täita.
Unistan suurelt.
Järgmise postituseni mu kõige armsamad. Siis saate lugeda ja näha pilte pilte pilte San Fransiscost - Alcatraz ja Golden Gate + poolteist päeva veinikuningriigis Napa Valley's. Aeg oli koju tagasi tulla.
Päikest ja rõõmsaid soove Teie Siljalt :)
