Los Angeles, Hollywood etc

Helllou!

Mulle on Teile palju juttu ja veel rohkem pilte oma puhkusest, mis kestis kokku praktiliselt kolm nädalat. Et asi ühe korraga liiga pikaks ei veniks, siis teen kokku kolm/neli eraldi postitust - järjekord on üsna loogiline, nii nagu reisisime, selles järjekorras tulevad ka postitused. Kuigi ma jubedalt kibelen Teile Vegasest rääkida, aga ei hakka siin pudru ja kapsaid kokku keetma. Easy way to go... quite logic.. or not.
Anyhow...reisisime järgnevalt - Los Angeles - Las Vegas - Grand Canyon - Napa Valley ja San Fransisco

Natukene eeljuttu...
Läksin Krissule esmasäeva hommikul lennujaama vastu ja kolisime asjad minupoole. Tegin tööd veel 3,5 päeva ja reede hommikul lendasime Los Angelesse. Ma ei saa öelda, et ma olin üliexcited, mitte üldse halvas mõttes, aga see tundus nii normaalne ja äge, et me lähme. Linnulennult LA'd vaadates oli küll üllatav veits, suur laiali laotatud kivilinn, mis oleks nagu plokkidest kokku pandud ning rohelust ei paistnud kusagilt. Mõlemad vaatasime välja ja mõtlesime, et appi, see ongi Los Angeles? Aga mida lähemale jõudsime, seda paremaks pilt õnneks läks. Tekkisid puud ja punased katused, basseinid jne. Siiski ei saa võrrelda LA vaadet SF omaga, sest SF'i oma on kordades ilusam.
Kohal. Lennult maas. Sooja oli rohkem kui 30 kraadi, seega päris palav. Kuumus LA's oli üsna niiske, mis algul sutsu harjumist vajas. Plaan oli siis järgmine, kuna lendasime ühest sihtkohast teise ning jätsime kõrvale variandi, et rendime SF'st auto ja sõidame mööda ookeani lõunasse. Põhjus number üks oli ajakulu (5-6 tundi, lennukiga tunnike), kuna teadsime täpselt mida tahame reisilt, teiseks kindlasti ka päris suur auk eelarvesse ning kuna Krissu autoga ei sõida ja lube ei ole, oleks ma olnud ainuke, kes oleks pidanud meeletult pikki otsi sõitma. Seega, sobis lennuk meile mõlemale - kiire ja mugav. Meie plaan oli võtta LA's auto ning siis ise ringi tiirutada ja sõita kohtadesse kuhu tahame.
Kenasti kohal, istusime lennujaamas shuttle bussipeale, mis meid siis autorenti viis. Muidugi olime eelnevalt google map'st vaadanud, et oh pole see autorent midagi nii kaugel, et äki jalutame, hea soe ju. Aga vot, ei olnud ühtegi nii lähedal, bussiga ikka sõita 10-15 min ja pealegi ei viinud sinna ühtegi kõnniteed. Saime bussisi ikka kõvasti tunnistatud jällegi, kui blondid me mõlemad oleme.

Ütlen kohe ära, et LA's meie ei pidutsenud kordagi, ei olnud plaanis, tahtsime uudistada ja välja puhata end Vegaseks, seal seal oli pidu rohkem kui 100% kindel :)

 Muidugi olid meie kohrvid viimased, sest meil oli ju aega küll ja veel jalutada mööda lennujaama ja Starbuck'sist süüa võtta jne. Truu pagas meil

Autorendis kohal, võtsime sappa ja ootasime oma tellerit. Päris kuri naine oli, ehmatasime kohe mõlemad ära, õnneks ei pidanud temaga väga kaua aega koos veetma. Sõbrad olid mulle rääkinud pikka aega enne, seda kui üldse LA'sse läksin, et inimesed seal on teistmoodi kui SF's. Rohkem on nö "mula" ja "lobisemise juttu ja lubamist" kui tegelikkut tegutsemist ja, et seal inimesed vaatavad rohkem aint oma ninaette, umbes nagu NY's, üks rush teise rushi otsa. Mul kohe tulid kõik jutud meelde, kui selle telleriga diile pidime tegema. Aga mis seal ikka, õnneks ei viinud ta meie head tuju kuhugile.  Kuna me kumbi ei olnud varem autot rentinud, siis lugesime oma lepingu korralikult läbi, Krissu tõlkis veel viimased sõnad, mida ma kuulnudki ei olnud, mulle ära, nii igaksjuhuks, maksime ära ning siis saime autot valima minna. Basically öeldi meile, et meil on vabadus valida ükskõik mis auto. Kindlasti huvitab teid paljusid, kui palju pidime dollareid välja käima viie päeva eest - summa oli 500 dollarit. Autol oli peal täiskindlustus, bensiinipaak täis (mida pärast tagasi ei pidanud ostma) ning kõik autod käivad loomulikult keemilisest puhastusest läbi, enne kui uus rentnik auto võtab. Summa oleks olnud veelgi odavam, kui ma ei oleks 22 a vana, sest alla 25 a on autorent kallim, kui oled 25 + siis on odavama. Ma ei ole siiani aru saanud miks, aga nii ta on. K ei saanud oma nimele autot ka võtta, kuna tal ei ole üldse lube.  Tipa tapa oma suurte kohvritega siis autode poole, ning esimene auto mida nägin oli Dodge - teadsin, et selle ka võtame. Küsisin ka K käest arvamust, aga tal oli suva - üks auto on must teine hall ja see oli kõik, mis vastuseks sain. Seega oli minu otsustada. Istusin küll veel paari muusse autosse, nii igaksjuhuks, aga see oli "minu" auto, ei olnud kahtluski. Vinnasime oma kohvrid siis pagassi, panime google map'si oma korteri aadressi, istusime korraks mõlemad autos ja veendusime, et oleme ikka Los Angeleses ja et see ikkagi on ÜLIKIFT ja meil on auto ja puhkus võis alata. Harjusin natukene autoga ja võisime minna, K luges kaarti ja mina muudkui sõitsin. Muss tööle, konditsioneer sisse, päike paistis, meie olime ilusad, auto oli badass, tuju hea - mida veel tahta.
Aaa jaa, liiklus oli mugav ja kerge, arvasin miskipärast hoopis midagi teistsugust, sest kõik rääkisid, et liiklus LA's on meeletult närviline, kõik signaalitavad, ei lase vahele, radasid on kehv vahetada - ühesõnaga mida iganes. Kõik oli sujuv, kõik olid viisakad, pleasure to drive there. Thanks LA!

 Minu babyboy ja truu kaaslane

 K ütles, et me peame mingit ossikükki ka tegema autoga, aga me vist tegime vales kohas,

seda kükki vist tehakse siiski ratta juures või kusagil seal. No nalja sai, mis oli põhiline

Nüüd tuli mulle jälle ka teadvus pähe, et mille jaoks ma raha kõrvale pean panema, ma täitsa armusin ära, võibolla ka selle pärast, et meil Eestis kodus on ju praktiliselt selle auto venna. 

LA's valisime ööbimiseks korteri, sest see oli odavam ja huvitavam, pealegi leidsime hea diili ning asukohaks Beverly Hills. LA's olime kokku 5 päeva. Lokatsioonilt oli Beverly Hills suurepärane valik, sest sealt oli igale poole mõnus sõita. Naabruskond oli väga kena ja sõbralik, ainult auto parkimisega oli jamps, kuna ühelgi majal ei olnud oma kindalt kohta, kõik parkisid sinna, kus juhuslikult vaba kohta oli. Esimesed ööd meil vedas, leidisme lähedale parkimise, teised õhtud juba jätsime beebi teise tänavasse. Meie võõrustaja oli üks noor tütarlaps, kes oli vist ajakirjanik, seega küsisime ja saime temalt soovitusi kuhu kindlasti minna ja mis ei ole nii hea koht, kuhu sõita. Teadsime ju ka, et praktiliselt ainult käime korteris magamas, seega mingit fancyt kohta meil vaja ei olnud. Peaasi, et oleks turvaline ja heas neighbourhoodis ning mitte kaugel asukohatedest, mida plaanisime külastada. LA downtown oli umbes 20 min kaugusel ning sinna jõudsime suht viimasel päeval alles.

Kuna olime kirja pannud kindlasti mõned kohad, mida näha tahame, siis tegime enamvähem igaks päevaks mingisuguse plaani, kuhu võiks jõuda. Töötas üsna hästi. 

pesa

koduvaade

Pakkisime asjad lahti ning otsustasime Santa Monicasse sõita. Santa Monica on ülimõnus kuurortlinn Vaikse Ookeani ääres, umbes 20 min autosõidu kaugusel Beverly Hills'st. Kuna saime palju soovitusi sinna minna, siis seda ka tegime.

 praktiliselt parkisime vee kohal

 lõbustuspark, kus meie ei käinud, seega ülevaadet anda ei saa, aga kuri sisetunne ütles, 

et lõbustuspark nagu lõbustuspark ikka, ainult ookeanivaatega

Santa Monica rand on most happening beach LA's, nagu minule räägiti. Tõesti oli/on, võin igati nõustuda. Seal on kaunis Pier, kus on väga head restoranid, pikk valge liivaga rand ning majad liivapiiril. See on rand mis iial vist ei maga, inimesed naudivad 24/7 elu. Parkisime auto ära ning läksime jalutame, imetlesime seda kogu ilu, ookeani, valget liiva, randa, inimesi, sportlasi, palme ja sooja suvebriisi. Otseloomulikult palju suveniiripoode, kuhu raha on väga kerge jätta, samas miks mitte, sest selliseid mälestusi tasside, riiete, kottide, magnetite jne nänni najal on ju rõõm omada. Eriti kui veedad mõnes kohas veel nii suurepärast aega, siis peale piltide on olemas ka mõni ese/asi mis mälestust üleval sütitab. Esimese õhtu puhul valisime restorani all rannas imekauni ookeanivaatega, kus päike loojus mägede taha. Minujaoks oli see üks nendest hetkedest, kui tundsin jälle - et elan suurepärast ja õnnelikku elu, olen õnnelik, sellised vaated on need, mille nimel vaeva näha.
Toit oli muidugi ülimaitsev ning esimese õhtu puhul tellisime ka endale margaritad ja mohitod, mida hea toidu ja kauni päikseloojangu taustal nautisime. Tere tulemast Los Angeles, Santa Monica!

 Santa Monica on linnana jaotunud nii, et rand asub all ning "kõrgemal kaljudel" asub linn, kus 

põhitänav on 3rd st kui õigesti mäletan - shopping street, restoranid, skupltuurid, live-muusika, palju rahvast

Kui üles linna minna, siis kohe esimene tänav on ridamisi täis erinevate maade restorane väga rikkalike menüüdega. Seega igale maitsele midagi

 neiu on õnnelik ja rahul

 Jalutasime, klõpsutasime pilte ja nautisime elu

Kui all rannas lõpetasime, otsustasime, et lähme jalutama üles ka veidikeseks (kuna reserveeringuni oli aega kuskil 45 min), kust otseloomulikult avanes väga kena vaade kogu rannale ja mägedele. 

 selline vaade siis ülevalt alla rannale

 sõbrapilt

 palm nr 505

Pier (all rannas)

Kõhud täitsa tühjad, jalutasime alla Pier'le tagasi, et ehk on meie reserveering valmis (siin on igalpool restoranides ooteajad ning sind juhatatakse lauda, mitte sa ise ei lähe ja vali endale suvaliselt istekohta)

Sain reserveeringut kinni pannes ka endale uue nime Ariel - mille peale küsisin, what? ütlesid teenindajad (meesterahvad of course), et ma näen välja kui merineitsi, et kas ma siis ei tea merineitsit Ariel, sealt multikas. Knok-knok ütles minu ülemine korrus, loomulikult ju tean. Nunnu.

Meie õhtustasime vasakul pool olevas restoranis Bubba Gump, mida leiab nii Vegasest kui SF'st. Restoranikett keskendub eelkõige mereandidele, kuid sealt leiab ka fish and ships'e, burgereid, pastasid, salateid kuhu kõrvale pakutakse laias valikus suurepäraseid alkohoolseid ja mittealkohoolseid kokteile

Suurepärane toit veelkord ning teenindus rohkem kui 5+

 minu Margarita tuli loomulikult kogu sheikeriga, ülimõnus

 meie reserveering

Bubba Gump on ühtlasi inspiratsiooni saanud Forrest Gumpist

 K söök ja minu ülimaitsev krevetisalat

ma ju ütlesin, et päike loojub meil mägede taha, muideks meie ettekandja (meesterahvas) tol õhtul restoranis elab ka just selle mäe taga. Üldiselt saime väga palju tema elu kohta teada tol õhtul, ning tema sai uusi teadmisi Euroopa ja Eesti kohta :)

Mõnus päev seljataga, hakkasime õhtul kodupoole tagasi sõitma. Ennem aga mõned klõpsud ning teadmine, et kindlasti üksõhtu sõidame Santa Monicasse tagasi.

 tuledesära õhtul

tegime "delfiiniga" pilti ja sõitsime koju, et uuel päeval uusi asju avastada

HOLLYWOOD

see oli lähim, kuhu inimjalg pääseb, kuna silt on mäekünkal, mis on järsk ja puid ning põõsaid täis, ning ühtegi teed sinna ei vii

https://www.youtube.com/watch?v=QzlNFcT2aOE

dancing edge of the Hollywood sign

Laupäevaks plaanisime, et sõidame Hollywoodi ning otsime üles kuulsa Hollywoodi sildi mäel. Noooooooh.. aega võttis, nalja sai aga üles leidsime. Wuuupwuup. Meil oleks võinud autos kaamera olla, kui peale kahte tundi otsimist ja tiirutamist juhuse peale õige tee/mäeotsa üles leidsime ning puude vahelt tähti nägema hakkasime. "Vaata! Vaaata! ISSAND, ongi tähed, jummalast õige koht, APPI", ühesõnaga auto oli täis kilkeid ja karjumist. Kui alguses olin üsna ükskõikne selle sildi pärast, siis kui reaalselt tähed paistma hakkasid, tekkis eriti ärev ja mõnna tunne. Ma ei tea tõesti siiani, kas asi oli selles, et me lõpuks õige koha leidsime või siiski sildis. Väljas oli kuuma peaaegu 35 ja üle, seega üsna palav + palavus oli üsna niiske. Parkisime auto ära ja jalutasime sildile siis nii lähedale kui sai. Nüüd ütlen ausalt, et päris äge oli seda oma silmaga näha, üsna pisike oli teine ja üsna vana ka, aga mõtlesin ikka, vaadates neid maju kes seda silti näevad, et lucky people or just hard working people or smth else... Aga jah see see oligi - kuulus Hollywoodi silt. Mõtlesime küll samal päeval, et ükspäev võtame veini, juustu, snäkke ja teki ja tuleme teeme sildi all mõnusa pikniku muusikaga, aga asi sinnamaani ikka ei jõudnud, kuna kogu LA vajas ju avastamist. Kusjuures, koht kus me esimesena peatusime, et silti näha, ei olnud teps mitte õige koht kuhu oleksime pidanud sõitma, sest viidad näitasid hoopis teisele poole. Meie aga mõtlesime, et cammmoon, tahame ikka nii lähedalt näha kui võimalik ja seal alla jalutada. Mõeldud, tehtud, võtsime suuna ikka lähemale ja kohal me olimegi, seal oli peale meie auto vist veel üks ja kui sildi alla jõudsime, siis nägime, et koht kuhu sildid juhatasid on kirjast palju palju kaugemal - aga see kaugem koht oligi mõeldud nn tõelistele turistidele, kõik Hollywoodi sight-seeingu bussid sõitsid sinna ja seal oli kümneid autosid. Oi kui õnnelikud me olime, et saime sildile nii lähedale. Ennast kiitmast me ei väsi.

 õnnelik edevus

 nice walk under the Hollywood sign

 ja kõik kuumad musid said Eestisse saadetud

 sõbrapilt 2

Jalustuskäik tehtud, nautsime veel natukene vaadet linnale mäe otsast ning ruttasime auto poole tagasi, et siis sinna "turistikohta" ka minna. See, kus meie käisime ja kus eelnevad pildid on tehtud, ei ole vist nii tuntud koht, ja seal väga palju turiste ei näe, nii nagu järgmise mäo otsas, kus on spets. koht siis selle sildi vaatamiseks tehtud.

 vaade sildi juurest linnale, muidugi  väga väiksele osale sellest, sest nn downtown asub ikkagi natukene eemal

 K ärgitusel ostsin "kübara", mis ainult Hollywoodi silti nägiga, ning ülejäänud aja mu kohvris hängis

...ja nüüd ruttu ruttu autoni, et ikka veel mõned autopiksid ka teha...

..naised..

kompostsioon "pliks autoga"

Anyhow..
4 minuti pärats jõudsime siis teisele, kaugemale künkale, kus siis kiiresti auto valesti ära parkisime ja vaadet korraks kiikasime, mis ei olnud ausalt, pooltki nii hea, kui see mis meile sildi all avanes, aga no äge oli ikka.

 "turistilõksu" vaade

sõbrapilt 3

Olime seal tõesti vist kokku kuskil 10 min või nii, sest parkisin auto väga valesse kohta ning pidime silma koguaegpeal hoidma, seega tegime siva. Sõitsime siis natukene veel ringi mööda seda tänavat, kus on majad, kellel on vaade sildile. Lihtsalt uudisimust ning keerasime otsa ringi ning sõitsime all linnas natukene, kus oli Warner Brothers - peaksite teadma, sealt pärinevad meie kõik lapsepõlvemultikad - nt Bugs Bunny jne.
Ühesõnaga sõitsime läbi Universal City'st.

Edasi oli päevakavas minna kuulsaid ja tuttavaid nimesid otsima Walk of Fame'le.
Sõitsime natuke aega, õige koht leitud, parkisime auto ära ja jalutasime siis tänavale. Minule oli üsna üllatus, et Walk of Fame'i tänav nii pikk on ning et seal tõesti ON VÄGA palju nimesid, lausa väga väga palju ja mitte ainult ühes suunas, vaid kahes. Kujutasin ette midagi fancy't, aga ei, tänav nagu tänav ikka, veidi räpane, mõnes kohas puhtam, igapäevaselt kasutusel ja paljudele kodutee. Olime, mitte nüüd päris ainukesed, aga üsna ainukesed, kes pilte tähtedest tegid. Kohati hakkas kohe eriti veider turistitunne peale tulema. Iseenesest jah, tänaval oli palju kauplusi, kust nänni osta, tätoveeringud teha, mõned klubid, vahakujude muuseum jnejne. Ühesõnaga kõike, mida süda ihkab, on kõik ühte kohta ära toodud.

Ühesõnaga, arvuti millegi pärast teeb trikke ja ei lase pilti õigetpidi siia üless, aga ega seal Hollywoodis kõik asjad pärit õigetpidi ei käigi 

Aga sealt see algas!

 Walk of Fame'i tänav

Tulevikuks väike sneakpeak - et kui mõni mõmm teiega pilti väga tahab, siis alati ootab ta selle eest vähemalt ühte-kahet dollarit. Aga kuna see mõmm mind praktiliselt tänaval lihtsalt enda juurde krabas, siis ega K ei jäänud midagi muud üle kui pilti teha ja mul pärast maksta. Otseloomulikult oli seal sees noor mees, nagu pärast välja tuli, vot selline mõmmik või hiir või kes iganes. Nunnu

Tegin vist igast teisest tähest pilti, aga ei hakka Teile siia kõik üles panema, ei ole vist kõige põnevam. Siit saate aimu, et tänav ei olnud kõige puhtam ja et nimesid oligi tõesti mitme miili jagu mõlemas suunas

C. Norris on ikkagist nii kõva mees, et tema täht keerab ennast ise arvutis tagurpidi

Ainukene mees Walk of Fame'l kelle pärast ma olin nõus, lausa tahtsin pikali visakama. 

Johnny Depp

No Jacksoni tähe juures oleksin sama teinud, ja nii väga tahtsin tema tähte ka näha, aga kogu lõik kus Jakcsoni täht oli, oli paranduses ning kaetud ning tähed üles võetud. Seega oli see märk sellest, et peab tagasi minema.

 Midagi kõigile

Minujaoks on see pilt, mis näitab Hollywoodi olemust. Ma ei oska Teile seletada miks, aga mina näen selles pildis, nendes värvides midagi endajaoks nii müstilist :) Tunnet, et see ongi see, see on Hollywood. Kui mul ainult õnnestub see ühel päeval suureks teha, siis see on üks fotodest, mis minu koduseinal ripub.

Käisime suures kaubamajas, kus avanes see ilus vaade mäele ja linnale.

 Oscareid jagati poolmuidu

kaubanduskeskus

 mida rohkem pilte, seda uhkem

Teel auto juurde aga juhtus nii mõndagi. Nägime nii mõndagi, ning kahjuks ei ole suutnud mina seda veel oma instagrami üles laadida, aga K tegi seda kohe.
Aga mehel on ju jutt jumalast õige. Kaua võib. Stop.

Kui kunagi selgeks saan, kuidas instagramis kaks erinevat pilti kokku panna, siis läheb see üles. Sinnani on aga aega. Meie Hollywoodi päev oli otsakorrale saanud, hakkasime koju tagasi sõitma ning krabasime teepealt kaasa midagi söödavat ning koju tuttu. Lihtsalt igapäevaga õppisime üha enam tundma LA'd ja selle ümbrust, käisime mitu korda kohtades, mis meile meeldisid, sest esimese raksuga on alati raske kõike kohe hoomata, seega teadsime nüüd peale kahte päeva LA's olles, et ükspäev teeme uue Santa Monica päeva/õhtu ja ühe Hollywoodi õhtu, et siis veel kauem seda kõike nautida. Muidugi oli meil plaanis ka LA kesklinna minna ning Venice beachile sõita. Võtsime aega iga koha jaoks, sest me olime siiski puhkusel, ja ei tahtnud tursitikombel ringi joosta ning lihtsalt pilte klõpsutada ja vjso. Tahtsime kõike seda endasse hoomata, nautida, jälgida ja meluga kaasa minna. Nii tekkiski tunne, et kõik see, et me oleme reisil on nii äge ja samas nii normaalne, me oleme Hollywoodis ja nii see peabki olema.

Venice beach 

Kolmanda päeva hommik, olime arutanud ja jõudnud konsensusele, et läheme Venice beachile. Meie kodust oli sinna sõita nii 10 min vist, ainult otse otse ning kohal me olimegi. Saime kohe ranna kõrvale, prakt randa maa-alla parkimise, mis kuuma ilmaga oli super. Jalutasime mööda ülikuuma liiva siis ookeani äärde, rannalinad maha, riided seljast ja asusime päevitama. Mina käisin "ujumas" või no ega seal ujuda ei saa nii nagu meie rannas, sest lained on suured ja tugevad ja pidevad. Seega ma rohkem "hüppasin" seal, mida tegid ka kõik ülejäänud 200 inimest, kes vees olid. 

ma nii armastan neid lolle poose võtta, sest kes ikka nalja teeb kui me mitte ise, ise teeme nalja, ise naerame ja teised vaatavad lihtsalt pealt ja hoiavad pead kinni. Lõõbus. 

Paar tunnikest olime päikese käes, kui läksime siis promenaadile jalutama. Minujaoks oli Venice beach ilus, aga natukene liiga random, ma reeglina elan alati go with the flow, aga seda oli minuajoks natukene liiga palju. Liiga palju nn "lahedaid hipstereid" või vähemasti enamik neist, taotles endale seda tiitlit. Ma saan aru, et kanep on siin pm retsept ja seda on kõigil. Aga no palun. Teiseks mis mind kohutavalt häiris ja minu moraali vastu tugevalt käis oli nn rändtsirkus, kus inimesed saavad vaatamas käia sõna otseses mõtes freak show'd. Seal oli habemega naine, üleni karvased huntmehed jne. Lihtsalt kahjuks, minujaoks raha sellise asjaga teenida on tülgastav, eriti veel sellisel ajal, nagu meie elame. Absoluudselt nii vale, isegi kui see nende inimeste endi otsus on. Pealegi oli Venice beach'i seltskond juba nagu öeldud, "eriti äge" või meie lihtsalt juhtusime valel ajal sinna. Muidugi oli ilus ja kifte asju ka, aga üldjoontes, ei olnud minu koht. Üsna räpane oli ka, mida aga ei saanud öelda Santa Monica ranna kohta. Aga kõik kohad ongi erinevad ja neis igasühes peitub ka võlu. Mis oli Venice beachil ägedat, oli see, et seal oli praktilsielt kõik kaubaletid üles seatud käsitööliste poolt, kõik oli kas kohapeal või kodus valmis nikerdatud/maalitud/valmistatud, mis kindlasti lisab suveniiridele ja kõigile asjadele väga palju juurde.

Mis aga oli minujaoks ülikift, oli see, et seal istusid kõik noored murul, tsillisid, hängisid, mis iganes - veetsid mõnusalt aega. Tegid arvatavasti õhtuks plaane jne.
Kohalikud soovitasid meile mingeid kohalikke pidusid ka, aga me väga ei erutunud selle peale.

 Venice beachil on oma skatepark, kus aegajalt toimuvad ikka väga suured võistlused ning seal võib näha palju huvitavaid ja proffessionaalseid sõitjaid. Samas näeb seal igapäevalt palju väikseid ja noori poisse, kes harjutavad. Niisiis võivad pealtvaatajad reelingu äärde koguneda ja kogu asja pealt vaadata, kaasa elada jne.

 käsitöö

Venice beachiga asjad ühel pool, läksime sõitsime Santa Monicasse uuesti, sest tahtsime natukene poodisesse shoppama minna ning jalutada. Mõeldud, tehtud. 

 back in our lovely Santa Monica

 taga paistab seesama rand, millest kohe blogiposituse algul juttu on. Kuna lihtsalt igakord oma auto parkimismajja panime, siis tegime vaatest pilti, et mitte segamini majasid ajada, meie jaoks oli see "loogilisem" kui meelde jätta parkimismaja nr ja tiib, kuhu auto panime. Naised. 

Jalutasime, shoppasime veidi ning sõime, laadisime telefonid täis oma truus Starbucks's ning läksime õhtuks tagasi Hollywoodi Walk of Fame'le jalutama ja veidi suveniire ostma. 

 ja selline oli õhtune päikeseloojang, kui autojuurde tagasi jõudsime :)

ning back in action in Hollywood...

 Kui ma eelnev päev olin K'le öelnud, et ei ole väga huvitatud Walk of Fame'l sõitma autoga, kuna nägin mis tohuvapohu ja ummikud seal on, siis järgnev õhtu me kogemata ikka keerasime sinna. Ja mulle meeldis, 

oi kuidas meeldis, lasime oma autol korraks aknad alla ja mussi põhja ning kruiisisme seal ummikus

vaade muidugi mis tee keskelt avanes oli veel ägedam, kui see, mis sa tänavalt näed

 Leidsime autole koha ning jalutasime siis Walk of Fame'i tänava päris algusesse. Kusjuures seal alguses oli päris palju klubisid, ning mis imestama pani, siis me ei näinud ühtegi valget inimest kluppi sisenemas, kõik olid mustanahalised. Minujaoks oli algul üsna jahmatav, aga harjus. 

 minu Hollywood 

 No mis ma ütlen, õhtu oli käes, Siljal olid tuurid peal ja pikse oli vaja teha juuu. Otseloomulikult olid sellised suured staarid nagu The Beatles ja Elvis ühed esimsed, kellele tähed pandi

 ja nii ongi

pühendusega ISSILE

puhtalt tõestusmaterjaliks, et Oscar reisis minuga igal pool kaasas

Ilmselgelt oli meil olnud jälle megapikk ja tegus ja lahe päev ning mida õhtu kätte jõudis, seda rohkem hakkas minul loll-lõbus tunne tulema. Siis oli vaja paar tundi lollitada ja magama ära minna. 

Los Angeles downtown

Seadsime autobeebi sõiduks valmis ja läksime LA kesklinna siis. Ausalt, minule see linn suurt muljet ei jätnud, jalutada oli tore, aga ei midagi erilist. Ei olnud midagi sellist, mida filmis näed, ei olnud sellist glamuuri. Linn on laiali jaotunud ja täis suuri suuri autoteid ning kõrgeid hooneid. Parke on, aga ka need ei jätnud mingid erilist muljet. Muidugi on igal linnal oma võlu ja kindlasti ei jõudnud meie ka mitmetesse kohtadesse. Aga LA ei ole minu linn, mida ütlesid mulle ka mu sõbrad siin, sest seal on teistmoodi ja et sellest aru saada, sa pead lihtsalt seal ära käima. Kesklinnas oli megakuum, mistõttu otsisime koguaeg kohti kuhu sisse põigata. Linn ise oli megakiire elutempoga, palju kodutuid (mida on ka SF'is teatud linnaosas, kesklinnas, SF ju kodutute pealinn) ning üsna räpane. Ka Fashion District ei olnud midagi väga suurt ja erilist, aga tore oli jalutada ikka. Natukene käisime ka poodides, mina aga midagi ei ostnud. Nii tubli olin.

 väga palju oli sellised tänavaid, üsna räpased ja täis erinevat pahna

Muidugi, kes olen mina, et öelda, et LA on selline ja selline linn, aga minujaoks oli meie reisi ajal palju palju ilusamaid kohti, ning selleks, et mingit suurtlinna üldse arvustada ja sellest rohkem rääkida ja arvamust avaldada, oleks minujaoks õige seal kasvõi natukene aega elada. Siis sa tead, millest sa räägid, sa tunned seda atmosfääri ja oskad hinnata erinevaid võimalusi, plusse ja miinuseid.

Ning hakkabki vaikselt jutt ja pildimaterjal lõpuni jõudma, sest oma viimase õhtu otsustasime veeta Santa Monicas, kuna meile mõlemale see linn ja rand väga meeldisid. Jalutasime veel veidi, vaatasime ära päikeseloojangu ja valisime restorani, kus oma viimast LA õhtut veeta. Korraks mõtlesime, et sõidame ka Malibusse, aga kuna sinna oli nii tunnikese tee, siis valisime oma armsa Santa Monica, kus olime tagasi juba kolmas kord. Ühel õhtul käisime lihtsalt linnas kell 2 öösel jalutamas. 

 Silja tegi jälle naltsi ja ronis praktiliselt põõsasse ja sundis K'd pilti tegema

 ...ning muutus öö saabudes näiteks vampiiriks

 Santa Monicas lõppes Route66

Santa Monica võlu

 viimane õhtusöök - fanastiline - suurepärane toidu ja joogivalik, kõik läks rohkem kui kümnesse

peale õhtusööki jalutasime veel linnas ja suures kaubamajas, kus olid esindatud suured firmad nagu M. Kors jne.

Aitäh, loodan et Teil oli huvitav lugeda ning kohtume juba üsna varsti, kui kirjutan teile maailma suurimast peopealinnast Sin Cityst, Vegasest
Tänase päeva jooksul lisan juurde kindlasti veel natukene midagi pildi ja teksti näol ning muusikat niisamuti :)
Seniks olge ägedad!