nihkun ja nihkun järjest lähemale tänasele päevale, natukene maad on veel minna :) Peale suve ja peale sünnipäeva, saan lõpuks ometi ära nimetada konkreetsed kuupäevad, millest juttu on, üle pika aja.
https://www.youtube.com/watch?v=-nt4Lujk9NE
No natukene umbmäärasust veel tuleb. Ühel suvisel päeval, kui Magda oli reisilt tagasi tulnud ja me väga üksteist näha soovisime, alustasime oma õhtut tema pool. Mul seisid külmkapis Eestist saadud Somersby siidrid, mis on mul siin rohkem kui kullahinnaga. Haarasin siis need kaasa, panin täiesti suvalised suveriided selga ja plätud jalga. Arvasin, et jääme koju. Me ei olnud planeerinud midagi muud, kuis koosolemist. Veidikese aja pärast tulid külla M ja tema boyfriend ning muljetasime oma reisidest, nautisime head veini ja seltskonda. Sutsu aja pärast saine kõne, et meid oodatakse peole..ütlesime automaatselt jah - nagu näha, ei ole plaane vaja teha, need tulevad alati ise, ning nii ongi põnevam, kui ei loo jällegi üles ootusi, vaid lihtsalt läheme vooluga kaasa.
there we go
Somersby... kõige algus
katsetasime pooleli olevat aeda.. ja õnnistasime sisse..
jah, ka meie lubame endale seda, kord kuus.. või vähem
mängukaaslased
from Vegas
kui profitantsijad satuvad hoogu peol
Mängisime mõned alkoholimängud ning oligi aeg koju ära minna uuesti.. või no vähemasti meie Magdaga nii otsustasime. Mõeldud, tehtud. Tagasi M'i juures. Kuna aga ma ei kuulanud oma isa õpetussõnu tol õhtul, mis mul alati tegelikult peole minnes peas ringi tiirutavad ja mida ma ka alati reeglina jälgin - paha tunnistada aga "ära joo kõike segamini" sel õhtul ei tahtnud kuidagi kehtida. Ja eks me mõlemad olime üksteisest nii joovastuses, üle kuu aja lahusolemist, et me mõlemad läksime koos käsikäes sama radapidi. Tunda andis aga kogu see superwomaniks ja oma võimeid ülehinnatud käitumine järgmine päev ja oi kuidas veel. Aga vähemalt oli meil ja kõigil teistel eriti lõbus.
Päris lõbusaks kiskus asi hommikul, kui me mõlemad end vooditest välja ajasime ja allkorrusel kokku saime, diivanil, sest see oli ainuke koht kus olla tahtsime.
parim pesa päikeselisel pühapäeval
diivaniloomad
Õigemini tahtis diivan meiega olla. Ning sõna otseses mõttes, olime me kahekesti diivanil terve päeva - vaatasime vanu filme nagu nt "Pretty lady" jne. Ajasime nii palju, kui võimelised olime juttu ja meenutasime seda eriti fun'i õhtut. Mingi ajal päeval skypisin ka ema ja isaga - nad olid, kui ma õigesti mäletan, saanud kätte minu saadetud asjad. Mõlemad olid õnnelikud, aga üks pool väljendas õnne eriti suurelt, joostes toas ringi USA lipuga (3 korda võib arvata, kumb neist tegelastest)
Bon Jovi aeg
tants ja trall
pere :) kõige kõige kallimad, armsamad, paremad, nunnumad, ägedamad
Mõnusalt tunnikese sai skypitud ja alati peale seda on mul palju palju rohkem jõudu ja positiivset energiat. Too päev oli ainult mõtteis, keha oli ikka parajalt väsinud. Niisiis valisime umbestäpselt 7nda filmi vaatamiseks ja olime diivanil edasi. Aaa ning jah, minu vanemad nägid jälle Magdat ja mina nägin jälle Magda vanemaid. Oli tore.
Kui õhtu hakkas liginema, siis sundisime ennast toidupoodi minema. Mõeldud, tehtud ning tagasi diivanile. Kokkasime ja sõime ning puhkasime õhtuni välja, kuni minul oli aega tagasi koju minna. Meeles on meil kogu see öö ja päev siiani, väga eredalt ning alati kui meenutame, siis pisarad voolavad mööda põski alla, sellest suurest naerust ja totrusest. Ma jumaldan ja naudin täiel rinnal seda, et kogun mälestusi - natukene piinlikke, väga naljakaid, toredaid, uniseid ja aktiivseid, natukene rumalaid ja palju rumalaid. Eriti, kui kogun neid mälestusi inimestega, kellega on võimalik neid koos meenutada ka kuude ja aastate pärast. Minujaoks on see number üks. Igal ajal.
https://www.youtube.com/watch?v=TmaQFM7Auj0
Natukese aja pärast..
Niisiis vaheapeal, täpselt nädal peale minu sünnipäeva pidasime ära Liisu sünnipäeva. Ta sai ka sama nooreks kui mina. Käisime tema sõpradega õhtust söömas.
sünnipäevaneiuga
Viisin õhtul L'i uksetaha imearmsa klaasist väikese luigekuju, kus sees oli suur roosiõis ja natukene heledaid õrnasid lilli. Arvan, et see oli tore üllatus hommikul.
Samal nädalavahetusel 23 - 25 august, olin jälle täiesti üksi kodus. Niisiis tegin reede õhtul ühe huvitava tööotsa, sain natukene lisaraha ja uusi tutvuseid.
Tere hommikust mu kodulinn
ei ole midagi mõnusamat hommikuti, kui avada silmad SF's, juua päris chaid ja nautida vaadet
seiklesime natukene metrooga
minu tööks oli pileteid müüa ja niisama ilus olla ja juttu ajada
kogusin ka telefoninumbreid
ning dj-d käisid kordamööda tsekkamas ning oma nimesid sirgeldamas mu ajaviitepaberile, mäletuseks
mõned tantsuliigutused... või nii
ning peale üritust läksime sõbra erabaari, kuhu sisse lastakse, nagu ma aru sain vaid
tuttavaid. Baar ise asus SF kesklinnas ja oli päris minulik koht, kuhu kindlasti tahaks tagasi minna, selline õdus ja hubane ja veidike hipilik ja tasakaalust väljas.
veel ühe täieliku pärli leidsime Union st'lt
söök, jook, amtosfäär ja teenindus viis pluss
Aga edasi Liisuga..
Tulin suht hommikul linnast tagasi ning olin mõned oma asjad sinna jätnud, seega mingiaeg sõitsime neile asjadele järgi ning kuna ilm oli nii ilus, siis läksime jalutasime jällegi sõbra maja taha mäele, et visata pilk peale linnale, L ei olnud seal ka käinud, seega läks kõik asjaette.
Tulin suht hommikul linnast tagasi ning olin mõned oma asjad sinna jätnud, seega mingiaeg sõitsime neile asjadele järgi ning kuna ilm oli nii ilus, siis läksime jalutasime jällegi sõbra maja taha mäele, et visata pilk peale linnale, L ei olnud seal ka käinud, seega läks kõik asjaette.
taustal siis SF kesklinn
kahekesti
selles linnas on midagi müstilist, mis hetkega sind täielikult endasse tõmbab
naeratama paneb..
vaade lahele ja ühele peatänavale
õnnejoovastust tekitab..
...endiselt minna ei taha lasta
Kauni laupäeva õhtul seadsime autorattad peole ning öösel peale pidu sõitsime sõprade poole, et nendega natukene juttu ajada ja mõnusalt aega veeta. Minu profitantsijatest sõbrad olid just tagasi tulnud LAst võistluselt, seega oli mida kuulata. Alati on raske lahkuda sealt.. Koju jõudsime ikkagi ennem hommikut ja unetundidele võlgu ei jäänud. Ja väga palju uuest päevast ei näpsanud ka. Seekord olin mina kaine autojuht, mis prakt esimest korda oli minujaoks huvitav ja täiesti tore kogemus. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, aga alati on keegi teine, kes sõita tahab.
Veetsime aga klubis head aega, meil oli isilik turvamees, kes lasi meil vabalt tantsida - nii et hoidis meie ümber sellist natukene avaramat ringi, kui kõik teised üksteise seljas tallusid, samuti tegi ta meile paar jooki välja, oli jällegi tore üllatus ning pärast pakkus veel nätsu ka, ühtlasi tegi ka teerada puhtaks, kui meil oli soov näiteks välja minna. Selline väga VIP teenindus.
Veetsime aga klubis head aega, meil oli isilik turvamees, kes lasi meil vabalt tantsida - nii et hoidis meie ümber sellist natukene avaramat ringi, kui kõik teised üksteise seljas tallusid, samuti tegi ta meile paar jooki välja, oli jällegi tore üllatus ning pärast pakkus veel nätsu ka, ühtlasi tegi ka teerada puhtaks, kui meil oli soov näiteks välja minna. Selline väga VIP teenindus.
kahkesti number kaks
Pühapäeva hommikul, 25 august siis, võtsin pähe, oli tunne, et tahan koos L ja oma kunstiraamatuga minna Ocean Beachile, mis asub SF's. Mõeldud, tehtud, jällegi. Võtsime teepeale kaasa natukene süüa ja sõitsime randa. Ilm seal oli täielikult muutunud, linna kattis tihe udupadi ja läbi selle tungis päike - mis kokku moodustas lihtsalt täielikult teise maailma.
OCEAN BEACH
siiani minu lemmikraamat, mida olen siin olles lugenud
L sattus ka vaimustusse. Istusime rannas maas, lugesime kunsti, mina jutustasin niipalju kui teadsin kunstiajaloost juurde ning ma täielikult jumaldan, kuidas kunstipisik on nakkav.
Kunst on kõigile ja kõikjal, seal ei ole ei õiget, ega valet. Sellel võib puududa täielik tähendus, võib olla ainult oluline visuaalne nauding ning samal hetkel võime me täielikult süübida mõna teosesse ning luua sinna oma maailma.
Vapustav, endiselt, olevikus, minevikus ja tulevikus.
pildistasime üles mälestused...
täielikult sürreaalne olustik ja valgus
Minujaoks oli päev ideaalne, ma sain olla kohas, mida armastan, kus olemist naudin täielikult, kus minu mõtted rändavad kaugele, kus tunnen tugevaid emotsioone, kus loon tulevikuplaane ja visualiseerin kõike seda oma peas. Ma sain kaasa võtta oma kaks lemmikut, kaks olulist - sõbranna ja kunsti ning neid mõlemaid lugeda, nendega koos ja nende üle arutada. Võimatu on panna seda sõnadesse siin arvutiekraanil, veel raskem on seda sõnadesse panna vestluses. Ainukene koht, kus suudan seda tunnet meenutada nii nagu ta oli, on minu süda ja mälestustepagas peas. Ka seal tekib raskusi, sest see oli lihtsalt perfektsus ja totaalne õnnelikkus.
Parimate soovidega, teie Silja
