https://www.youtube.com/watch?v=HoRkntoHkIE
Aeg Ameerikamaal tiksub oma rada, ja üha enam tundub, et ta teeb seda kiiremini kui peaks...Mulle on antud siin olla aasta, maksimaalselt kaks..Kunagi kindlasti rohkem, vähemasti olen vaimusilmas seda pikalt ette kujutanud, juba siis kui elasin kodumaal. Ma ei oodanud ega löönud üles ootusi siia kolides, hakkasin elama hoopis teise kursi järgi kui Eestis - ma võtsin /võtan siiani päeva korraga ning jätan palju ruumi spontaansusele. Loomulikult valmivad peas mõtted, on olemas siht kuhu tulevikus tahan jõuda, kuid olen piisavalt saanud tõestust omal nahal, et spontaansus, päev korraga, mitte muretsemine, positiivne uskumine ja eelarvamuste vaba elu teeb õnnelikuks, avades uksi mitmetele uutele kogemustele, kohtadele ning inimestele.
Öeldakse, et inimesed, sõbrad tulevad ja lähevad, ning eks see nii ongi. See teeb haiget aga samas läbi kellegi, tulevad uued ja jällegi uued ja kui sa oled õnnelik ja tunned ära õiged inimesed/sõbrad, siis võid sa olla üsna kindel, et nemad ka jäävad. Tuleb kuulata natukene südant ja natukene kuklatagust salasosinat, see on keeruline, ning seda ei oska sageli kuulata, või ei tahagi seda teha.. aga see on õige. On minu kogemus.
Kõik läheb ajapikku niikuinii parimat radapidi, meil on ainult võimalus natukene suunata.
Rääkides sõprusest, siis olles kaugel kodust, tekivad loomulikult ka siia mandrile uued sõbrad ja tuttavad, see on paratamatus ning kindlasti tekivad tugevamad tunded ja sidemed kiiremini inimestega, kui seda tavaliselt ehk Eestis. Arvan, et põhjuseks on kindlasti sügaval sisimas valitsev igatsus ja replacement, sest igalühel meist on vaja kuuluda ja olla kellegi jaoks. Mina tunnen väga tugevalt siin seda, kui palju tahan tagasi anda oma sõpradele, näidata neile kui tähtsat rolli nemad minu elus mängivad, sest sõbrad on need, kes sinu elu edasi viivad. Ma ei oleks ju pooltki siin nii õnnelik ja rahul, kui mu elu ei oleks ümbritsetud just nende inimestega, kes minu elus figureerivad. Nad teavad, et sõnadesse ei oska ega taha ma kunagi panna seda, mida tunnen nende vastu. Ning täpselt sama kehtib ka minu vanade heade eesti sõprade ja sõbrannade, eelkõige pere kohta. Kui teie annate mulle võimaluse enda kõrval olla ja avastada, on see suurim kink mille te teete.
Ma võin ka siin üles lugeda oma sõbrad nii ühe käe peal, ning ühega neist käisin nii rohkem nüüd, kui kuu aega tagasi rannas jalutamas ja juttu ajamas.
Tema on üks neid ameeriklasi, kes minujaoks on tõestanud oma sõprust, me jah, kahjuks ei näe väga tihti, kui alati kui näeme, ei oleks üldsegi kui aega möödas. Ta on aus, ta on siiras ja ta hoiab mind kõige paremas mõttes, ta harib mind alati niipalju, et tagasi koju jõudes olen tulvil uusi teadmisi ja mõistan ameerikamaa "reegleid" ja olukorda jälle paremini. Ta on noormees, keda hindan palju ning seda parimal sõbra tasandil.
Ning reeglina viib ta mind siin kohtadesse, kuhu ma kindlasti muidu ei satuks ning räägib mulle ajalugu ja tänapäeva, mis on nii kuradima põnev ja haarab endasse. Päris võimsalt.
Kunagi ammu, kui teda viimast korda nägin sõitsime me Stinson Beachile, nii kuskil täpselt peale seda, kui K oli tagasi Eesti lennanud ja minul oli käsil viimane puhkusepäev..
Sõitsime mööda rannikut ning nagu ikka oli ilm nii udune, et praktiliselt midagi ei olnud näha
Aga jällegi, see udu sobib kuidagi nii hästi
Seal kus peaks nägema lõputut Vaikset Ookeani
Sõitsime mööda rallirada mägede vahel edasi kuni randa jõudsime, minu imestus oli nii suur, et olin kui tagasi Pärnu randa jõudnud, vähemasti korraks valdas mind see tunne küll, kuigi tunnen peaaegu igas rannas olles, et olen kui kodus, sest ma olen ju üles kasvanud praktiliselt rannas.. ei ole siin jällegi midagi nii üllatavat.
Istusime rannaäärde ja imetlesime seda ilu ning mõtlesime kui kift oleks omada maja meie seljataga,
või no reaalselt meie seljataga olidki rannamajad, selle suurepärase vaatega ookeanile
Ranna lõpp
Stinson Beach on sõita minujuurest kusagil natukene üle tunni vist ning mis on veel eriti mõnus, siis et sinna minna peab sõitma üle Golgen Gate'i, mis on minule alati meeldinud, nüüd on plaan ükspäev nii tuuritada, et võtta rattad ja sinna sõita.
Natukene läks aega edasi, kui olin oma jah sõna öelnud Phillip Phillipsile ja John Mayerile. Liisu pakkus võimalust minna koos teiste eestlastega ning loomulikult ma ei lasnud kaks korda küsida. Niisiis ühel reedesel päeval Liisuga Mountain Wiev'le sõitsime. Linnake on minust kuskil 15 min autosõidu kaugusel, kui kiirtee võtta. Jõudsime kohale juba, siis kui esimene artist peal oli, kuid tema kuulsaima laulu kuulsime ikka ära, kui aiaväravate poole jalutasime. Kuna tegu oli John Mayeri uue plaadi esitlusega, siis minule ühtegi tuttavat lugu ei kõlanud, aga ei olnudki hullu, sest tegu oli ju tutvustusega ning pealegi oli meil eesti neidude seltskonnas nii mõnus olla. Tegu oli amfiteatri plaaniga kontsertväljakuga. Kõik laotasid oma tekid ja joogid maha ning nautisid vibe'i.Tutvusin taaskord ühe toreda Eesti neiuga, kellel on ka punane pea, klappisime kohe päris hästi, ühiseid mõtteid ja plaane oli, ning kindlasti võtame ükskord selle aja, kui oma lubaduse talle täide viin ja külla sõidan ja me koos ööelu avastame. Ta elab minust natukene kaugemal kui tunnikene.
Eesti näkid
Samal ajal esines Candlestick pargis San Franciscos Justin Timberlake, sain teada samal ajal :)
Selline tore ja positiivne üritus oli
Õhkkond oli väga väga roheline...
Ükshetk jõudsime siis koju tagasi, olime kaasa võtnud Liisu Vana Tallinna, panime põlema küünla, tegime valmis kokteilid ning istusime rõdule.
Ajasime juttu ja arutasime elu, plaane ja olevikku.
Kuna ei ole kodus viibinud viimased 5-6 nädalavahetust, siis on ka blogi jäänud täpselt sinna kaugusesse kus ta on, nüüd aga ei jõua ma ära kibeleda, et Teile kõik kõik ära rääkida ja pilte näidata, mis vahepeal toimunud on. Kõik läheb järjest paremaks ja produktiivsemaks, järgmise suure unistuseni olen pisikese sammu astunud :)
Kõike mida on vaja on usk ja tegutsemistahe, positiivsus ja sinu sõbrad.
No comments:
Post a Comment