Olen kursis sellega, et pikk aega on jällegi möödas, kui Teile oma olemasolust teada andsin, aga NO - parem praegu kui mitte kunagi.
https://www.youtube.com/watch?v=N5wVZwdHmRY
sobis alustuseks niivõrd hästi
Räägin Teile kohe alguses ära selle suure negatiivse reasoni, miks mul ei olnud suurt tuju blogida ning millega ma olen maadelnud päris korralikult. Nagu enamus teist teab, kes siia aegajalt piilub ja sotsiaalvõrgustikul ehk veitsa silma peale viskab, siis registreerisin juba ammu San Fransisco maratonile ennast ning treenisin siis korralikult oma treeningkava järgi, kuni ühe päevani... Kirjutasin ka Teile mis juhtus, asi nagu läkski natukene paremaks ning otsustasin üle kolme nädala siis jooskma minna uuesti. Alustasin nii 6 miilise tiiruga ning sain nii ehk kolm korda käia järjest distantsi tõstes, kuni peale kolmandat korda sääremarjad seest jälle väga valusad olid. Hoolimata korralikust venitusest, massaašist. Valmis. Nägin treenerit ning lisaks läksin käisin spordiarstil ära. Tänu mu armsale Annale! Ning mis tuli välja - luuümbrise põletik, mõlema jala siseküljel, sääremarjas siis pm. Olin parajas šokis, kurb, õnnetu, pahane, vihane korraks, ei valanud küll ühtegi pisarat aga nagu midagi suurt oleks minult ära võetud. Jooksmisest kui sellisest, olen kõrval vähemasti augusti alguseni ning sain erinevaid harjutusi, mida igapäev tegema pean, rohu ning muidugi igapäevane massaaš, mida saan nii ise teha, kui kuskile massööri juurde minna. Kuna aga tahan spordi kui sellisega edasi tegeleda, siis altertiive õnneks on, seega seni kasutan neid, et vormis püsida, aga pean väga ettevaatlik olema sellega, et oma jalgadele lisakoormust/ülekoormust ei annaks. Minujaoks oli see suur põhjus, miks siia mitte midagi ei olnud tuju kirjutada, miks ei olnud tuju sellest ka kõige lähedamastega rääkida, sest pidin enda jaoks selle läbi seedima ning siis otsustama mida teha, kõigega. Otsusasin, et võtan selle positiivse suuna ning teen neid trenne mida saan teha ning räägin ka siin avalikult seda, mis juhtus, sest ei näe põhjust seda salajas hoida. Pealegi ma ei ole just hea valetaja ning paha on selliseid asju enda sees ka kinni hoida. Eks see ole suur õppetund, aga olen üle ja õpin, ravin ning ehk saab mõni teist siit head lugemist või hoiatuse, et ei tasu päris uisapäisa selliste asjadega tarka mängida, need maksavad kurjalt kätte.
Sellised lood ja juhtumine siis siinpool kallast.
https://www.youtube.com/watch?v=2zNSgSzhBfM
sest Maclemore on nii hea ja ta on meil siin nii teemas
Nüüd natukene rõõmsamate asjade juurde, nagu näiteks surfi õppimine, mida olen niikaua siin olles tahtnud teha ja proovida. Paar nädalat tagasi siis oli meil sõber endale uue paadi soetanud ning läksimegi siis esimest korda sellega bay'le. Nii ilus pühapäevane päev oli. Võtsin Magda kella poole üheksast hommikul peale ning läksime ostsime toidupoest süüa kaasa, enne sõprade poole minekut sõime veel minu jooksuraja vee ääres hommikust. Jõudsime siis nende poole, kolisime oma asjad teise autosse ümber ning kuna meil oli ka suur paat/kaater autotaga sõitsime sihtkohta tunni asemel nii poolteist tundi, aga ei olnud üldse halb, sest tee mida sõitsime oli nii kena - suurte mägede vahel, tuulepargi ja lehmadega, roheline. Me olime mõlemad nii elevil, et veepeale saame, laadisime siis toidud ning joogid paati, paat vette ja läksime. Kruiisisime täitsa niisama umbes 6 tundi, sõime, ajasime juttu, pani kõva mussi ja tantsisime, võtsime päikest ja nautisime kõike head paremat. Ning siis võtsime laua välja ja sulps vette sellega.
Minule oli pm esimene kord ja Magdale ka. Kui sõber ette näitas, tundus no jumal kui kerge, aga kui vette sain lauaga, siis võttis ikka natuke aega, et mõlemad jalad peale saada ja end püsti ajada ning sõitma. Aga hakkame saime, mõlemad. NII NII SUPPER meeletult kaif oli. Ma ei saa seda sõnadesse panna, aga need kes lumelauatavad, need teavad, aga see oli veel kümme korda freedomfeeling.
Koht kus käisime oli Discovery Bay - linnake teispool mägesid ehk üle silla, nii ilus rajoon, kus bay ääres on kaunid unistuste kodud oma jahtide/paatidega. Armas väike linnake, kus inimestel on oma suvekodud, kuhu soojadel nädalavahetustel tullakse. Kinnivara on umbes sama kallis, kui natukene kallimgi mis San Fransiscos aga usun, et vaade ja asukoht on seda täiesti väärt.
selle ägeda päeva hommik
ja ma ei ole vist ühe päeva jooksul niipalju aega vees veetnud siinolles
hea sossu musitada peale paari tunnist veelaua õppimist
ning läks...
no nii palju on veel harjutada, kuidas end hoida ja olla
Usun, et kindalsti ei jää see viimaseks korraks ning algust on tehtud, nüüd on vaid edasi minna ja õppida, äki ühel kaunil tuulisel päeval jõuan ka ookeanile.
Nii, aga natukene ajas tagasi, nii reede õhtusse, enne pühapäevast surfi. Andke andeks, kui Teid segadusse ajan, et mis päeval miski toimus jne, aga räägin täpselt nii, kuidas tuju ja juttu tuleb. Seega, olin oma tööpäeva lõpetanud ja asjad kokku pakkinud, et Liisuga sõita Kadi juurde nende uude suvekodusse. Meil oli sõita kuskil 240 miili (üks miil 1,7 km), seega pidime arvestama GPS järgi nii nelja tunnise retkega. Varusime autosse näksi, juua ning läksime. Ilm oli ilus, tuju oli hea, sest teadsime, et ees ootab ülikift nädalavahetus kaunis kohas eesti naistega. Nii kesköö paiku jõudsime siis kohale. Aga enne kui kohale jõudsime, suutsime ühe skunski autoalla ajada ning ühe korra täitsa metsa sõita. Aga see selleks, olime õnnelikult kohal, kui meie kaks eesti naist meid, rätikud ümber ja suured taskulambid käes, meid ootasid. Vau!!! See on kui kodu! Olid minu ja Liisuka reaktsioonid, kui tuppa astusime. Seadsime siis ennast väljas sisse, avasime veinipudeleid ükteise järel ning sõime head ja paremat ning varsti kolisime ümber mullivanni kogu oma kupatusega. Neli eesti naist ja juttu jätkus rohkem kui kauemaks. Kadiga (majaomanik, üks äge eesti naine!) jätkus juttu kohe nii kauaks, et saime teada, et oleme mõlemad Pärnust pärit, käinud samas koolis ja veel sama kallakuga klassis. Tema oli siis minu kunagise keemiaõpetaja esimese klass. Pluss meie keskkooliarmastus oli täpselt sama ja kestis sama kaua. No tuli kohe selline väga hea kodune tunne peale, nagu oma inimene. Nii palju mälestusi, mida jagada, 10-15 aatat vanusevahet ei oleks nagu midagi. Kui "naised" magama läksid, siis mina ja Liisu ilmselgelt, ei saanud ju magama minna, sest teema mille üle aruatda oli liiga tuline ja aktuaalne, eriti kui arvestada, et olime mõnusalt veini nautinud ja tegime seda edasi. Saime voodisse viiest hommikul. Aga nagu ühele korralikult eesti töönaisele omale, tõusime juba kolme tunni pärast ning hakkasime maja koristama, kuna nad selle alles ostnud olid, ning ees ootab suur pidu mai lõpus, siis mina pesin põrandad, Liisu terrassi ning teised koristasid muid asju. Mingi hetk saime siis kõik välja siis panime kokku uue välimööbli - 6 tooli ja suure laua. Poole päeva pealt olid ka mehed kohale jõudnud (Kadi abikaasa koos oma inglasest töökaaslasega - ma jumaldan briti aktsenti), mehed hakkasid grillima ning meie läksime maja alla järvele kanuuga sõitma aka nalja viskama.
muusika põhja ja naised tööd tegema
SF's loojus päike kui sõitma hakkasime
Tere varahommikust "Eesti"
nimetasin endajaoks selle koha Eestiks, kuna see on nii kodune
idüll - hommikul, lõunal ja õhtul ja öösel
meie kokkupandud toolid ja laud kandsid kenasti
poose 1
ja irve 2
ammu on selgeks saanud, et mida rohkem on eesti naisi paadis, seda rohkem seal nalja saab
Shingletown oli koha nimi, Kadi nimetas aga oma suvekodu seal Monte Cristo suvilaks. Tõsi, see on koht, kust lahkuda ei suuda ega taha mitte kuidagi.
Kuid jutu juurde tagasi.. samal ajal kui mehed grillisid, avasid naised siidreid ja tutvusid valdustega ning käisid üle poe lärmamas eesti keeles, sest keegi kui niikuinii aru ei saa. Poemüüja aga küsis, et kust me pärit oleme - "from Estonia", no tema jaoks läks E minema ja asendus kõrvale "from Australia" ning enne kui me midagi öelda jõudsime, ütles poemüüja meile "et lahe, ta pole kunagi austraalia keelt kuulnud" - OHOH, hoidsime kõik naeru tagasi ning läksime kiiresti kiiresti poest välja. Võite ise ette kujutada meie üllatust austraalia keele kohta :D ning nüüd võite ette kujutada, mis külake ja kui väike see on, nende maailmas on olemas ka austraalia keel, milleks on siis eesti keel originaalis. Põnev. Olime kõik jälle targemad ja haritumad!!!
Õhtu jõudis kätte ning asusime kui üks suur pere sööma ning arutama maailmaasju, sain päris palju uusi fakte teada maailma kohta, kuidas näiteks on olemas erinevaid viise alkoholi tarbida noortel neidudel. Jube! Ning jagasime ameeriklasele ja inglasele nippe, kuidas end palavikust ravida eesti moodi - kõige rohkem imestati nagu ikka viinasokkide üle :D. Aga kui jutt juba ju alkoholi niikuinii oli läinud, siis andsime oma parimad nipid välja, kuidas haigust ravida.
Aga super aeg oli, loodetavasti lähme sinna varsti tagasi. Aitäh asjaosalistele.
Paradiisist sõitsin tagasi mina, esimene korda järjest nii 4,5 tundi sõita, pimedas, mööda highwaysid, öösel. Aga ära tegime, vot sellised naised, kahest öösel laupäeval olime tagasi kodus.
Paradiisist sõitsin tagasi mina, esimene korda järjest nii 4,5 tundi sõita, pimedas, mööda highwaysid, öösel. Aga ära tegime, vot sellised naised, kahest öösel laupäeval olime tagasi kodus.
Nädala sees tegin tööd nagu ikka ning käisin trennis, mitte jooksmas, aga on piisavalt tegevusi, mida võin ja saan teha. Neljapäeval aga tundsin, et kuidagi väga kahtlane on olla ning siis magasin mõlemal päeval nii neljapäeval kui reedel päeval 4 tundi ja tundsin reedel end eriti kohutavalt - väsinult, peavalu jne. Läksin kohe peale tööpäeva lõppu voodisse (18:30) ning ärkasin laupäeva hommikul veel hullema enesetundega üles. Enesetunne läks nii kehvaks, et veetsin terve laupäeva voodis pikali ning võtsin rohte. Keerasin ainult küljelt küljele, kardinad olid kogu päeva ees ning õhtul tuli Magda kätt hoidma paariks tunniks. Tõi mulle õhupalli ja veel rohtu ning lõbustas mind. Aga midagi ei olnud muutunud õhtuks, enesetunne oli ikka nii kehv et mõtlesin, et see ei lähegi kunagi üle, nii poole öö pealt jäin magama ja ärkasin pühapäeva hommikul natukene parema enesetundega. Välja siiski ei läinud ning hängisin majas ringi, magasin, hängisin natuke ning õhtul sõin perega natuke ning tagasi voodisse. Esmaspäev oli ok ning teisipäeval oli juba parem ja kolmapäeval tundsin end kui uus inimene. Nüüd mõtlen igapäev, et kui supper hea on ikka terve olla ja teha omi asju.
Võlunotsu, kellega oli kaasas Alca Zeltser - õnneks see rohi mul alla ei läinud
Aga võlunotsu on tõesti võlunotsu, sest Magda on mulle sellega kaks korda õnne vibutanud ja mõlemad korrad töötas :) Nüüd valvab mind iga päev ja öö mu voodi kohal.
Ahjaaa - hea asi juhtus ka laupäeval - sain oma ID ja load kätte lõpuks, nüüd ei pea enam ajutisi lubade paberilipakat igalpool kaasas tassima ning passi ka mitte, kui kuskile välja lähen.
Lõpuks jõuna nüüd tänasesse päeva või no viimase nädala reedesse. Kuna eelmine nv ju välja ei saanud, kuigi plaanid olid tehtud, siis käisin peale tööd reedel trennis ära ning sättisin end valmis, et välja minna. Magda tuli järgi, olime minu juure paar tunnikest ning sõitsime Palo Altosse. Nägime sõpru, ajasime juttu natukene baaris ning mul oli kutse meile majapeole Santa Clarasse. Hakkasime juba minema, st istusime autos, kui meie paar sõpra meid klubisse siiski nõudsid. Kuna tahtsin ainult väga väga tantsida, siis mis seal ikka, mõtlesime et tsekkame siis üle. Noo, lõpuks oli klubis selline tants, et vähe ei olnud, sain end nii välja elada, et oli kohe elatud. Üllatus üllatus, läksime klubist minema siis kui klubi kinni pandi ning sõitsime siis ikkagi Santa Clarasse, kus pidu oli juba nii lõppenud, et viimased noormehed ei jaganud väga ööd ega mütsigi, aga nägin oma eesti poisi ära ja mõned sõbrad ka, mis oli tore tore. Nii kuskil tunnikese ehk olime, kui vanade sõpradega San Jose'sse sõitsime ja nende poole natuke aega veetsime, kuni ühe hetkeni oli kell natuke juba palju ning autole hääled sisse panime ja sõitma hakkasime. Freeway Entrance'i otsisime kahepeale kokku nii 15 min, aga hakkame saime, ilma GPS'ta. Olime nii uhked enda üle. Hommikul viiest olime kodus, mina magasin nii paar tunnikest ning uni läks umbes 9 ajal juba minema, ei tea - tal oli vist nii kiire.
neiud käisid väljas peol
Õnneks oli mu Liisul ka uni läinud kodus, niisiis saime kokku, muljetasime elu ja sõime hommikust Sandwich Spotis Redwood Citys. Kuna mõlemad väga teravad ei olnud, ka Liisu oli hommikul pool 7 koju jõudnud alles, siis läksime tema poole, panime filmi mängime, kerisime end teki sisse ja tukkusime filmi lõpuni. Tulin koju ära ja tukkusin siin edasi. Paari tunni pärast saime kokku uuesti, ostsime poest paar veini, head paremat näksida ning tulime minu poole, katsime mõnusa laua rõdule, viskasid jalad üle rõduääre, ajasime juttu, trimpasime veini, näksisime, nautisime seda kaunist vaadet mägedele ja linnadele ning kui pimedaks läks lasti teispool mägesid nii 10 minutit ilutulestikku (siin on ilustulestik lubatud vaid erijuhtudel - suured pühad või pead eraldi loa hankima), mis oli päris võimas.
Plaan oli veel kuskile välja minna, aga kuna olime juba kuskil 4-5 tundi istunud ja mõnusalt aega veetnud, siis ei ahvatlenud üldse see väljaminek, tulime tuppa ära, panime Kättemaksu kontori mängima ning kella 12ks ööseks magasime mõlemad külg küljekõrval magusat und. Hommikul ärkasime nii kümnest üles ning tegime plaani, et läheme San Fransiscosse loomaaeda, kuna nii veebruaris oli meie teine eesti tüdruk Marta kolm piletit ostnud, et meiega minna. Nüüd tundus paras aeg need ära realiseerida. Nii ühest startisime siit ja sõitsime linna ja siis loomaaeda. Kahjuks pean tõdema, et SF'i loomaaed tekitas meis kõigis kolmes lihtsalt ahastust ja depressiooni, sest nii väsinud ja räsitud loomi oma nirudes aedikutes ei ole üldse ilus ega armas vaadata. Kahju, väga kahju. Tallinna loomaaed on palju paremas seisus ja loomad on palju elurõõmsamad. Ainukene fun oli jäätis ning rongisõit seal ning loomulikult see, et olime kolmekesti koos, ning veetsime siiski supper aega. Aga jah, nagu igale viieaastasele lapsele kohane, kes loomaaeda lähed - peab ta sööma jäätist ning sõitma loomaaias rongiga. Niisiis võtsime jäätist ning ostsime rongipiletid ja istusime rongi. Eesti naistega saab ka rongis väga palju nalja! See oli nagu perekülastus loomaaeda.
Jätsi ja rongi aeg
Ning... Liisu ja Silja ehk lõvikutsikate lembehetked:
see armastaja pilk mis mind vaatab..
võttis julguse kokku ja haaras käest
paid lõvilapsed
uss anakonda
igal lõvil oma lõvi
tiigerdis
edevus tapab 10, zoo outfit
AGA, peale loomaaega sõitsime kodule lähemale ning läksime sööma ühte kaunisse kaunisse kohta bay ääres. Veetsime mõnusalt aega jällegi - sõime, jutustasime eluplaane ja keerdkäike. Kohe väga super tore mõnna oli.
Ja off-topic teemad ja pildid mida kuskile ei olnud paigutada
armastan iseennast 11
siis kui arvasin peale 3,5 nädalat et saan joosta ning uued sõbrad soetasin
mul täiesti on addiction igast selliste märkidega
KÕIK poed on 4. juuli Indipendence Day stuffy täis
kõik meeldib selle mängu juures
puhkehetk pesapalli harjutamisest
...ja kui peale 3,5 nädalat end jooksma viisin
Aga ühed sokid andsin Liisukale ja kommid olen ka peaaegu laiali jaganud, bitteri jätsin endale, sest see on lempar.
preiliga, saate aimu, mis meid tegelikult seob
Saadan Teile, mu armsad, palju sooje kallistusi ja kõik kõige paremad soovid.
...you do!
