New York to California

...so, here we are

Istusin taaskord, üllatus üllatus - tiiva juures akna all, meil oli kolmene iste ja keskmine oli tühi, seega saime ühe kena daamiga sinna kahepelae kõik oma väiksed asjad ära mahutatud :) 

NY lennujaam. JAH, siin on kõik kolm korda suurem, kui meil Eestis. 

Ootasime oma lendu Hannaga (Rootsi tüdruk), ostlesime lennujaama toidu- ja suveniiripoodides ning tegime pilte.

Niisiis oligi kätte jõudnud 6. detsember ning meil oli aeg New Jerseyst lahkuda. Meie, California grupp oli esimene, kuna meie lend kestis kõige kauem ja üldsegi, me ju lendasime teise osariigi äärde. Ida kalda vahetasime välja nüüd siis läänekalda vastu. USKUMATU või unbelievable olid need sõnad, mida me Hannaga üksteisele korrutasime ja öelda suutsime, kui takso meid hotellist peale võttis ja lennujaama sõidutas. Jätsin siis kiiresti hüvasti uute tuttavatega (Liz'st oli liiga kahju lahkuda, ta peaaegu nuttis :( ning vedasime oma rasked kohvrid siis autosse. Õnneks üks abivalmis kutt pakkus lahkesti kolimisteenust mu kohvrile, kuna rabelesin ikka korralikult, et see üldse hotellitoast välja saada :D. Nii minulik kas pole. 

Õnnelikult lennujaamas, kaalusime esimese asjana oma kohvrid üle, kuna ei tahtnud 150 dollarit küll ülekaalu alla magama panna. Kõik oli normis ja paremgi veel. 

Niisiis, tegime oma check-in'd ära, suundusime tualettide poolt ning suutsin seal oma piletile ja passile veepudeli peale ajada, niisiis kuivatasin mõlemad puhuri all ära, piletil oli kiri laiali uhutud ja pass oli natukene merelaine moodi aga kõik asjad aksepteeriti ära. Võit. 

Nüüd oli meil umbes 1,5-2 h aega lennuni, seega shoppasime veits suveniirikates ja toidupoes. Ostsin vaid vett ja puuvilja (viinamarja ja ananassilõike), kuna lennukitoit tekitas Ameerikasse lennates kõhtu mitte kõigeparema tunde ning sellel USA sisesel lennul ei olnud toit ka tasuta. Seega igati loogiline ja mõtekas on varuda endale värsket, selle asemel, et halba ning kallist toitu lennukis tellida. Suveniirikast krabasin endale NY suure kohvitassi, S-kujulise võtmehoidja (kus nüüd ripub koduvõti), NY küüneviili ja perele NY tähtsamate ehitiste kujudega šokolaadikarbi. Hanna pidi juba otsad andma minu pikaldase valimise peale. 

Kuulsime oma lennu kutset ning pardal me olimegi. Lend kestis 6 tundi, vaatasin natuke Jääaega, natuke midagi muud, vahtisin ja imetlesin niisama vaadet ja kuulasin muusikat. 

Minu muusikavalik

Natukene mägesid sain ka kaamerasse püütud

Lend läks kuidagi väga väga kiiresti ning seal oma istmel istudes ja välja vaadates, ei saanud ma ikka aru, et ei ole enam Eestis, olen nüüd San Fransisco kohal, näen kohe kohe oma host peret ning olengi kohal, peale seda pikka ootamasist. Väga selline, tavaline tunne oli. Ühest küljest veider, teisest küljes natukene hirmus ja lõpuks ikkagi õnnetunne ka. Segane värk, ma ütlen. 

 Vahepeal oli õhtu kätte jõudnud,  NY ja San Fransisco ajavahe on 3 tundi

 San Fransisco

..ja kohal, SFO

Olime viimased hinged kes vist lennuksit maha astusid, sest me lihtsalt Hannaga ei suutnud end liigutada väga kiiresti, me olime ilmselgelt natukene närvis ning IKKA veel ei suutnud uskuda, et kohal oleme. Seega võtsime slow motion käigu ning kulgesime väga väga rahulikult mööda eskalaatoreid terminali suunas. Isegi piloot ja stjuardessid möödusid meist. Hurraa. 

Jalutasime ja jalutasime, käisin tualetis ja meil oli aega küllaga uimerdada. Aga lõpp ja uus algus olid korraga käes. Mõtlesin veel, et issand, äki ma ei meeldi poistele ning nad hakkavad karjuma mind nähes. Õnneks, läks kõik liiga hästi. Host ema ja poisid ootasid mind kohe eskalaatori juures iseõmmeldud sildiga "Tere tulemast Silja" ning poistel oli nii palju topsikuid ja asju, kus sees olid kõik mulle meisterdatud asjad. Mul tuli paar krokodillipisarat taas, sest nad kõik olid nii armsad ning ma sain nii suure sooja vastuvõtu. Ootasime siis, mina pisarais ja naerdes, poistega minu kohvrit. Pisike tundis kohe minu kohvri ära, sest see oli ainuke värviline teiste mustades seas. Armas. Niisiis nad siis kahekesti tassisid minu asju, tegelikult me kõik koos. Nad olid nii elevil mind nähes, et ohjahh, supper lihtsalt. Seda tunnet on üsna raske kirjeldada, sest tundsin, et ma ei tulnud võõraste inimeste juurde. Et nad kõik ootasid ja see ongi nii normaalne ning peabki nii olema. 

Host isa ootas autos ning sõitis siis meile ukse juurde, kus mu asjad kõik peale laadisime ning nende lemmikresto poole kihutasime. 

Suhtlesin kohe algusest peale nendega kui oma inimestega, mis oli kuidagi eriti mõnus. Natukene oli ikka närv sees ka, aga see oleks olnud imelik, kui seda üldse olnud ei oleks. Väike närvikõdi on alati hea, see paneb veel rohkem endast ju maksimumi andma. 

Kuna päev oli pikk, sõime kõhud täis, rääkisime juttu - mina küll peamiselt kuulasin ja noogutasin ja jaatasin kaasa, ning tulime koju. Olin nii rampväsinud ja poisid ka, et läksime praktiliselt kohe magama. 

Perest ja sellest kuidas me pea kaks kuud kirjutasim, et kontaktis olla, räägin järgmises postituses. Ning lisaks näitan Teile, millise kingitusega mind mu vend mind üllatas :) 

Soojad kallid külma Eestisse siit palmi alt.

New York & New Jersey

Kirjutan Teile nüüd natukene neist kolmest päevast mil ma reisisin, et lõpuks edukalt sihtpunkti jõuda.

Siit on näha minu kolm lendu - TALLINN - /München- NEW YORK - SAN FRANSISCO
Kui esialgu mõtlesin, et issand küll, mina ja üksi lendamas, olin ju varem korra lennanud vaid klassiga Amsterdami, siis Tallinnas lendu oodates, hakkasin kogu asja kohe päris nautima. Ilm oli minnes kergelt lumetormine ning meie lend hilines umbes 20 minutit, kuna lennukit puhastati lumest. Lennukis istudes mõtlesin, et "Nonii Silja, siin sa nüüd istud, ees ootamas ehk elu üks ägedamaid seiklusi", ja ausalt, hirmutunnet ei tekkinud kordagi :) Kusjuures nägin Lizi ka oma terminalis lendu ootamas, kuid ei hakanud juurde minema ja uurima, et mis sa siin teed (olen ju ikkagi tagasihoidlik eestlane, aga mu sisetunne ütles koguaeg, et eks ta ka au-pair ole)
Hängisin natukene aega Müncheni lennujaamas ja ootasin lendu. Kui Tallinn-München oli väike lennuk, siis nüüd oli hoopis midagi palju palju suuremat ja fancymat.

 Saksamaa, München

Enda õnneks istusin kõik lennud akna all tiiva juures nii, et sain koguaeg "vau ja vau" stiilis aknast välja vaadata, vaadet imetleda ja pilte klõpsutada. Ja kui Münchenist startisime, siis päike paistis ja ilm oli nii soe. Tuju oli väga hea ning sms-in ja helistasin sõpradele ning perele, et neid toimuvaga koguaeg kursis hoida.

Järgmine peatus oligi Ameerika, New York

Minu esimene NY pilt :) 

Aega võttis aga hakkama sain ja üsna hästi, ei tekkinud korda paanikat ega tunnet, et midagi oleks valesti või kuskile lennule ei jõuaks, või et ei leiaks üles õiget terminali. Kui sujus kui lepase reega. Ma isegi nautisin, päris palju tegelikult, kogu seda jalutamist ühest terminalist teise, sest vahepeal oli nii palju moode mida tsekkida. 

Nagu eelnevalt mainisin, siis astusin New Yorki pinnale 3nda detsembri keskpäeval, ilm oli supper soe +17 kraadi ning taksojuht ütles, et sellist kuuma ilma pole kaua olnud, eelmine nädal oli lausa lund sadanud ja nüüd oli kui varakevad. Oma talvejope viskasin esimese asjana taha istmele ja sõit võis alata New Jerseysse.
Koos minuga oli veel kaks tüdrukud - üks Eestist (ta ei rääkinud sõnaga Eesti keelt, kuna elab Eestis Tallinnas Koplis, seega ei saanud ma temaga räägitud, inglise keelt purssis ta ka väga vähe) ja teine Saksamaalt - Liz. Kellega saime kohe väga hästi jutule ning ta oli kui vana tuttav. Enamus aja New Jerseys koolitusel olles veetsime koos nagu sukk ja saabas.
Koolitus oli siis kõikidele selle programmi au-pairidele üle kogu maailma, nii oli esindatud Hiina, Jaapan, Lõuna-Aafrika, kokku oli meid umbes ehk 50-60 noort inimest. Veetsime kolm väga toredat ja ka harivat päeva Hiltoni hotellis, kus olime kolmestes tubades. Tubadesse jaotati siis piirkondade järgi (Californiakad ühte tuppa, Texas teise jne + ka tiimide järgi, sest pidevalt toimus erinevaid võistlusi).

 NY

 Minu tuba ühe Rootsi ja ühe Kolumbia tüdrukuga

 Meie toa vaade

 Püüdsime siiski tervisliku toitumise liini ajada

Kerge peapõrutus

 Tüdrukud said poodidesse

Kõik kolm päeva olid päris lõbusad ning uusi tutvusi sai ka palju. Loomulikult saime kolme päeva jooksul ka palju infot ameeriklaste kohta - kombed, tavad, traditsioonid jne + siis erinevas vanuses laste kohta, esmaabikursused jne.
Kohe esimesel päeval, 3 detsembril sõitsime ka õhtul New Yorki Manhattenile. Meil oli buss ja giid, ning 4 tunniga sõitsime läbi vaid kesklinna. Igakord ahhetasin, kui kuulsin giidilt (kes oli ülikift meesterahvas) teavet Sex&theCity kohta. Paljud teist teavad vist kui andunud fänn ma olen, nii et võite ette kujutada minu vaimustust. Käisime söömas ning sealt jalutasime Rockefeller Centre'sse ja sealt edasi Time Squer'le.
NB! Ühel õhtul üks meie tüdruk nägi Snoop Dogg'i Time Squere'l ning viskas käppa ja sai pildi! Olin lillaroheline kadedusest. 
Natukene, väga väga kaugelt nägime ka Vabadusesammast, kuid see oli nii kaugelt ja nii tilluke, et endalgi võttis tükk aega, et seda silmadega kinni püüda, rääkimata siis pilditegemisest.
Aga nägin ära ka Brooklyn Bridge ja kolm ülejäänud silda, mille nimed hetkel võlgu jään, mis siis Manhattenit ülejäänud NY linnaosadega ühendavad. Brooklyn Bridge tõi minujaoks jälle Sex and The City tähesära silmadesse :) 

 Sukk ja Saabas

 Naked Cowboy

 Rockefeller

 Time Square

 Silja ja Liz

 Rockefeller

 Minu lemmikud, Sex and the City ikkagi

Time Square

Kuna saabusin siia ikkagi talvel siis õhtul läks Nwe Yorkis päris jahedaks, nii 5 kraadi kanti.
Ütlen kohe ära selle imala lause, et KA mina armusin New Yorki ning kindlasti lähen sinna mingiaeg tagasi.
Homme kirjutan ja näitan Teile pilte sellest kuidas New Yorkist San Fransiscosse reisisin/lendasin. Kuna pilte on mul ülearu, siis tuleb kindlasti ka jällegi palju pildimaterjali :)

Minek...

...tegelikult olen juba kohal. Astusin New Yorki lennujaamast välja Ameerika pinnale 3ndal detsembril ning tänaseks päevaks olen olnud siin olnud juba 23 päeva ning Californias saab homme (27. dets) täis 3 nädalat.

Neile, kes ei tea, miks ja milleks ma siia kolisin - siis, pakkisin asjad ja tulin aastaks au-pairiks. Põhjuseid, miks selline otsus tuli oli kohe mitu mitu. Mõnest ehk räägin lähemalt ka, mõnest tähtsamast. Esiteks olen ma alati mõelnud/tahtnud tulla siia, Ameerikasse, Californiasse, ära sooja ning näha seda kauget kultuuri, inimesi. Siin on ju koos niipalju rahvusi, et pilt silmeest kisub vägisi kirjuks. Teine suurem põhjus oli minu inglise keel, mida saan siin küll ja veel praktiseerida ja harjutada (gümnaasiumi lõppedes ei lubanud ju minu inglise keele õpetaja mul inglise keele eksamitki võtta, aga võtsin ja ära tegin!). Ja nii naljakas kui see ka pole, siis nii mitmed ameeriklased on mulle öelnud, et naljakas, aga et mul puudub igasugune aktsent praktiliselt. Minu win again!
Programmi juurde kuulub ka kooli minek, seega minujaks suure boonusena astun ülikooli. Esialgu võtan küll inglise keele kursusi ning siis vaatan edasi, kuidas asjad kulgema hakkavad. Aga minujaoks oli see kohe üks suur plussmärk selle programmi juures.
Kolmandaks võin julgelt öelda, et eks see üks paras eneseteostamine ole jälle minu jaoks. Võibolla ka üks suurim motivaator, miks siin hakkama saada, ikka tähtede poole: ilusamakas, targemaks, osavamaks!  Ning lapsekasvatamine tuleb kasuks kindlasti, hea harjutumine ju tulevikuks (kui kõik unistused siiani on täitunud, siis küll täituvad ka edasi :).
Seni aga naudin ja võtan kõik mis võtta annab sellelt ajalt ja inimestelt ja kultuurist mis mulle antakse.

Otsus, et just nüüd siia tulla, tuli üsna kiiresti, nagu minu puhul ikka, kui tean, et miski on õige just nüüd siis tuleb see ära teha ja kõik! Sisetunne.
Olen alati reisida tahtnud aga enne seadsin sihiks saada bakakraad ning siis aasta võtta iseenda jaoks. Baka käes, natuke rahulolu ja edasi tegutsema.

Natukene paberimajandust ja ootamist ja oligi kõik. Kindla mineku sain teada ehk novembri algul, ei mäletagi enam täpselt. Eks lähedased sõbrad (ja ka mitte nii lähedased) teadsid minu minekust juba siis, kui asju ajama hakkasin, ehk augusti algusest. Jutt levis üsna kiiresti ning varsti hakkas postkasti vupsama kirju - "Silja, miks ja kui kauaks sa lähed, mida tegema jne". Paljudele ei vastanud mitte midagi, aga kusagilt saadi ikka teada :) Väike maailm. Oligi minul seletamist vähem. Aga aitab nüüd sellest, ebaolulisest infost.

Kui minek teada oli ja piletid buukitud siis rääkisin ka sugulastele ning isa korraldas väikese istumise meie juures (minu tingimus oli, et ei ühtegi pisarat) ja oma tahtmise ma ka sain. Oli ülimõnus olla koos lähedastega ja tunda seda rõõmu, mis nemad sinu üle nii siiralt tunnevad. Muidugi oli meil kõigil ka kahju natukene, aga ootusärevus millegi uue ees viis kurbuse kiiresti minema.

Suurt ärasaatmispidu ei korralnud, kuna mulle isiklikult sellised asjad ei sümpatiseeri väga ning sõpradega jätsin eraldi hüvasti erinevatel aegadel, mis minujaoks toimis suppper hästi. Mulle meeldib, kui saan inimesega nö intiimselt olla, kahekesi kvaliteetaega veeta, jutustada ja süübida omadesse teemadesse, nii et kuskile kiirustama ei pea. Ja, mis suurt hüvastijättu ikka vaja on, ma ju lendan, nüüd juba aastakese pärast tagasi.

Pakkimisest siis niipalju, et ma olen kas kõigeparem või kõigekehvem pakkija, õhtu enne äraminekut skypisin ühe eesti tüdrukuga, kes elab siin, et mida võtta, mida jätta ning kokku kulus mul nii umbes täpselt 2 tundi mitte kauem, kuna aeg pressis peale ning viimaste sõpradega oli veel vaja välja minna. Seega, a'la "võtan selle, selle või selle, või kõik" jäi minul ära. Kõik sujus kiiresti, järgmine päev sõitsime juba päeval Tallinna (ema ja isaga venna juures), kuna minu lennuk läks 3 detsembri varahommikul 6:45. Leidsime, et nii on mõtekam, saame veel koos olla, kingid osta ja siis rahulikult mind lennujaama viia.
Ja kui minu soov oli, et ei ühtegi pisarat, siis kui teised vapralt vastu pidasid ja mina nendega hüvasti hakkasin jätma, olin esimene kellel suured krokodillipisarad mööda põski alla voolasid. Emme ütles, et need rõõmupisarad ja ma meenutan seda siiani, sest see oli nii positiivne ja superõige ütlus.
Ja üldse, on minul vist nii palju vedanud, et minu vanemad mind niimoodi toetavad minu minekuga :)

Tõmban nüüd otsad kokku ja hakkan mõtlema, kuidas kõik 3 nädala tegemised järgemööda kirja panna Teile :). Algus on lahti tehtud vähemasti.

Järgmistes postitustes räägin Teile juba pikemalt oma host perest ja elust siin Belmonti mäeharjal. 

NB! Minu ajavahe Teiega on 10 tundi, minu aeg on siis taga.

Soojad kallistused Californiast.