Tough Mudder Tahoe 2013

Tere mu kallid,

https://www.youtube.com/watch?v=zK1mLIeXwsQ

ma nii kibelen Teile rääkida nüüd sellest, mida ma viimasel septembrikuu nädalavahetusel koos sõpradega ette võtsin ja ära tegin. Umbes kuu aega intensiivset treeningut, koos Magdaga. Iga hommik vedasin mina end suurima heameelega jõusaali ja veetsin seal kuskil 3 tundi – jooksin tunnikese, tegin steppi tunnikese ning tunnikene või sutsu vähem jõudu + korralik venitus. Jooksmisega on lood supper hästi, sest vigastus ei ole endast praktiliselt enam märku andnud, aga eks ma olen korralik, super super korralik ka olnud ja hoolt kandnud oma säärte eest. Muidugi teen siin trenni igapäev, aga reeglina mitte nii kaua, piirdun 2 – 2,5 tunniga. Aga kuna meid oli ees ootamas Tahoe mäed, siis viimased kaks nädalat enne minekut, tegin jooksu asemel intensiivset ja kiiret kõndi mäkketõusu – 4-5 miili korraga. Õhtuti peale kooli, meil lõpeb kool pool kümme õhtul, läksime koos mõlemad jõusaali ning jooksime nii tunnikese + väike lihas juurde ja pool kaksteist koju magama.

Tegime trenni rohkem kui suure rõõmuga, sest meid ootas ees Tough Mudder.
 http://toughmudder.com/events/tahoe-fall-2013/
 siin on link kodulehele ja olemas ka video, kus on natukene näha, mida endast kujutab üritus Tough Mudder.

Reedel tegin tööd umbes kella kaheni päeval ning siis läksime M'i juurde ära. Olin kodus asjad pakkinud ja mingiaeg sõitsime siis rongiga sõpradele vastu, kes meid peale võtsid ja sõit Tahoesse võis alata. Okei, õigest rongist jäime maha, ning seega ootasime lõõskava päikese käest uut rongi, sisustasime aega eputamise, pildistasmise ja jutustamisega :)

starting together

 Saate kodulehelt lugeda, mis see endast kujutab aga annan väikese ülevaate ka siia, millega tegu. Inimesed, enamasti siis sõbrad, töökaaslased või muidu toredad tuttavad, keda kõiki liidab suur pisik spordi vastu, panevad kokku oma tiimi. Kõigile peab meeldima natukene muda, natukene elektrit, natukene jääd ja eneseületust, kõiki ühendab hea huumorisoon ja tiimitöö vaim. Sõpru ühendab suur tahtevõime ja seatud eesmärkide täideviimine. Tegu on ühe väga kifti maratonilaadse üritusega, kus rada on 12 miili, peaaegu poolmaraton. AGA, aga on selles, et rajal on 20 takistust, mida kogu tiim ühiselt läbima hakkab. Kuna meie Tough Mudder toimus Tahoes, mis on suusakuurort – imekaunid, sügavad ja kõrged mäenõlvad, siis oli rada juba omaette katsumus.

 meie rada

Takistused on kokku pandud Inglismaa eriüksuse poolt ning öeldakse, et see on üks maailma raskemaid sellelaadseid katsumusi. Okei IronMan on midagi muud ja ma ei liigitaks neid kahte üritust ühte, sest tegu on siiski kahe erineva asjaga.

Tough Mudderi põhimõtted on järgmised:

• ma saan aru, et Tough Mudder ei ole võistlus, vaid katsumus
• ma panen tiimitöö ettepoole ajast
• ma ei vingu – lapsed vinguvad
• ma aitan oma kaas muddereid raja läbimisel
• ma ületan kõik oma kartused

Ning need kõik kehtivad nii kuradima hästi, et sa naudid kogu rada meeletult. Igatahes, tulles tagasi natukene tiimitöö juurde ning mineku juurde, siis me teadsime Magdaga juba suvealgusest saadik, et läheme sinna. Aga me ei treeninud mitte koguaeg ainult sellepärast, sest see on saanud siis elustiiliks koos tervisliku toitumisega. Intensiivsemalt valmistusime siiski ette kuukene ning viimased 3-4 päeva võtsime puhkust ning ei liigutanud lillegi, ainult venitus. Ning ega meil täpset aimu ei olnud, kuhu me läheme ja mida me teeme. Me võtsime lihtsalt väljakutse vastu teadmisega, et saab olema fun. Lõpuks oli meil tiim koos ning meid oli kokku 12 – ilus number. 3 neidu ja 9 noormeest. 

 GO!

 Strenght, power, stamina, happy people

easily recognizying shortsid

 powerit ja võistlushimu täis noormehed

 ühe külje alt...

 ja teise nurga alt...

 närvid elevil, tuju üleval, vaim ja keha valmis minekuks, super!

 

28. september oli siis meie kord rajale minna, stardiajaga 12:15. Kohale sõitsime päeva varem, sest siit Tahoe'sse sõidab kuskil 4 tundi ning on hea end eelneval ööl korralikult välja magada ning värkselt katsumusele vastu minna. Kokku sõitsime umbes 5 tundi, sest esiteks oli traffic ning teiseks oli noormeestel vaja söögipeatust. Jõudsime kohale natukene enne 11 õhtul ning kuskil poole ühest olimegi voodis, et magama jääda. Aga oh meie närve, jagasime M'ga suurt voodit ning mõlema närvid või keha olid nii ärkvel, et magamaminekuga oli natukene tegu. Kui me reeglina alati kukume voodisse nii, et praktiliselt juba magame, siis seal võttis kuskil pool tunnikest aega, enne kui unedemaale saime. Kuulasime mu nunnust playerist Bryan Adamsit ja vajusime lõpuks unne ära. Hommik oli kiiremini käes, kui oskasime arvata, alumisel korrusel pandi kell 7 Avicii peale, ning oligi aega kõigil üles ärgata, sest koduuksest oli vaja välja minna natukene enne 9t. Rentisime suure suure maja mägedes ning meid oli kokku tol ööl seal 16 inimest ning jah – kõigil olid ilusasti magamiskohad olemas. Tegu oli siis suure...kuidas öelda..jahimajaga?puhkusemajaga? Siin nimetatakse neid summer cabin'ks – kuid Eesti mõistes ei ole siin üldse pistmist suvemajaga. Igatahes, oli meil olemas mullivann, kolm vannituba, kamin, suur köök ja elutuba + pesuruum. 

hubane kodu :)

Ideaalne enne Tough Mudderit. Tutvusime reede õhtu kõigi oma tiimikaaslastega ning saime magama kusagil poole ühe ajal öösel. Äratuseks pandi alumisel korrusel kõva klubimuusika ning äratati kogu majarahvas üles, no välja arvatud neli tüdrukut, kes niisama chillisid ja rajale ei läinud. Nad magasid rahus pohmelli välja. Sportlaste äratus oli 7 hommikul, me olime üsna kõpsti Magdaga üleval, kogu keha oli väsinud, aga käed värisesid ja süda sees ka tagus. Meid mõlemat valdasid mingid väga imelikud tunded ja mingil määral kartus ning elevus ning ülevoolav õnnelikkus ning arusaamatus, et kus me oleme ja mida me teeme. Endal hakkas päris veider tunne, selline et ajas naerma, nii et kõhulihased said korralikku trenni. Allkirjastasime siis hommikul oma paberid ära, venitasime sutsu keha, pakkisime kaasa kõik soojad ja kuivad riided, teibi lihastele, kindad, joped, energiashotid, banaanid ja vee. Ühesõnaga olime meie M’ga ainukesed kes suured kotid ja praktiliselt terve elamise kaasa vedasid. Aga kuna läksime sihtkohta autoga, siis ei olnud vahet, poisid ei võtnud midagi, seega kogu nende kraam – üleriided, soojad riided, joogid ja rahakotid, kellad ja telefonid ja muu vara lendas meie kottidesse. In these situations and moments, guys appreciate and understand, why girls need so BIG bags – only for them!

Asjad koos, läksime teepeale jäävasse väga kodusesse baari/restorani sööma, Old 40 Route oli siis koha nimi. Nagu oleks vanaema juurde läinud, nii kodune ja soe ning omanikud vist töötasid ka seal ja organiseerisid asju. Toidud olid nii kodused ja maitsvad vist ka (seda saime pärast teada, sest meil M’ga ei läinud mitte midagi sisse, ainult banaan ning mina sõin ühe power proteiinibaari ja kõik), teadsime loomulikult, et ennem peab sööma, aga kui lihtsalt midagi alla ei läinud, siis leidsime, et pole mõtet ka suruda. Pärast endal paha olla. Kõik 12 meeskonna liiget söönuks saanud, sõitsime edasi parkimisplatsile, kus siis bussid väljusid sihtkohta, korjasid kõik mudderid peale. Nii nii elevil olime, sihtkohta Northstar California Resort’i sõitsime bussiga umbes 30 minutit äki. Istusime siis bussi kõige tahaotsa, nagu kõige ägedamad teenagerid kunagi ning laulsime suure kõva häälega, igast tujutõstvaid laule, aa ja ennem autos panid poisid peale mingisuguse ergutuskõne – mis meiearust oli eriti tagasitõmbav ning mitte midagi erilist, aga kui neile mõjus siis, fain. 

 ihihii värisevad näpud

Õnnelikult kohal, jalutasime registreerimistelkidejuurde ning saime kätte oma numbrid ja käepaelad ning numbrikombinatsiooni otsaette ning jalale.

 bussi poole

 62561

 Tunded olid nüüd juba nii üles köetud ja kogu õhkkond oli nii mõnus, tervislik ja hull. Meie õnneks mängis kõva muusika ning enamusaja sooja tegime tantsides, nagu oleks klubis olnud. Kuni viimase minutini hoidsime veel oma suuri reisikotte M’ga, et ikka kõik poisid saaksid vajalikud asjad ära pandud, enne rajale minekut. Lõpuks valmis, andsime ära kogu oma maise vara ning läkski lahti. Enne starti minekut käisime läbi maalimistelgist ning mina valisin paremale põsele XX – victory ning paremale käevarrele käejälje – power. Vasakule põsele lasin joonistada Eesti lipu, sest olin piisavalt blond, ega ei võtnud kaasa oma EESTI kirjaga särki ning lippu, mille mu vanemad mulle saatnud olid. Oh well, lipp sai siis põsele, kus terve raja vältel seda kõik nägid. Hurraaa. 

 allkirjastatud

Kõndisime siis veidi maad üles mäkke kuni stardini, ning M’ga mõlemad juba hilgeldasime ja endal nalja nabani. Stardis ootas meid ees ülivägev coach, kes pidas maha vägeva ergutuskõne, mitte sellise mida autos kuulanud olime –eriti tõsise ja tuima :D.

 täpselt selline meie start välja nägigi

ametlik pilt Tahoe 2013

 Tegime sooja vägeva tantsumuusika saatel ning elus esimest korda kuulasin ameeriklaste keskel nende hümni. Ma ei pannud kätt südamele ega laulnud kaasa, olin lihtsalt vakka ja vaatasin lippu, taevast, mägesid enda ümber, sõpru ja kõiki teisi. Ma võin öelda, et mind puudutas see küll, aga ma olen siiski eestlane. Aga uhke oli seista Ameerika lipu all ja kuulata hümni, nii et minukõrval oleval sõbral on silmad märjad ja käsi südamel, lauldes oma riigihümni kaasa. Müstiline, ka minu sisse tulid tugevad tunded, mis andis jõudu ja väga ergast olekut, et rajale minna. Ning oligi start, hakkasime jooksma, olime üsna esimeste seas ning käed ka enam ei värisenud, sisse tuli selline võistlusjanu, et kuku või pikali. Aga, kauaks seda algul ei jätkunud, sest tundsin väga kiiresti kui kõrgel me oleme ja kui järsust mäest me üles jookseme, õhurõhk oli nii hõre, et mul kulus tükk aega, et hingamine normaliseerida. Mul oli totaalne hapnikupuudus ning hingeldasin esimese miili väga tugevasti, kui M mul käest kinni võttis ning me koos edasi mäge vallutasime. Juba enne esimest miili, oli esimene takistus, milleks oli kõrge nii 3-4 meetrine  kaldus planksein, kust oli vaja üle ronida. Niisiis aitas meie tiimikaaslane esmalt M’i üle ning siis minu (tegi pätti ning teiselpool seina aitas teine tiimikaaslane meid üle). Õnnetukseks aga lükkas mul sõber mind natukene vales suunas, nii et lendasin päris tugevasti selili ning väänasin pahkluu välja, tegi kõva kõva valu. Mõtlesin, et OKEI, mis iganes, painutasin ja tegin ringe talle natukene ja korras kõik oligi. Teine katse ja edukalt üle, edasi mäe otsa. Ilm oli soe, ma arvan, et kusagil 23 kraadi kandis ehk. Päike paistis ning ühtegi pilve ei olnud ning õnneks oli juba kolmas takistus jääkülma veega torud, kus tuli siis läbi end vedada (peakohal oli võre, ning mööda võra siis kätega end edasi tõmmatigi). Totaalselt nautisime kõike seda, pärast oli hea jahe edasi minna. 

 muda ja vett täis torud, fun fun fun

 vaade

 monkeybar - häbi küll tunnistada, aga jõudsin vist 4ndani ja siis ujusin lõpuni

Ja ikka mäest üles ja üles ja üles, rada oli käänuline ja enamasti päikese käes, koguaeg terava tõusuga. Ning ma enam isegi ei mäleta mitmes takistus see oli, aga üha põnevamaks läks. Ühtlasi siiani oli see takistus minujaoks kõige jubedam – kui 5 meetri kõguselt sügavasse ja jääkülma vette hüppasime, nii et ma terve aja veeall olles mõtlesin et „Silja, kiiresti kiiresti üles, õhu kätte, pea veel natukene vastu“, keha oli shokis, ise olin shokis ja ainuke mõte oli kiiresti pinnale saada ja kaldale ujuda, sest inimesi hüppas väga tihedasti üksteise järel vette. Veest väljas ja muljed M’ga samasugused. „Misasi see oli?!“

 sulps

 Aga tuju hea, takistus edukalt läbitud ning edasi. Liikusime väga tugevalt üles mäkke nii 5 miili ning tunne, oli et see ei saagi kunagi otsa, võin nüüd öelda, et takistused ei olnud rasked, need olid põnevad ja väljakutsuvad, ennast proovile panevad jne. Aga mäkketõus 6000 feet’lt 8000 feedini 5 miiliga oli midagi rasket. Muidugi ma tahan Tough Mudderile veel minna, selles pole küsimusti. Aga raskeim osa oli mäkketõus, takistused olid fun ja puhkamine selle kõrval, uute inimestega, kaasmudderitega tutvumine jne.  Mis oli kõige ägedam? Mudavallid, elektrishokid (2 tükki – üks mudas ja vees roomates, teine joostes, kuna ma ei olnud kunagi sellist elektrit saanud, siis ausalt öeldes, mulle täitsa meeldis selline väikene surakas saada, see nagu pigem ergutas) ning mudcrawl or kiss the mud – kus väga maapinnalähedalt mööda kivist ja mudast maad pidi roomama, nii et okastraat puudutas peaaegu peput, nii madalal oli limit. Ühel sellisel kasteti veel üle meid ikka ja jälle jääkülma veega. Raja lõpus oli Everest’i mägi, mis oli minujaoks juba selleks ajaks tõeline katsumus, esiteks oli see järsk, teiseks oli see libe aga ülesse ma sain – aitäh jällegi meeskonnale, kes käest haarasid ning edasi oli natukene mudast roomamist ning elektritraatidest (10,000 volti) läbijooksmist ning oligi lõpp. 

 Meie M'ga vedasime teineteist

Everest

 just nii läbisime enamus rajast, käsikäes

 meile... kui banaaniarmastajatele.. kujundlikult võib öelda, et meie M'ga oleme nagu see ahv seal keskel

 lemmik

 sellise vaatega, ei olnud üle plangu ronimine midagi

 lemmik 2

 kõik eelpool olevad pildid on ametlikud Tough Mudderi Tahoe 2013 28. sept pildid

https://www.youtube.com/watch?v=gCYcHz2k5x0

Saime kõik pähe endale Tough Mudderi peapaelad ning õnntilused – „Now you are tough mudder“. Üliõnnelikud, ülevoolavad tunded, uhkus enda üle, et olime läbinud 12 miili ehk 20,4 kilomeetrit, läbinud takistused,  nautinud vaadet, mis oli kirjeldamatult ilus, nautinud kogu seda rada , näidanud, et töötasime ühtse tiimina kogu raja vältel. Ning seal ta oli – tasuta, välja teenitud õlu ja proteiinibaar.

Oi kui hästi, isegi minule, kui mitte õllejoojale see õlu maitses, no olgu ma ei suutnud siiski ära juua tervet topsi aga kuskil 10 lonksu võtsin ning see on minujaoks juba suur asi. Lõime kõik oma topse kokku, hüppasime, kallistasime ja tundsime end meeletult hästi. TEHTUD. 

 mu ägedad poisid

 näitavad musklit, nii vägev oligi

 hurrraaa!

mudased ja õnnelikud :)

Kuna kõik üleni mudased ja porised ja märjad olime, siis pesime end natukene külmade dushidega puhtamaks ning vahetasime niipalju kui sooje ja kuivi riideid kaasa oli, kõik ära. Päris mõnus ja tugev tunne oli peale kõike seda. Täielik õnnelikkuse joovastus ning füüsiliselt ei olnud keha üldse väsinud, pigem rohkem relax ja toonuses. Ühesõnaga, awesome!

Jõudsime peale pikka tiirutamist koju, mina ja M ja tiimikaaslane Brennan läksime massiga kaasa ning jalutasime mäest alla üle miili ning kui alla jõudsime saime, teada, et ups – üsna vales kohas oleme, oleksime ülesse pidanud hoopis jääma. Eks meil üks kahtlane sisetunne oli sees, et huvitav, kus ülejäänud 9 liiget on, aga mis seal ikka – võibolla ootavad juba all või midagi. Aga ei oodanud, ups jälle. Saime teada, et peame üles tagasi minema, hmm... ekää. Aga olime nii puusse pannud, et kui teised oleksid hakanud meile järele sõitma, oleks see aega võtnud 1,5 h. Okei ülesse tagasi, saime õnneks kondliga, ja tasuta sest olime mudderid. Hurraaa, sain esimest korda Tahoes kondliga ka ära sõita.

 kondliga üles

 alt aga avastasime mõnusa suusakuurorti hotellide ning restoranide ning poodidega

Kõndisime siis bussini ja te ei kujuta ette, kui hea oli minna sooja, sest selleks ajaks kui me üles mäele tagasi jõudsime oli temperatuur ehk kusagil 10 kraadi juures ja meil olid pead ja märjad särgid soojade riiete all. Buss oli luksus, saime parklasse jõudes kohe sooja autosse istuda ning koju sõita.

 õnnelik B, naerata Siljale 

 still together

 Koju jõudes ootas eeh hea soe pitsa, jack daniels ning palju muud sooja tegevat alkohoolset jooki. Esimese asjana aga läksime pesema ning vedelesin ikka korralikud 30 min sooja dushi all ning läksin natukeseks sooja mullivanni ka, kus aga hakkasin midagi väga imelikku tundma – kogu mu pahkluu paisus ühekorraga kaks korda suuremaks kui muidu. Ning hakkas korralikult pealekauba veel valutama, okei, mõtlesine, et lihtsalt ehk lööb korraks üles paistetuse, et küll alla läheb, kui soojast ära tulen, aga tal olid teised mõtted. Lõpuks läks mu pahkluu nii paiste, et ma ei saanud astuda ega sellele toetada ning ta valutas nii, et mul tulid korraks pisarad silma. Ehk siis minu esimesel miilil kukutud kukkumine andis ja lõi alles nüüd välja, mis oli üsna loogiline, sest kogu raja oli ju jalg külmas ja sai nüüd sooja.

 siin alles hakkas paiste minema, paremat pilti mul ei olegi, sest mõtlesin kõigele muule, kui pildi tegemisele

parema jala külg oli ikka parajalt paistes ja valus

 õnnelik mudder mitte nii õnneliku jalaga

vaatasin pool õhtut footballi

 Niisiis istusin kamina juures tükk aega, liikuda ei saanud, midagi ei saanud, siis kolisin üle diivanile kus mulle armas pese valmis tehti, padjad laule pandi, et saaksin jalga üleval hoida, keegi tüdruk tõi mulle tugevaid valuvaigisteid ning hiljem tõi sõber veel painkillerit. Natukese aja pärast sain tugeva jack danielsi kokteili, aga valu vastu midagi ei aidanud. Leidsin külmikust geeliriba ning tõmbasin ümber jala ning siis hakkas juba parem. Ning kui naljaks oli vaadata kõigi noormeeste reaktsiooni, kui nad mu jalga nägid ja said teada, et kukkusin selles juba esimesel takistusel nii :D hahaa, nad olid ikka ülisillas, et raja läbi tegin ning nüüd oli täisteenindus, kuna olin väike Silja oma paistes pahkluuga, kes istus diivanil ja liikuda ei saanud. Natukene küll hüppasin kööki ja tagasi aga see oli ka kõik. Pikka pidu ei olnud teistel ka, kuna kõik olid lõpuks liiga purjus ja väsinud ning kolisid kiiresti vooditesse ära. Järgmine hommik tõusime mitte nii vara kui 7 hommikul, pakkisime asjad ning sõitsime sööma – seekord oli minul ja M’l ka isu ning kõik olid selle üle eriti õnnelikud.

Söödud, muljetatud ja head soovid soovitud, asusid kõik omarada pidi koju sõitma, lootuses, et ummikuid väga ei ole. Meie käisime veel poest läbi, ostsime mulle külmageeli, sideme ja tuimestavat ja paistetust alla võtvaid tablette – ütleksin ära et, farmatseut kes oli, oli täielik totulotu ning õieti midagi soovitada ei osanud. Õnneks on Magda ühte teist õppinud ja teab, ning ise siin olles olen ka midagi kõrvataha pannud, seega saime vajalikud asjad kätte. Mul oli au esiistmel istuda kogu aja, kuna sidusin jala kinni, tabletid sisse ning jalg armatuurile.

 nii kogu tee

 uus Bay Bridge

 koju jõudes, tegi Sue mulle mõnusa pesa diivanile, vaatasime footballi (meie Stanford mängis) ning

kange viinakokteil serveeriti ka (valu vastu)

Saime ummikud praktiliselt kogu tee, tagaiste magas ja mina ajasin ja lõbustasin juhti, kuni mingi ajani ka minul korraks õrnalt silm kinni vajus. Aknast välja vaadates, mõistsin jälle, kui ilus on California oma mägedega, ma ei oska seda sõnadesse panna. Kuldsed mäed, nende taga tumedamad kontrasti lisavad kõrged „künkad“. San Francisco linnapilt sillalt – süda hakkab igakord kolm korda kiiremini lööma ja ärevus tuleb sisse. Üle Bay Bridge sõitsime ka ning mõte tuli, et peaks ka siia kuskile silla ehitama, sest igal sillal on sillamaks ning summa, mis igapäev seal teenitakse, on üüratu. Üüratu.

Aga kodus oli nii hea olla, üle pika aja, sest reeglina nädalavahetused mööduvad mul igal pool mujal, kui kodus. Sõime koos õhtust, avasime veinipudeleid ja ajasime juttu ning pere ütles, et kui uhked nad ikka on, et ma Tough Mudderi läbisin.
Meie aeg oli siis täpselt 4 tundi.

Natukene ka tagajärgedest - ülim õnnelikkus, eneseteostuse adrenaliin ja palju toredaid uusi tutvusi. Paistes pahkluu, mis nüüdseks on juba üsna okei, ning ma enam sidet ei kanna, joosta veel vist ei kannata, aga steppi saaks teha ja ratast saan ka sõita ning ülakeha treenida :)

 kõhupeal olid ka veel mingid sinikad, aga ükski neist ei valutanud, ei kriimustus ega midagi, 

ei tundnudki, sest joovastus kogu üritusest oli vist nii suur

Ametlikule afterpartyle me ka ei läinud, sest meil oli kodus, Tahoes, liiga mõnus olla :)

PS! Kui meile algul stardis öeldi, et naised näevad välja ja kõlavad hoopis teistsuguselt finishis, kui stardis, siis võtsime seda, kui noh - okei, eks näha ole. Aga me ei teadnud, et mina kohe nii totaalselt finishis muutun. Olin kohe ametlike piltide järgi, mille nad mulle saatsid, palja ülakehaga mees, karvane ka pealekauba :D. Kuna üks pilt maksab 30 dollarit, siis ei hakanud ma neid ostma, vaid kopeerisin lihtsalt Teile näiteks, milline ma finishis välja nägin.

Ma nüüd ei teagi, kumb ma olen, sest mulle saadeti kohe kaks pilti minust, Teil on vabadus valida, kumb soovite, et mina olen :), pilt võetud siis vahetult 2 m enne finishit.

raja keskel olin veel täitsa oma kehas

Aga just saatis Tough Mudder eile pakkumised ja teate, et uus üritus leiab aset 12 aprill 2014, seega on mida oodata.

Järgmine nädal tõi endaga kaasa mitmeid toredaid üllatusi ja üritusi, sellest aga järgmine kord. Seniks saadan Teile endiselt soojad kallistused ja päikest, olen õnnelik, et mul on ümber nii head ja toredad sõbrad, kes mind igapäevaga üha rohkem rikastavad.