Wonderland

https://www.youtube.com/watch?v=N5EnGwXV_Pg

minujaoks on wonderland minu Põhja California, Bay Area, San Francisco - mis minu ees iga päev midagi uut avab..

aga ma vist jõuangi selle postitusega enda ja Teie tänasesse päeva...
Mul on Teile jutustada ja pilte eelkõige näidata kahest viimasest nädalavahetusest, mis on olnud lihtsalt... nii head, et mul ei ole häid sõnu kirjeldamiseks. Aga pildid peaksid iseenda eest kõnelema.
Minu viimased kaks nädalavahetust on olnud täis imelisi hetki, mille olen saanud veeta endajaoks oluliste inimestega siin. Sest oluline on see, kellega sa oled, mitte see, kus sa oled. Istun oma rõdul, vaatan lahte ja teiselpool lahte olevaid mägesid, päike hakkab varsti loojuma ja paneb vastaskaldal olevad majade aknad kuldselt sillerdama. Minujaoks on see ehtne Golden State nagu Californiat nimetatakse. Minu kõrval on klaas valget veini, Napast, kodu lähedalt seega. Näen uut Bay Bridge'i ja San Mateo Bridge'i, üks üksik purjekas triivib ka mööda vett, ilm on sutsu pilvine, sellised pehmed suured pilved... 101 hgwy on täiesti autodest umbes..midagi väga ei liigu, aga on ju reede õhtu, kõik kulgevad kas San Franciscosse või San Josesse. Ma olen täpselt kõige keskel ja kõigest nii kaugel.. oma mäe otsas, oma kodus. Ootan Margrethi. Mu maja all pikutavad ja jalutavad kitsed ja kõige lähema puu oksal on orav. See kõik on minujaoks igapäevane olustik, samas alati nii eriline ja erinev, lõppev ja lõputu. Ma vaatan kuidas lennukid maanduvad SFO'sse, pidevalt, iga natukese aja tagant, nad on õnnelikud inimesed, neil on võimalus näha linnulennult Bay Area'd ja San Francisco lay out'i. See on kodune, minujaoks, see ei ole enam tundmatu maalapp Põhja-Californias, siinsed inimesed ei ole enam võõrad, siinne kultuur meeldib mulle üha enam, ma hakkan vaikselt omaks võtma San Francisco vabadust. Tunnen kuidas minu sisse tuleb igapäevaga üha rohkem eneseteadvust ja mingil määral koos sellega ka eneseteadmatust, ma uitan vahel täiesti ringi, tripin ja tulen tagasi. Igakord targemana enda suhtes. Vähemasti ma ise tunnen nii, iseasi kas see ka reaalselt nii on, või olen ma liiga overhelmed, et seda tunnen. Ma ei oskaks olla rohkem tänulik neile, kes on minuga kahte viimast nädalavahetust jaganud, aga ma usun, et tunded on vastastikused.. mitte ma ei usu, ma tean ja olen kindel selles. Mulle näidatakse seda ja ma võtan selle vastu, imeline.
Aga näitan ja räägin, siis mis ma olen teinud ja kellega olen aega veetnud. Kuna hetkel on käimas American Cup (purjetamine) ja see leiab aset siis minu kodulinnas siin San Franciscos, SF'i Bay'l. Ühel laupäeva õhtul, kui olin terve päeva veetnud Margrethiga linnas ja pärast Burningman'i filmi käinud vaatamas ning edasi sõprade poole läinud, tuli sõnum Magdalt, et kas tahan homme tema ja tema pereeisa ning sõpradega purjetama minna. Kuupäevaks oli siis 8. september.

 sest et tunnen end jahtklubis eriti koduselt :) 

 purjetame ikka Ameerika lipu all

 vat nii

 lahe sisene on meeletult ilus ja asub erinevate saarte keskel, nii et praktiliselt koguaeg, kui ei ole udu, on näha kas SF või mõned muud saared

Golden Gate udumüüris

Nii olingi kõpsti püapäeva hommikul natukene enne üheksat hommikul kodus, panin kiiresti soojad riided selga, viskasin jope just in case kotti ning kaks banaani ka ja oligi minek. Eelneval õhtul mõtlesin, et kas saab veel rohkem rahul olla kõigega ning kuidas jällegi, kõik head asjad jõuavad minuni. Mind ümbritsesid terve päeva ja õhtu ja öö minu kallid ning hommikul ootas ees purjetamine ning American Cup, mis olen kodus, Eestis telekast vaadanud ja isegi mitte osanud ette kujutada, et ühel päeval näen seda ise, SF'i lahel, et me purjetame, mitte ei vaata kaldalt. Kuigi see oleks minujaoks juba suur asi, mäletan nii selgelt kui linna ilmusid suured plakatid, kevadel, et American Cup on tulemas. Vaatasin neid suuri pilte ja mõtlesin salaja, et appikene, kui vägev oleks vaadata kasvõi kaldalt. Siin niipalju kui on aega, olen Cup'i jälginud telekast ja juba siis on sees selline õnnis tunne, et see toimub ju minust nii väikese maa kaugusel. Appiapppiappi, nüüd olin lahel, vägeda ägeda seltskonnaga, jälgimas ja kaasa sõitmas/elamas Ameerikale. Tol päeval oli siis võistlesidAmeerika ja New Zealand omavahel. Ja oi kui kiired, telekast ei paista kõik pooltki nii kiire. Emotsioonid olid laes ja mitte ainult minul, meil kõigil, sest teised, peale minu ja Magda on üles kasvanud siin, kogu elu purjetanud, ei kujuta ettegi mis emotsioonid neid valdasid.

BEAR

 San Francisco ja uus Bay Bridge, millest üle sõitmine läks vist sutsu veel kallimaks, kui ma 

õgesti mäletan (7dollarit 5 asemel)

 idüll

shining life

SF laht on nii varieeruv, et nii kui päikese kätte sõitsime oli idüll ja vaikus, loksusime niisama ning nii kui otsustasime, et sõidame udumüüri sisse tagasi, siis ilm seal oli hoopis midagi muud. Tuul oli kõva - ideaalne hulluks purjetamiseks, udu oli müstiline, nii et silmapiir kaugele ei ulatunud. Ometigi, tulles iga natukese aja tagant päikese kätte soojenema, leidsime me korduvalt tee tagasi uttu.

 udulained

 teel koju parkisime oma paadi ära ning käisime lahe äärses restoranis söömas, mille vaade oli lihtsalt lummav, sest saime päikeseloojangut läbi suurte võlvakende nautida

 udulained

suurepärase päeva lõpp

...ning ma alustan mälestuste kirja panemist nii umbes poolteist nädalat hiljem, kui esimese lause sellesse postitusse kirjutasin, põhjusega.. elu on kiire ja põnev. Aga natukene veel ajas tagasi rännates, siis purjetamisest järgmine nädalavahetus käisime Margrethiga (ta on tore Eesti neiu, kes avastab ka Ameerikat ja Californiat, nii nagu mina seda alguses tegin, teen siiani, aga nii mõnus on jälgida, kuidas tema muster ja emotsioonid ja arvamused jooksevad samaradapidi kui minul alguses siia kolides).
Seega, laupäeva hommikul sõitsime Margrethiga Half Moon Bay'le. Tema jaoks oli esimene kord, ning nii nagu mina nägin Vaisket Ookeani esimest korda udus ja jahedas, nii nägi ka tema seda suurt vabadust ja loodusimet. Sõitsime mööda ookeani sutsu, tegime mõned peatused ja ma jutuasin niipalju kui teadsin ja siiani õppinud olen sellest kohast. Kuna ei tahtnud kohe üldse lahkuda, siis käisime poest läbi, ostsime head ja paremat ning keerasime täiesti suvalisest teeotsast ookeani äärde ning laotasime oma teki kaljuservale maha, teise teki ümber, sõime, ajasime juttu ja nautisime 110% ookeani, laintekohinat ning mõtlesime, et laintejõud on meeletu, nad ei rauge kunagi, mis on nii kaunis ja nii meelt rahustav. Midagi mida siin ma kirjeldada ei oska, nagu paljusid emotsioone. Aga see ongi vast nende võlu, jääda ja olla ainult konkreetse isiku südames, ning hallata korraga kogu keha ja vaim, jättes ainult järele parimad mälestused - emotsioonid.

vaba silmapiir ja nihkes lõputu ookean

 

vaikelu

Ja pean tänusõnad veel Margrethi poole teele saatma, sest ta tõi mulle eesti kommi ja küüslauguleibasid.

Peale Half Moon Bay'd ma täpselt ei mäletagi enam, mis tegin, aga arvatavasti läksin jõusaali, või vähemasti on see ainuke loogiline tegevus, mida võisin siis teha õhtul veel, ahjaa, käisin sõbrannaga restorane ja baare avastamas.. 

Pühapäeval tõusin juba üsna vara, jällegi ning läksin sõbraga siin esimest korda, tegelikult üldse vist elus esimets korda hikima mägedesse. Niisiis tuli mul sõber järgi, ning kuna mina väga ei tea kus ja kuidas valida radasid, siis otsis tema koha ja sõitma me hakkasimegi. Nii tunnikese pärast oli tiiruga õiges kohas. 

 Montara mountains

 poolel teel tippu

 mägede taga paistab SF

 peale 4 miili tipus

Matkasime kokku 8 miili, üks miil on kuskil 1,7km. Valisime natukene raskema ja järsuma tõusuga mäe, hoolimata sellest, et see oli minu esimene kord midagi sellist teha. Kahe nädala pärast peale matkamist oli mind ees ootamas väljakutse Tahoe mägedes, siis sain natukene looduses ka harjutada mäkke ronimist. Ajasime juttu, arutasime elu ning Anna-Stinat. Või no meenutasime teda, kuna minu Anna on minu ja mu sõbra ühine tuttav, õigemini tänu neiu Annale ma üldse omale uue sõbra sain. Väike maailm. Ning mäeotsas kogu koduümbruse maastikku ja loodust vaadates, tunduski see maailm väike. Ma olen suures Ameerikas, suures osariigis nimega California, riigis mis on tuntud kui kullamaa, koht mis on paljude paljude inimeste unistustes, Vaikne Ookean ja San Francisco, Los Angeles. See kõik linnulennult vaadates ei tundugi nii suur, vaatan ümbrust ja tunnen ära erinevad linnaosad, näen Golden Gate'i silla poste taamal SF kohal ning minusse tuleb selline energia ja ülevoolav õnnelikkus. Mu süda peksab kiiresti ja ma ei oskaks rohkem olla õnnelik. Ma võin öelda, et olen leidnud endale siin teise kodu, jah nii kiiresti, peaaegu kümne kuuga, aga see ei ole loogiline, et igapäevaga üha rohkem ja rohkem kõigesse sellesse siin kiindun. Kõike naudin, jäägitult.

 ning tulles natukene maisemate olude juurde, siis väikene sisalikupoiss oli saba ära kaotanud

ning üleüldse, kui ma loodust väga naudin ja kõiki loomi armastan siis sisalikud tol päeval, lihtsalt ehmatasid mu igal sammul poolsurnuks

 Peale 4-5 tunnist matkamist, olime ära teeninud restorani ja päikeseloojangu

 ning kui juba päris pime oli, läksime randa, võtsime veini ja shampuse ning seadsime end palginajal mõnusalt sisse, et laintekohinat kuulata - lemmik tegevus üldse, nii rahustav ja lõõgastav ning jõudu andev

 varjud kõndisid meist eespool sel päeval

Nautisin järjekordselt kõiki neid nädalavahetusi ja nädalaid, mis olid nii teguderohked. Nädala sees, endiselt, teen tööd ja käin koolis ning trenni hetkel ei tee, kuna olen sutsu vigastatud, aga sellest loodan, et räägin Teile üsna pea, millega ma tegelnud olen ja kuidas ma iseennast taaskord ületasin.
Iga päevaga suureneb kiindumus elusse, olustikku, iseendasse, sõpradesse, peresse, võimalustesseja kõike uude, usku.

Soojade positiivsete soovidega,
 Silja