Peatuda hetk

Tere, mu armsad lugejad,

see tekst on seisnud mul arvutis nüü omajagu aega, ning siiani mõtlen et kas lasen üles või ei, aga samas kui ta sai valmis kirjutatud selliste emotsioonidega sellisel hetkel, siis why not. Näen jällegi, kui muutuv on mu elu ja progress on alati parim, mis juhtuda saab :).

mul on hetkel tühjus peas, et millest kirjutada, aga sees on selline, tunne, et ma tahan blogida ja Teiega kontaktis olla. Nagu ka eelmises postituses rääkisin, siis kogu minu elu on hetkel väga rahulik ja kulgev. Ning mul on tunne, et ehk elu tahab mulle midagi sellega näidata, panna mõtlema ning võtta see hullumeelne tempo maha igas vallas oma elus. Samas töötan ma tasa ja targu oma seatud eesmärkide suunas. Olen ju mingis mõttes ühe oma unistustest täitnud ning elanud Californias ning näinud siin mõndagi, õppinud sujuvalt end väljendama inglise keeles ning minus on kinnitust saanud mu peas aset leidnud mõte, mis on seal olnud aastaid ning aastaid ning tulevikuvisioon, et ühel päeval ma elan Ameerikas. Ma ei ole kunagi mõelnud, et kus osariigis. Kuid mingil põhjusel täitus mu unistus ning ma reisisin siia sooja, sain endale rohkem kui ägeda teise perekonna, oma enda perekonna kõrvale, minu ellu tulid inimesed kes on minu kõrvale jäänud päevast päeva ning kellelt ma saan jõudu, et edasi minna. Olen õppinud nii mõndagi iseenda kohta ning võin öelda, et naudin iseenda seltskonda päris hästi. Mingites punktises olen muutunud rahulikumaks ning kannatlikumaks, samas suur osa minust januneb meeletult hullude seikluste järgi, uute inimestega tutvumise järgi. Minus koguneb iga hommiku, lõuna ja õhtuga üha suurem soov ja tahtejõud tulla siia tagasi õppima, leida siin töö ning rajada oma elu siia. See aga mis on saatusel plaanis, seda me veel näeme. Aga ma tean, mille nimel ma tahan vaeva näha ning see selgusehetk oli ka minu üks eesmärke, kui kolisin Eestist minema. Lootuses, et ehk näitab eemal viibimine ning uus keskkond ja aja maha võtmine õppimise ja töö suhtes, millega ma siis ikkagi tulevikus tegeleda tahan. Näitaski, on läinud aega, ma olen oma peas läbi töötanud miljoneid mõtteid ning analüüsid paljusid valikuid, olnud väga emotsionaalne ning emotsioonitu ning tihti ka segaduses. Kuid aeg annab arutust. Usun sellesse hetkel rohkem, kui iialgi varem. See võib tunduda ilusa klišeena, ja ehk see seda ongi. aga see on minu unistus :) Ma olen alati unistanud suurelt, väga suurelt ning ma näen, et see lõpuks viib ka soovitud tulemuseni. Olgugi et minu sees on pidevalt väikene ärevus, olen ma aru saanud, et see peabki olema, vähemalt hetkel ning see viib mind edasi. Ju see olen mina..
Ning ma olen rohkem kui 100% kindel, et minu sõbrad, mitmeid Teist, keda ma võin vist kahe käe näppudel üles lugeda, Te saate minust aru, Te tunnete mind ja Te teate miks ma teen just selliseid valikuid. Ning et ma ARMASTAN teid väga palju :) !

Aga nüüd vist esimest korda võin ma Teile natukene rääkida oma argielust. Ma ei ole kunagi oma elus olnud meeletu lastearmastaja, jah mulle meeldivad lapsed, aga reeglina kuskil 20 minutit ja siis ma tunnen, et vaikselt hakkab juba igav ja ma muutun nendega rahutuks. Ja ma tahan normaalsesse keskkonda tagasi, st täiskasvanute juurde. Aga veetes iga päeva koos mitmeid tunde, hommikusest äratusest õhtuste muside ja kallideni ja head ööd soovideni välja on minu kaks kutti pugenud mulle väga südamesse. Nad on pigem mu sõbrad, kui lapsed kelle eest ma hoolt kannan. Endiselt ei ole ma meeletu lasteinimene, kes hurraast lakke hüppab ja nägu särama lööb kui 10t teist last näeb. Eiei, sugugi mitte. Beebid? Jah, väga armsad, kui nad on kellegi teise omad. Ma ei kohtle ka oma kahte poissi siin nagu väikseid lapsi ning mulle tundub, et see töötab suurepäraselt ning nad ei tahagi mingi tite ninnunännu juttu. Samas tunnen siiralt, et soovin neile südamest iga päev ainult kõike head ning tahan teha nad õnnelikuks ning näha naeru, õnnelikkust ja kogu seda naljakat sarkasmi mille nad on minult üle võtnud, ja see on nii tohutult äge, Te ei kujuta ettegi.

Bring it!

 Argipäevadest veel nii palju, et peale puhkamise ning kuttidega hängimise olen ilusasti kaks ja pool nädalat jutti teinud igal viiel päeval nädalas õhtuti trenni ning tulemused on ehk varsti varsti näha ning lähevad järjest paremaks. Ilmad ei ole ka enam nii külmad ja muutlikud, siiski hoian end igatepidi soojas, sest olen siin rohkem haige olnud kui kogu oma elu jooksul. Mingid veidrad peavalud ja väsimushetked. Aga eks keha vajab rohkemat kui aasta, et harjuda teise ajavahega, teistmoodi õhu ning kliimaga. Üks suurimaid positiivseid asju on siin tegelikult just ilm - päikene. Mis paistab iga päev, ma ei tee nalja. Siiani on olnud ehk kokku nädalake-kaks selle aasta jooksul mil ma olen siin olnud, kus päike on olnud kohati päeval pilve taga, muidu on meil KOGUAEG selge ilm päikesega. Vihma on ka olnud meeletult harva, mis tegelikult ei ole praegusel ajal siin väga normaalne ning nüüd on ka näha selle tulemust leekide näol LA's. Üldiselt on energiakadu ikkagi palju väiksem kui Põhjamaamdes, kus päikest näeb ju nii harva ning sombune ilm viib tuju pidevalt ära ning lisab nagu lisakoormust või raskust. Ärgata päikesetõusuga siin imeliste mägeda vahel on lihtsalt sõnulseletamatu. Võin Teiega jagada pilte ja kõike, kuid seda peab ise nägema, et aru saada, kui õnnelikuks võivad sellised väikesed asjad teha, juba varahommikul.

Siin aga läks päike ühel õhutpoolikul looja

Õhtul üle pika aja oli natukene udu, nii et vastaskaldal ei olnud mägesid näha ning päikene hakkas loojuma

 Keegi hakkab jälle lähemale pugema ja tema avastamine on puhas rõõm :) 

...koos avastasime Palo Alto diskopuud...

...ning käisime trenni tegemas uisuplatsil...

...ning ei väsi jalutamast Stanfordis...

Ning Tema :)!

Mellow life

http://www.youtube.com/watch?v=3EGJuxe2c0M

juhhhuu!

Hommikud algavad endiselt nii :)

Ma teen Teile vahelduseks kiire visuaalse ülevaate sellest, kuidas mul eelmine nv läks. Tunnen vahel, et kui kirjutan siia meeletuid pikki tekste kõigi oma emotsioonidega, siis Teil võib huvi kaduda ja Te ei jõuagi neid lugeda. Seega lähen hetkel nii enda, kui Teie jaoks kergemat vastupanu teed, ning midagi väga ekstravagantset ka juhtunud ei ole viimasel ajal, kõik on mellow ning rahulik. Varsti hakkan juba uuesti tahtma seda hullumeelsust ja põnevust, kuid samas teisest küljest, saan hetkel keskenduda rohkem oma trennidele ning lihtsalt pead puhata ringi sebimisest.

Ühel nädalapäeval viisin oma beebi ka parandusse ning ta oli nagu väike vaene laps, kellel juhtmed küljes olid.

Ma kahjuks enam ei mäleta, mida ma reede õhtul tegin, ma arvan, et ehk oli see reede õhtu kui Liisu oli mul külas ja me praktiliselt kaks korda järjest Seks ja Linna filmi üle lasime ning samal ajal juttu ajasime ja mina voodis meritähte mängisin.
Laupäev oli produktiivsem ning olin kõpsti juba hommikul üleval, sest meil oli Liisa oma pojaga külas, tegime mõnusa ühise hommikusöögi ning mina tegin kiire pesu. Olin eelneval õhtul juustele pannud kookoseõli, üle pea (v.a juured) ning see oli vaja välja saada. Muidu panen seda peale pesu otstesse, olen küll mingit vahet sutsukene märganud aga eks see võtab ka aega. Igastahes käisime Liisuga shoppamas veidi. Mina olin rohkem nõuandjaks, kuna mul endal midagi suurt vaja ei olnud. Oli aga ei leidnud ning nüüd samas saab siin talv varsti juba läbi ka ning igapäev on keskpäeval sooja kuskil 21-22 kraadi. Hommikud ja ööd on muidugi jahedamad 4-8 kraadi, seega temperatuuri kõikumine on siiski päris suur.

Laupäeva õhtul aga läksime Triinuga linna, käisime söömas sellises ägedas kohas nagu ZeroZero ning suundusime edasi Mighty'sse, kus oli super hea pidu ning Dj.

 my dear

 ZeroZero

 käisime hamburgerit ja zukiinit söömas, afterparty

mis kaunis 21. sajandi mees retrosöögikohas

Sain napilt kolm tundi magama kui pühapäeva hommikul juba kell 6 hommikul äratus oli ning ma lennujaama sõitsin. Esimest korda sõitsin ka airtrainiga ning päikene just tõusis mägede tagant, taevas oli super ilus. Elus esimest korda eksisin täiesti ära ka SFO's, st et auto leidmisega läks tavalisest kauem aega. 

Margreth tõi mulle sõbralikult suure Eesti sokolaadi ka, tänutäheks või nii. 

 see on hitt meie majas

 

Lõpuks tulin koju tagasi, magasin veel kolm tundi ning läksime Magdaga Mountain Wiev'sse piknikule. 

Ilm oli nii mõnus ja soe. Ma ei oska kirjeldada, kui mõnus ja lõõgavastav on päikese käes lamada, kuulata mõnusat muusikat ning lihtsalt olla koos ilma sõnagi vahetamata oma hea sõbrannaga. Südame sees oli rahu ja õnnetunne.

mälestuseks 

 one of the kind

iga päeva põhitegija, kombucha tuleb nii kaua pudelist kui ma oma seenele suudan korraliku anuma välja vaadata :) 

 

 

ning aitäh mu kõige paremale Annale, 

you made and making me feel happy!

Kenderi läbipõlemine ning muud meeli hellitavaid asju, hurraa!

 

 

Saadan päikest ja sooja, 

Silja

Heart giving in, in art and friendship

Kõik on selles laulus :)

http://www.youtube.com/watch?v=KtdWGGpvY1s


Hei mu kallid teispool ookeani,

minu uue aasta esimese nädala lõpp on mõõdunud väga toimekalt, kultuuriliselt ning kaunilt. Ma ausalt, tunnen, et kõik ongi uus, alustame jälle uuelt lehelt ning loome mõnusa ja produktiivse uue 2014nda aasta. Minu mõtetesse ning tulevikuplaanidesse on tulnud üha rohkem selgust ning mu elu annab mulle mõista, et ma vist ikka teen õigeid otsuseid. Oma peas. Me peame pingutama, et täitsa unistusi ja ma olen selleks täiesti valmis, ma tahan veel pingutada, veel rohkem, tugevamalt ning jõuda seatud eesmärkideni. Uue aastaga tuli palju uut energiat ning ma haaran kõik enda rüppe ning olen positiivne ja õnnelik.
Niisiis, saanud üle uue aasta pidustusest ning maha maganud terve 1. jaanuari, olles kord külili diivanil, kord voodis, kord kamina ees, vaadanud ära terve poolpäeva Kardashianeid, lihtsa põhjusega, sest kui seda ei jälgi ei ole hullu, kui jälgid on lõbus ja kerge, sest mõtlema ei pea ning ausalt öeldes, väga ka ei suutnud. Kui 2. jaanuaril juba elu hakkas vaikselt sisse tagasi tulema, läksime Triinuga Half Moon Bayle ookeani äärde, et saada lõpuks ometi toast  välja, energiat. Valisin kohaks Ritz Carltoni hotelliäärse terviseraja jalutamiseks, kus pääseb ka alla randa. Viimati käisin seal siis, kui suvel vahetult enne maratoni oma säärtele vigastuse sain. Seega oligi viimane aega sinna tagasi minna. Mõeldud, tehtud ning olimegi kohal. Kuna autosse olid jäänud veel uuest aastast väikesed armsad šampad, siis võtsime ka need kaasa ning jalutasime alla randa, ajasime juttu, kuulasime lainte kohinat, lõime kokku uue aasta puhul ning nautisime sooja pärastlõunat/õhtupoolikut. Rääkides viimasest, siis on ilm omadega täielikult sassis, sest meil on talv, ning eelmisel talvel, samal ajal oli väga väga jahe, sadas vihma ning ma kandsin saapaid, talvejopet ning tutimütsi. Kogu vihm ja niiskus puges koguaeg nahavahele ning tuul oli jäine. Ma ei liialda. Samal ajal, see aasta, jalutan ringi baleriinadega, kerge tagi või mantliga ning naudin ookeani ääres sooja briisi. Meil ei ole megapalav, nagu suvel, vaid mõnusalt soe, mis on kõige parem ilm minujaoks. Isegi kella 7 ajal õhtul, kui peaks olema loomulikult jahe, seda miskipärast ei ole. Isegi tuul on sume ja soe. Samas idakaldal mõllavad orkaanid ning lumetormid. Eestist rääkimata, sest Teil pole lund ollagi ning on plusskraadid. Täna oma kalli Annikaga skypides, viisin ka Te ilmaga end kurssi. Siiski, endiselt ootame meie vihma, mida oleks siin pidanud juba sadama nüüdseks nii 1,5-2 kuud, aga meil oli vaid 1 päev. We're staying tuned..

Nagu eespool mainisin oli ilm super, ei mingit udu, täpselt parajalt pilvi, saime mõnusalt jalutada ennem kui päikeseloojangut nägime, mis oli super kaunis. Kahju on vaid sellest, et ma ei saa Teile pildiga seda pooltki edasi anda, armas on see, et sellised hetked on nii väärtuslikud ning kaunis pilt jääbki vaid enda mällu.

 Kui kuu ning päikene koostööd teevad ning kohad vahetavad

 Kuldne päike mängis koos raugematute laintega pidevalt muutuvad jäljed liivale

 Let's cheers for great 2014!

Mul on kerge tunne, et kunagises ammuses postituses ma olen Teiega juba sarnast vaatepilti jaganud, aga ega küll küllale liiga ei tee. Päriselus jätab see ookeani ääres ikka tohutult võimsa mulje ning selles on samas midagi väga müstilist ning natukene hirmutavat. 

 Ning kui peaaegu ongi kõik.. päike vajub looja

Ritz Carltoni suursugune ning samas nii hubane hotell ookeanikaldal

:)

Kui päikene oli täielikult looja läinud ning kuu võttis võimust, ei raatsinud me veel lahkuda ning istusime kaljunõlval olevatele toolidele ning kuulasime neid lõppematuid laineid. Vaikus. Nauding. 

Veidikese aja pärast jõudsime mõlemad oma mõtetega sinnamaani, kui suures maailmas, universumis me elame ning meie universum on vaid üks pisikene killukene kogu süsteemist. Me ei saa seda kunagi hoomama ning see on paeluv...nii paeluv. 

Lõpetasime oma mõnusa päeva ning õhtu ühes väga kenas Half Moon Bay kesklinna restoranis. Interjöör, teenindus ning toit oli suurepärane maitseelamus. 

Reedel, 3ndal jaanuaril sõidutasin ennast esimest korda sellel aastal trenni, tegin tublid 2,5 h kõva trenni, nautisin kogu täiega oma uusi kõrvaklappe ning õnneks on nii, et kuna sealt tulev heli on super ning nad püsivad kõrvas ilma neid koguaeg keerutamata, kui higistan siis on raske trenne lõpetada. Mis on vast ainult hea. Kindlasti on. Trenn tehtud, võtsin mõnusa sauna ning üritan selle endale harjumuseks teha igakord peale treeningut kasvõi 20 min olla soojas. See mõjub hästi nii hingamisteedele kui lihastele. Üldiselt olen seda tegelikult juba mõned korrad loomulikust intelligentsist harrastanud iga kord peale jõusaali. Seega ei tohiks vast probleemi olla. Tunne ülimõnus oligi aega minna Terje poole natukeseks lapsi hoidma ning kaks paari vanemaid kinno lasta. Pean ära mainima, et eesti ja ameerika lapsed on ikka üsna erinevad. Mis on minuarust ainult hea ning huvitav. Mõnus aeg lõbusas seltskonnas veedetud tulin koju ning jäin ootama laupäeva, kuna olime teinud plaani Terjega, et läheme kunstimuuseumisse ning veedame ühe ägeda päeva. 

Seega laupäeva hommikul olin krapsti, tuhinal üleval 9 ajal, mis minujaoks vabal päeval on üsna ebatavaline, sest siis armastan magada 12ni või nii. Hea tuju, mõnus kiire jutuajamine kodus ning Terje oma perega oligi mul järel. Läksime kogu perega, sest Terje abikaasal oli plaanis poistega Golden Gate'i parki hullama minna, ning annan Talle suuresti au, sest iga isa seda ei tee ning minuarust on see väga eriline. Meie aga läksime The Young'i kunstimuuseumisse kunsti nautima. Ühtlasi ütlen suure aitäh Terjele, kes idee välja käis, teades kui väga ma armastan kunsti. See oli siis Tema kingitus mulle uue aasta ja jõulude puhul. Väga nutikas ning tähelepanelik, ühesõnaga rohkem kui kümnesse. Armastan ja naudin selliseid kingitusi kogu südamest. 

 Ocean Beach

Õppisin jälle midagi uut, parkisime auto randa ära ning võtsime Golden Gate' pargi Shuttle'i ning sõitsime sellega umbes 15 minutit, et otse muuseumi ukseette jõuda. Minuarust väga nutikas ning praktiline, selle asemel, et autoga läbi hullumaja sõita ning siis veel täis parklates ning teeäärtes autole pesa leida.

The Young Museum

Külastasime seekord muuseumi püsinäitust, mis koosneb siis maiade kunstist/ajaloost (põhiliselt keraamika), moodsast kunstist ning Aafrika kunstist (keraamika). Väga huvitav kombinatsioon. 

Ma olen alati püüdnud olla kunsti suhtes tolerantne nii palju, kui see on võimalik, kuid on kunstistiile, mis on mulle rohkem meeltmööda, kui teised ning minu lemmikuks on puhtad, salapärased taiesed ning veidikene hirmutav ja salapärane moodne kunst. Segane ning selline, millest saab igaüks aru omamoodi. Mul on tõeliselt kunsti nautimiseks vaja sisse sellist värisevat ingl k on täpselt ekspressioon, mis sobib kirjeldamaks, mis tunnet mul on vaja - shimmering. Ma ei tahagi seda tõlkida, sest see on nii mitmetahuline. Minimalism ning ekspressionism.

 ...üheks selliseks teoseks oli üleval olev puhutud klaasi taies

Värvikirev, kerge lõbus klaastrepp taevasse

Valgustiinspiratsiooni tulevaseks koduks

 Narrative allusions - painting is "a flat surface with paint on it - nothing more"

Frank Stella /b. 1936

1974

Ülemise taiese kohta siis

 Jo Baer /b. 1929

Untitled (Vertical Flanking Diptych-Blue), 1966-1969

The important of the viewer's perception is a significant feature of Jo Baer's Minimalism. Here narrow black bands trace the edges of both canvases, contrasting sharply with the monochromatic white fields and creating painted frames that are themselves shadowed by thin bands of blue. Sandwiched between the black and white, the blue fluoresces, making the black appear blacker and the white, whiter. Viewer's are thus made aware of how their own optical experiences inflect their perceptions of the paintings. 

Antud taiese puhul on minujaoks jällegi tekst väga oluline, kunstikupoolne tõlgendus ja selgitus. Annab kogu teosele pilgu. 

Minu absoluutne lemmik, oleksin võinud istuda saalis pingil tunde ja sellesse süübida

 Ning siin, tekst mis jättis külmaks ning oli minujaoks isegi vale. Õnneks ei võtnud ära minu armumist. 

Moodsa kunsti juurest liikusime edasi Aafrika kunsti juurde, fashinating. Kogu käsitöö ja uskumused miks midagi on tehtud, on lihtsalt imetlust väärt.

 One day, human to human, art and faith

Uuel aastal külastan kindlasti rohkem kunstimuuseume ning plaanin tegeleda kunstiga, seega võite üsna pea oodata pikemaid postitusi ja kergeid analüüse kunstiteemadel :) Ning endiselt on nii paeluv asjaolu, et erinevatele inimestele meeldib nii erinev kunst, iseg kui me oleme üksteisega sarnased, siis kunstisaal on miski, mis kisub meid teineteisest eemale. 

360 kraadi, nii nagu oli muuseumis vaateplatvorm kogu San Franciscole, Bay area'le. 

 Ilmaga vedas meil jällegi, täiesti supper kui selge. Reeglina on see osa SF'st uduall. 

Seekord aga nägime lausa Golden Gate silla torne, ja ma endiselt ei suuda kirjeldada seda ülevoolavat tunnet, mis mind valdab kui näen silda, linna.

Muuseumi all olev park ehk osa suurest Golden Gate pargist

Suur hoone murukuplitega on  Academy of Science, sarnane meie Ahhhaale. 

Laadinud patareid kunstiga, suundusime edasi hippiehill'le, et kokku saada Terje ülejäänud perega, kes selleks ajaks olin varunud head toidumaterjali väikeseks lõõgavastavaks piknikuks.

Jäädvustades teepeal head tuju

Ning püüdes kaamerasse orust läbi jalutades siniseid-valgeid sädelevaid luiki

Hippihill

Selline muhe olukord, kus agressiivne golfiharrastaja mõnusa hipimuusika saatel, täpselt musitseerivate inimeste kõrval üritab palli lipu"auku" saada, asfaldil. Nauditav

Asusime koduteele tagasi 4-5 ajal, sest pidin natukene veel õhtul tööd tegema.

Laupäeva ööl vastu pühapäeva saatis aga kallis Magda mulle sõnumi, et ta tuleb koju ja on Frankfurdis. Mu süda hüppas ja oli rõõmus nii kõvasti, et ei lasnud mind ennem 2te magama jääda. Skypisin terve hommiku oma hullu Annikaga ning vaatasin Sue'ga ameerika jalgpalli ning meie 49'rs võitis. Nüüd pöidlad pihku, et nad SuperBowl'le pääseksid, mis on juba veebruari algul. Kolme ajal päeval läksin juba lennujaama, suur õhupall kirjaga Welcome näpuotsas ning jäin ekraanide ees teda ootama. Süda põksus aii kui kõvasti, kui järjest nägin, et inimesed tulevad ja tulevad, kuid kus on minu Magda. Aga sain oodatud, süda hüppas igakell rinnust välja ning lõpuks sain ta kätte. Kilkasime mõlemad rõõmust ning kallistasime vist nii tükk aega nii kõvasti, et ei tahtnudki enam teineteisest lahti lasta. Minu teine pool oli tagasi ning ta oli õnnelik, jalutasime käsikäes musitades ja kallistades autoni ning kõik oli jälle nii palju parem, nii nagu peabki olema. Viisime asjad koju ära, veetsime aega natukene tema perega ning läksime õhtust sööma, et siis teineteist kurssi viia, mis meie eludes toimus selle 3e nädala jooksul, mil me eri maailmaosades viibisime. Muidugi on veel pikk maa minna sellega, aga meil on nüüd jälle igapäev aega näha, teha koos trenni - selle plaani panime kohe paika. Treenime ju jälle koos Tough Mudder'ks ning meil on energiat ja tahtmist meeletult palju. Õhtusöök söödud, viisin kalli koju ning läksime jälle sama vana armsat radapidi ning ei suutnud kallistamist ja musitamist ning suure rõõmu väljendamist stiilis "Im so glad that we are together again, I missed you, now its okey and normal again, I never wanna leave, we have long way to go together here..xoxo" Ma avan, et kõrvalvaatajaid oleks meid paariks pidanud, aga oh well, that's okey, we are happy :)

Soojad kallistused Teile,

Silja