Work and relax

Hellou!


https://www.youtube.com/watch?v=7-m9uG50mSw
See laul on põhjusega siin, sest on saanud meie õhtuste töötundide saatjaks ja on mingil viisil saanud tunnuslooks, kui kõik oma õhtuid naudivad veinipokaali või kokteili taga ja päeva kokku võtavad.

Tihtilugu mõtlen, et peaksin endale igapäev üles märkima mingi teema/märksõna, et siis hiljem Teile kergem oleks ette kanda. Kuid siiani ei olema seda ikkagi praktiseerinud. Õnneks, ei pea ma pikemalt pead murdma ja ajusoppides kaevama täna, sest kõik mida ma olen viimased nädalad teinud on töö. Sekka natukene relax'i ja fun'i ka otseloomulikult.
Minu uue töökoha lugu sai alguse juba rohkem kui kuukene tagasi, kui tutvusin ühe super toreda inimesega, kellel valmis plaan avada restoran minu kodu lähedale. Töövestlust kui sellist meil ei olnudki, pigem mahe jutt San Francisco siin ja Napa ja Bay Area seal. Ühesõnaga olen oma uue töökoha valmimist ja kasvamist pealt näinud beebipapudest peale. Ja täna oleme me juba avatud olnud 3 nädalat, mis on täis olnud tööd ja seda ainult selle parimas mõttes, ehk siis super tubli tiim, palju nalja ja naeru ning uusi avastusi,
Meie õlimõnus resto/baar kannab nime Milkwood

 Poolel teel :) 

 Ja rohkem kui vähem valmis :) 

Tööpäevad ei tundu siiani kui tööpäevad, vaid on täis uusi teadmisi ning olukordi, kus me kõik midagi õpime, teada saame ning teineteise kõrval aega naudime. Enamuse ajast leian ennast mitte koju jalutamas, vaid baarileti taga mõeldes, et appi appi kui khuul ning kuidas ma ikka jätan kõik oma armsad. Mõned nopped: 

 After work 396 I guess

 Noh, nii on after work 

kui poisid mind kodupoole saadavad kaaslasega 

Mulle tundub, et on paslik nüüd lõpetada see kiidulaul ning näidata Teile ka seda, mida ma oma vabadel päevadel teen. 

https://www.youtube.com/watch?v=J1Ol6M0d9sg

Ehk minu lemmikpaigaks on saanud mu sõbra katus/terrass, kust avaneb imeline vaade põhja Londonile. Ja kuna meil on soe soe enamus päevi, siis grillimine on täie hoo sisse saanud ja minu suureks õnneks mereandide, mitte sealiha. Ning veel sain ära proovida Kreeka väga tradistooniline kaheksajala roa, mis lihtsalt viis kelle alla ning mille autoriks ei olnud keegi muu kui mu sõber, kes end nüüd parajasse jamasse on minuga end mässinud. Kohe kindlasti ei jää see viimaseks korraks, kui ta seda valmistama peab/võiks.  OMGOMG. Nüüd tean, millest sõltuvuses olen. 

 

From New Zealand to Brixton Market to our home, ja siis sai minust toidupildistaja väikest viisi

Ühel ilusal õhtul vajus päike mägede taha ning ei rohkem ega vähem ei meenutanud see päikeseloojang mulle päikese uppumist Vaiksesse Ookeani

Ma ei väsi Teile kordamast, et minujaoks ei ole mitte midagi ilusamat ega rohkem nauditavat kui päikeseloojang, mis on nii võimas igas mõttes. Nii müstiliselt kaunis, et õhust jääb sageli puudu ja süda lööb rinnus nii kõvasti, et kohati kardan, et tal on plaan suisa välja hüpata. Ma olen vist ikka üdini looduselaps. 

Ma ei ole jah viimasel ajal pikajutumees aga varsti varsti on Teid ees ootamas üks natukene pikemat sorti jutuga postitus, kui ma selle täisulikkuseni olen jõudnud lihvida. Niikauaks kostitan Teid pildimaterjaliga :)

Musimusi

Rainbows, unicorns and smiling flowers

Tere hommikust, lõunat ja õhtut


https://www.youtube.com/watch?v=fn_amMJehPU

Et mitte liiga pikka vahet sisse jätta oma elu kajastamisel, siis võtsin eesmärgiks Teile veel natukene juttu rääkida ja otseloomulikult pilte näidata. Ja eks vanadus annab tunda, sest mu aju selekteerib viimasel ajal kohe eriti tugevalt, mida meeles pidada ja mida mitte. Pooled sündmused on mul vist nii või naa meelest läinud või õigemini seigad ja juhtumised.  But still, I will do my best dears. 

Alustuseks selline rõõmus ja vägagi mind iseloomustav ükssarviku, liblikate, lillede, lindude ja vikerkaare värviline mõte. 

Kuna ma vahetasin töökohta, mis on üks suur osa muutustest mu elus, siis viimased päevad jalutasin tööle kodust (4,5miili) ja uudistasin tunnelite kunsti ja värvikirevat ja veidi sarkastilist graffiti-kunsti. Sest uus töökoht asub 20 minuti jalutuskäigu kaugusel mu kodust, seega ei jaluta ma enam trajektooril BigBen ja Soho, millest on isegi natukene kahju.

See selleks, Mitte et mul koguaeg oleks hea tuju ja tripin mööda linna rõõmsalt, aga sellised kunstilained teevad seda ainult helgemaks. 

Elephant and Castle Underground tube Station

 Mitmemilline rõõmuküllane mosaiik, kuidas on üldse võimalik mitte naeratada, kui maailm meie ümber on igal sammul avastamist ja värvivariatsioone täis

Nii nagu San Francisco, nii ka Londoni puhul on imekspandav see, et mitte keegi ei sodi tänavakunsti täis, ei lase maha pesta ega tee muud säärast lollust. Inimesed austavad nii tegijat, kunsti kui oma linna. Konkreetsed pildid on Elephant and Castle tube Station'is, mis asub siis Londoni lõunakaldal. 

Niipalju sain targemaks, et kunagi on selles piirkonnas elanud Charlie Chaplin ning Michael Caine. Chaplini teate te kõik niikuinii, Caine'i nime aga kuuldes, ei ilmunud mulle kohe visuaal silme ette, seega nii endale kui teile, here he is, Sir Michael Caine, tuntud kui inglise koomik ja näitleja, kokku mänginud 115 filmis ning saanud ka Kuldgloobuse parima näitleja rolli eest  filmis Educating Rita. 

Tänu töökohale Sohos on saanud see osa linnast mulle väga väga koduseks ja ma ei tunne end teps mitte kui võõrkeha. Taevas, mis on Londoni kohal on kuidagi eriti fotogeeniline ja imekaunis. Vahel ma lausa kohe ei usu oma halle silmi, milledel on kindlasti rohkem kui 50 varjundit maailma suhtes. 

Vahetevahel käin ja jalutan ja kuulan kohalikke ka Trafalgari väljakul

Kohe kindlasti on London see linn, kus kõik on võimalik ja inimesed on hullud selle sõna igas võtmes

Liikudes aga natukene ajas edasi ning ka linnapoole oma trajektooriga, siis tööpauside ajal veetsime tihti oma aega ümber nurga asuvas Soho Square'i pargis, mille juured ulatuvad tagasi 1681 aastasse, päikesekäes päevkoeri mängides ja juttu ajades ja subkultuuri nautides. Esialgu kutsuti parki Charles II järgi King Square'ks, kelle ausammas seisab keset väljakut. Niisamuti on seal pisikene saksapärane majakene, mis suvel võõrustab näiteks muusikuid ja bände. 1670ndatel oli Soho Square'i ümbrus üks kõige ihaldatumaid kohti, kus elada. 

90ndatel omas näiteks Sony Music oma kontorit, kandes siiani loosungit Sony Soho Square S2 Records.

Täna on Soho Square koduks paljudele meediaorganisatsioonidele nagu näiteks 20th Century Fox, Paul McCartney's MPL Communications, Tiger Aspect Productions, Dolby Europe Ltd jne. 

https://www.youtube.com/watch?v=thaiW9bfBM4

Pargis asub hulgaliselt pinke, mis kõik on kellegile pühendatud. Nii seisab seal ka üks pink nimega Kirsty MacColl, lauljatar kes ühines inglitege milleniumiaastal ning kes on kirjutanud imelise laulu "Soho Square" (link pildi üleval) oma albumile "Titanic Days". MacColli fännid ostsid tema mälestuseks pingi, kus on kirjas laulusõnad "One day I'll be waiting here/ No empty benche in Soho Square" 

Mina ja Soho park oleme headeks sõpradeks saanud ehk kuidas veedab Silja aega

Iseenda ja hea kirjandusega...

 kallis on siis, kui on kaks kätt ümber kaela

 Mitmekesi...

Ja kaksi

Ja üksi, või õigemini, siis kui sunnin Andre'd /üleval pildil olevat noormees, keda te olete ka mitmel varasemal pildi kohanud, kuid kes teps mitte ei ole minu poiss-sõber vaid hoopis gei-sõber/ endast pilti tegema

Ja veel teine väga suur pluss on pargi asukoht, mis minu vanast töökohast oli täpselt ümber nurga ning asub täiesti südalinnas /minujaoks on endiselt Soho ja Trafalqar suuresti kesklinn/, nii et isegi kui ma enam igapäevaselt linnas tööl ei käi, siis tänu pargile satun sinna ikka ja jälle. Nagu te loete ja näete, siis kui mul on midagi väga lemmikut, võin ma selle ümber tiirelda kui kass ümber palava pudru. 

Mõned helgemad hetked tööjuurest

viimane paus vanas töökohas ja off to new better fields

toidumürgitusega töölt kõrvaldatud

Happy banana song to me, if I ever feel sad or lonely 

Oma ülejäänud vaba ajaga olen linnas ringi tuuseldanud ja siis koduümbruses ringi jooksnud, ehk ma olen rohkem ja veel tagasi trennilainel juba umbes 2-3 kuud ja tunne on iga päevaga aina parem ja parem. Ja kui juhtubki, et ma ei lähe jooksma, kui mul selleks parasjagu aega ei ole, siis on kui suur tükk minust puudu. Mu koduümbrus on imekaunis ja meenutab mulle palju San Franciscot just on järskude tõusudega, kahjuks mul hetkel Teile pilte eriti ei ole lisada, kuna telefoni kasutan jooksuajal muuks otstarbeks kui pildistamiseks. 

 Ükskord siiski.. oli vaja Liisule saata Half Moon pilt, ainult Bay on puudu aga selle komplekti saan varsti tagasi :)

Infoks veel niipalju, et mina elan edela Londonis, Denmark Hill'is, ühe mäe otsas väga armsas ja turvalises linnajaos, mis on täpne väljalõige kuskilt inglise filmist. 1786 aga ilmus endise nimega Champion Hill aka Dulwich Hill kaardile, Vot sellised lood ja väikesed faktid. 

 Ja mis sürreaalne muinasjutuline kodupark jooksmiseks, kust paistab ka terve linn 

Ruskin park, mis on oma nime saanud John Ruskini (1819-1900) järgi, kes oli inglise kuulus kunstikriitik, kunsti patroon, akvarellist, sotsiaalne mõtleja ning filantroop. 

Tänaseks on puud kõik rohelised :) 

Roosamanna maailm

Väikene osa oma elust on Teile jälle jagatud. Ikka ja jälle ma unistan sellisest tulevikuulmelisest teemast, et saaksin Teid võtta virtuaalselt endaga kaasa igale poole ja saaksin Teiega jagada kõiki õnnelikke hetki ja momente, mis mind pidevalt valdavad. Et saaksite seista minu kõrval ja mina Teie kõrval. Nagu näete, unistan ma ikka endiselt natukene kosmosest välja. 

Cheers Bro's! 

Näeme ja kuuleme varsti jälle. 

Soojad tuulised päiksepaistelised kallistused! 

Reunion, la vita bella

https://www.youtube.com/watch?v=WowUQYvGFbk



Tere tulemast tagasi...Ma olen nüüdseks Londonis elanud juba peaaegu, et neli kuud ning Te ei ole minust ei kippu ega kõppu siin blogis kuulnud ega lugenud vist 3 kuud. Hakkan nüüd seda kusagilt otsast lahti arutama. Etteruttavalt ütlen, et pikka juttu ei hakka täna kirjutama, sest aeg surub natukene peale, siiski tahan ma Teile näidata pilte ning panna kirja mõned suuremad ja väiksemad sündmused. 

No esimene vast suurem ja kõige mõnna ja õnnelikum aeg oli siis, kui Magda mulle Poolast külla sõitis ja vahepealsed 6 kuud mil me näinud ei olnud, ei lugenud absoluudselt. Me olime täpselt samamoodi hullud, rõõmsad, armsad, napakad, õnnelikud selle üle, et saime juttu jätkata sealt kohast, kus see Californias pooleli jäi. No mitte, et me ei oleks skypinud öösiti ja varahommikuti, kuid nüüd meil oli reaalselt võimalus teineteise kõrval jalutada ja aega nautida nagu vanasti, noh nagu armunud inimesed ikka. Sellise hea inimese on keegi mulle saatnud. Ta oli täpselt see energia, mida mul tol hetkel oli siin vaja, sest ma olin ikka natukene rohkem kui segaduses, et mida kuradit ma siin külmas Londonis teen ja mis saama hakkab. Ta tõi jälle puuduoleva minu mulle tagasi. 

California to Europe 

Seik sellest, kui me jalutasime palee ette arvates, et see on hoopis majatagune. lol. Tegelikult oli ikka küll Buckingam Palace ja täiesti õige pool. Üsna tavaline, et sellised asjad meiega juhtuvad. 

Õhtu edenedes viisid teed ikka ja jälle tagasi Soho'sse. Mitte suureks üllatuseks Teile, leidsime Vegase ja kui päris päris aus olla, siis süda hakkas kiiremini lööma ning kodutunne tuli peale, isegi kui see koht on vaid väikene kasiino, kus vanamehed pinti naudivad ja mõned kümned naelad maha mängivad. 

 Ja Vegasest Muumimaale. Ma arvan, et minu ilme järgmisel pildil iseloomustab täpselt seda kiindumust ja lapselikku õnnelikkust muumide suhtes, mida ma tunnen. Neil on oma võlu, ja see võlumaa on saatnud mind lapsest saadik. 

 Lõpetasime õhtuse jalutuskäigu Covent Gardenis ning saime kokku paari sõbrannaga ning soojendasime end happy hour kokteilidega ühes üsna huvitavas baaris. 

EdevusEdevusEdevus, ära kunagi ära kao

Niipalju ongi vaja õnneks, head sõpra enda kõrvale ja natukene napakaid nalju. Järgnev päev saatis ta tagasi Poola. Ilma pisarateta, sest mina juba tean, millal me jälle näeme ja koos saame olla. We made it California to Europe, nagu lubasime teineteisele, ja ega ei saa other way around ära jääda. 

Vahepealse aja tegin tööd ning õppisin iseseisvat elu. Märtsis sain ühe eriti ägeda aja osaliseks. 

 Väga väga tihti minu super suurepärased ja positiivsed energia-ja jõuallikad.

Sain osa olla ühest mõnusast seiklusrohkest päevast koos nende kahega, harides ka end igal muul viisil Londoni ja kunsti kohta. Ja no üleüldse kõige kohta. Nii tore nii tore. Aitäh Teile Teie kaks, oma eriti hea aura ja õnnelikkuse eest. See on meil vist nakkav nähtus. 

 Vau'tasime August Rodini The Burghers of Calais'i juures

 Ja mida paremad saavad su sõbrad sulle Eestist endaga kaasa tuua, kui mitte California lipu

Natukene püüan igapäevaselt ka sootuks teistmoodi taieseid ja tänavakunsti pildile.

Shaun the Sheep on tegelikult üks tore heategevusprojekt, nimelt on Londoni linna peale ära *peidetud* erinevate kunstnike ja kuulsuste poolt maalitud lambad, millega kogutakse raha lastele. 

 Hommikused jalutuskäigud tööle

Ja natukene wilde wilde green and almost sunny afteroon breaks from work

Kõige toredam on siin aga see, et ilm on teinud mõnusa pöörde ning kõik õitseb juba pikemat aega ning õues on mõnusalt soe ja värviküllane. 

Esimesed soojemad ilmad ning lõppude lõpuks sain tagi selga visata ning paksu mantli kapinurka ära peita.

Jõudes kiiresti edasi aprilli juurde, siis selles kuus külastas mind mu sõber Eestist ning turistitasin teda mõne päeva Londonis ringi. Hidden spot'd jäid küll nägemata aga see eest BigBen ja kõik muud kesklinna atraktsioonid said ära nähtud. Camden town'i jõudsime ka.

 Muuhulgas külastasime mõnda galeriid ning Vincent van Gogh Päevalilled said ka ära näidatud

...ja Gift Horse Trafalqar'i väljakul.
Üle paari kuu saab näha Trafalqaril uut ja huvitavat skulptuuri/taiest

Igapäevane sõit üle Waterloo silla ja Thames'i jõe

Ilmadega vedas niipalju, et koguaeg oli soe ning päike siras taevas ning tuju oli selle võrra ikka rõõmsam ja rõõmsam. Green Park'i olid üles seatud mõnusad toolid, et päeva nautida. 

 1..

 2..

3 and happy girl

Suuremas pildis on minu elu siin pidevas muutuses, minu ellu on tulnud lühikese ajaga mõned väga armsad ja usaldusväärsed inimesed, kes igapäevases elus mängivad nii suurt rolli. Näen ikka ja jälle, et see mida külvad, seda lõikad. London on saanud koduseks, kuigi avastada on nii palju. Olen õppinud elama iseseisvat elu, siiski ei lepi ma vast niipea nö täiskasvanu eluga, kus sotsiaalsete normide järgi peaks olema töö kodu ja natuke fun''i. Ma näen elu ikka niipidi, et iga päeva peab püüdma ja nautima täiel rinnal. See kui sa oled ise õnnelik ja rahul iseendaga, toob sinu ka sinuga sarnased inimesed. Tried and tested. Töötab, ütlen käsi südamel. 

Sündumusi millest Teile rääkida on rohkem kui küll, aga sellest järgmises postituses, mis kõik on uus. Nüüd vähemasti teate, et mul läheb endiselt rohkem kui paremini ning olen elus terve ja õnnelik. 

 Püüdsime päikest

Ja lõpetuseks...

Beautiful life

LOVE U

- teie Silja