Reunion, la vita bella

https://www.youtube.com/watch?v=WowUQYvGFbk



Tere tulemast tagasi...Ma olen nüüdseks Londonis elanud juba peaaegu, et neli kuud ning Te ei ole minust ei kippu ega kõppu siin blogis kuulnud ega lugenud vist 3 kuud. Hakkan nüüd seda kusagilt otsast lahti arutama. Etteruttavalt ütlen, et pikka juttu ei hakka täna kirjutama, sest aeg surub natukene peale, siiski tahan ma Teile näidata pilte ning panna kirja mõned suuremad ja väiksemad sündmused. 

No esimene vast suurem ja kõige mõnna ja õnnelikum aeg oli siis, kui Magda mulle Poolast külla sõitis ja vahepealsed 6 kuud mil me näinud ei olnud, ei lugenud absoluudselt. Me olime täpselt samamoodi hullud, rõõmsad, armsad, napakad, õnnelikud selle üle, et saime juttu jätkata sealt kohast, kus see Californias pooleli jäi. No mitte, et me ei oleks skypinud öösiti ja varahommikuti, kuid nüüd meil oli reaalselt võimalus teineteise kõrval jalutada ja aega nautida nagu vanasti, noh nagu armunud inimesed ikka. Sellise hea inimese on keegi mulle saatnud. Ta oli täpselt see energia, mida mul tol hetkel oli siin vaja, sest ma olin ikka natukene rohkem kui segaduses, et mida kuradit ma siin külmas Londonis teen ja mis saama hakkab. Ta tõi jälle puuduoleva minu mulle tagasi. 

California to Europe 

Seik sellest, kui me jalutasime palee ette arvates, et see on hoopis majatagune. lol. Tegelikult oli ikka küll Buckingam Palace ja täiesti õige pool. Üsna tavaline, et sellised asjad meiega juhtuvad. 

Õhtu edenedes viisid teed ikka ja jälle tagasi Soho'sse. Mitte suureks üllatuseks Teile, leidsime Vegase ja kui päris päris aus olla, siis süda hakkas kiiremini lööma ning kodutunne tuli peale, isegi kui see koht on vaid väikene kasiino, kus vanamehed pinti naudivad ja mõned kümned naelad maha mängivad. 

 Ja Vegasest Muumimaale. Ma arvan, et minu ilme järgmisel pildil iseloomustab täpselt seda kiindumust ja lapselikku õnnelikkust muumide suhtes, mida ma tunnen. Neil on oma võlu, ja see võlumaa on saatnud mind lapsest saadik. 

 Lõpetasime õhtuse jalutuskäigu Covent Gardenis ning saime kokku paari sõbrannaga ning soojendasime end happy hour kokteilidega ühes üsna huvitavas baaris. 

EdevusEdevusEdevus, ära kunagi ära kao

Niipalju ongi vaja õnneks, head sõpra enda kõrvale ja natukene napakaid nalju. Järgnev päev saatis ta tagasi Poola. Ilma pisarateta, sest mina juba tean, millal me jälle näeme ja koos saame olla. We made it California to Europe, nagu lubasime teineteisele, ja ega ei saa other way around ära jääda. 

Vahepealse aja tegin tööd ning õppisin iseseisvat elu. Märtsis sain ühe eriti ägeda aja osaliseks. 

 Väga väga tihti minu super suurepärased ja positiivsed energia-ja jõuallikad.

Sain osa olla ühest mõnusast seiklusrohkest päevast koos nende kahega, harides ka end igal muul viisil Londoni ja kunsti kohta. Ja no üleüldse kõige kohta. Nii tore nii tore. Aitäh Teile Teie kaks, oma eriti hea aura ja õnnelikkuse eest. See on meil vist nakkav nähtus. 

 Vau'tasime August Rodini The Burghers of Calais'i juures

 Ja mida paremad saavad su sõbrad sulle Eestist endaga kaasa tuua, kui mitte California lipu

Natukene püüan igapäevaselt ka sootuks teistmoodi taieseid ja tänavakunsti pildile.

Shaun the Sheep on tegelikult üks tore heategevusprojekt, nimelt on Londoni linna peale ära *peidetud* erinevate kunstnike ja kuulsuste poolt maalitud lambad, millega kogutakse raha lastele. 

 Hommikused jalutuskäigud tööle

Ja natukene wilde wilde green and almost sunny afteroon breaks from work

Kõige toredam on siin aga see, et ilm on teinud mõnusa pöörde ning kõik õitseb juba pikemat aega ning õues on mõnusalt soe ja värviküllane. 

Esimesed soojemad ilmad ning lõppude lõpuks sain tagi selga visata ning paksu mantli kapinurka ära peita.

Jõudes kiiresti edasi aprilli juurde, siis selles kuus külastas mind mu sõber Eestist ning turistitasin teda mõne päeva Londonis ringi. Hidden spot'd jäid küll nägemata aga see eest BigBen ja kõik muud kesklinna atraktsioonid said ära nähtud. Camden town'i jõudsime ka.

 Muuhulgas külastasime mõnda galeriid ning Vincent van Gogh Päevalilled said ka ära näidatud

...ja Gift Horse Trafalqar'i väljakul.
Üle paari kuu saab näha Trafalqaril uut ja huvitavat skulptuuri/taiest

Igapäevane sõit üle Waterloo silla ja Thames'i jõe

Ilmadega vedas niipalju, et koguaeg oli soe ning päike siras taevas ning tuju oli selle võrra ikka rõõmsam ja rõõmsam. Green Park'i olid üles seatud mõnusad toolid, et päeva nautida. 

 1..

 2..

3 and happy girl

Suuremas pildis on minu elu siin pidevas muutuses, minu ellu on tulnud lühikese ajaga mõned väga armsad ja usaldusväärsed inimesed, kes igapäevases elus mängivad nii suurt rolli. Näen ikka ja jälle, et see mida külvad, seda lõikad. London on saanud koduseks, kuigi avastada on nii palju. Olen õppinud elama iseseisvat elu, siiski ei lepi ma vast niipea nö täiskasvanu eluga, kus sotsiaalsete normide järgi peaks olema töö kodu ja natuke fun''i. Ma näen elu ikka niipidi, et iga päeva peab püüdma ja nautima täiel rinnal. See kui sa oled ise õnnelik ja rahul iseendaga, toob sinu ka sinuga sarnased inimesed. Tried and tested. Töötab, ütlen käsi südamel. 

Sündumusi millest Teile rääkida on rohkem kui küll, aga sellest järgmises postituses, mis kõik on uus. Nüüd vähemasti teate, et mul läheb endiselt rohkem kui paremini ning olen elus terve ja õnnelik. 

 Püüdsime päikest

Ja lõpetuseks...

Beautiful life

LOVE U

- teie Silja