On vist viimane aeg, ära rääkida - pigem rohkem pilte näidata, puhkuse osast, mille veetsime San Fransiscos ja külastasime pooleteiseks päevaks Napa Valleyt.
Olime veidikene kurnatult ning õnnelikult tagasi kodus, 16 tundi bussisõitu oli jäänud kiirteedele ning niipea sinna bussiga tagasi ei kipu. Kohe suisa aastakümneteks on isu vist läinud.
Valisime Vegasest tagasisõiduks bussi, sest kujutasime ette teekonda nii, et muljetame, ajame juttu ja naudime head sööki, aga ei midagi sellist. Reaalselt istusime kumbi oma pingireas ning üritasime igas asendis magama jääda, mis väga vilja ei kandnud.
Aga kodus ja tervelt, sest samal päeval kui meie Vegasest lahkusime, oli SFO lennujaamas suur lennuk alla kukkunud ning lennujaam oli suletud, kui ma õigesti mäletan umbes 24 h.
Aga.. niisiis oli meil planeeritud külastada veinipiirkonda Napa Valleyt, K-le ära näidata Alcatraz ning kuulus Golden Gate'i sild.
Esimene peatus oligi Napa Valley, kuhu siis praamiga sõitsime, veidike seiklesime ka kuumas ning kui hotelli jõudsime, siis oli esimene mõte ainult magama minna. Nii umbes see läkski, ainult et ennem võtsime söögid, kõhud täis, telekas taustaks mängima ja magama ära. Järgmine päev külastasime veini proovimist ning oligi aeg lahkuda. Olime mõlemad, või vähemasti julgen rääkida enda eest - endiselt suures Vegase palavikus ning Napa oli väga vale koht, kuhu peale suurt pidutsemist minna. Napa on üsna romantiline oma veinimõisade ja viinamarjaistandustega, seega.. tulime linna tagasi.
Järgmine hommik tõusime juba vara vara üles ning läksime Alcatrazi vanglasse. Olin lugenud ajalugu ning kuulanud sõpru, kes mulle igakord natukene infot puistasid. Seisime siis oma järjekorra ära ning jõudis kätte aeg, kus nii nagu Soome laevade peal tehakse sisenedes sinust pilti, sama oli ka seal - mina särasin ja olin jälle elu pärast nii õnnelik, kui fotograaf ütles mulle, et "sina oled küll liiga õnnelik ja särad kui päike, et vangi minna" Mis tegi mind muidugi veel rõõmsamaks, korra käis küll peast läbi mõte, et tõesti natukene kummaline, et lähen ju sellisesse veidi öövastavasse ja palju kurja ajalugu täis kohta, ning olen õnnelik. Aga see on San Fransisco aura puhtalt, mis kõike head põhjustab.
Kuna vanglad on olnud minujaoks alati, nagu enamus inimeste jaoks üsna rasked kohad, mis on täis suuri mehi ja nende (kuri)tegusid, see on alati olnud koht minujaoks, kus vangidest on järele jäänud varjud, kes ei leia rahu ega asu. Sellepärast ka tunne, mis tekib seal ringi jalutades on raske ja painav, ruumides puuduks kui õhk või seda saab täiesti läbi lõigata. Mul ei lähe ihukarvad püsti, aga mul hakkab kahju ning mind paneb mõtlema ja austama iseennast, kompama jällegi tõe ning aususe piire. Hakkan tajuma jälle asju reaalselt ning sisimas lööb süda ja jätab lööke vahele - kui õnnelik olen mina inimesena. Mul on vabadus, mis on mulle antud ning mis on suurim kingitus, mis üks inimene võib iseendale teha.
Samas austan iseenda sees niipalju ajalugu, mis Alcatrazi vangla seinte vahel peitub, et minu käsi ei tõusnud ühtegi pilti praktiliselt tegema seal sees. Niipalju kui tegin oli San Fransisco linnapilt distantsilt ning kõik. Ma ei leia, et oleks õige pildistada nurka või kongi, kus on surma saanud inimene, kus on toimunud verine kähmlus või kongi, kus üks inimene on üle elanud suuri luupainajaid. Samamoodi, ei leia ma et sellega peaks raha teenima ning inimesi sinna üldsegi sõidutama, kuid teisest küljest on see puhas ajalugu, mis on toimunud meie keskel mida unustada ei saa. Ning mis on osa meist. Sellised vastakad tunded. .. siiani
Alcatrazi vangla on umbes 10-15 min praamisõidu kaugusel San Fransiscost. Põhjus miks ka hiljem sinna vangla rajati, oli eelkõige psühholoogiline karistus vangidele. Nad ju nägid kogu linna, vabadust, kui ei pääsenud sinna.
On teada lugu kahest vangist, kes küll põgenesid ning keda ei leitud. Kuid vesi seal on nii külm, aastaringselt, et ujuda on füüsiliselt võimatu.
Minu ainukene pilt mis on vanglas tehtud, siiani mõjub see pilt ja vaade mulle
raskelt ning kinniselt. Nii võimas ja kaunis vaade, mis on kui käeulatuses ja samas nii kättesaamatu.
Praamilt, SF kesklinn
Bay bridge
Alcatrazi saar, mis hoiab endas suurkurjategijate/gangsterite lugusid.
Kuulsaim neist muidugi Al Capone, kes tegelikult, kui ajalugu ja tema toimetamisi saarel lugeda/kuulata
ning viia end kurssi, mis ta siis ikkagi tegi, ei olegi enam nii suurkuju ning tekib küsimus - miks?
Palun andeks, aga mul ei jätku rohkem juttu ja südant lahti jutustada Teile suurkurjategijate lugusid. Olles olnud saarel, seal ringi jalutanud ja seinu puudutanud - imeti mind energiast tühjaks, ei tekkinud õõvastavat tunnet, küll aga hakkas õlule laskuma koorem ning õige aeg oli lahkuda.
Nüüd samakuulsa, kui mitte kuulsama objekti juurde, mis samuti asub minu kodulinnas - Golden Gate Bridge. Minu suhe selle sillaga on, ütlen et igapäevane. Ma naudin selle vaadet, mäeotsast, Pier'lt ning praamist, vaatan üles tippu kui sealt kordades üles sõidame autoga, see on võimas, aga samal hetkel igapäevane. Mul ei ole tekkinud suurt vaimustust, ma näen ilu, kuid eelkõige olen hakanud tundma tunnet ja aru saama, et see sild on vaid üks väikene osa, lülikene sellest kõikehõlmavast ja vabast San Fransisco linnast. See sild kuulub kokku oma linnaga ning on saanud kauniks sümboliks. Minujaoks kuulub see sild samapalju SF'i juurde kui kuulub sinna udu. Ning need kaks annavad kokku perfektse kombinatsiooni ja vibe'i sellest, mis on siis see suur ja kuulus linn.
Ma ei tea miks, aga minujaoks ei ole see sild olnud turismimagnet, vaid üks osa liikluskeerisest ning linnast.
Rohkem ei ole võimalik kirjeldada San Fransiscot - udu ja Golden Gate
Mis puutub udusse, siis on see osa, suur osa San Fransiscost. Ilma uduta ei oleks see linn see, mis ta on. Ja kui me õpime seda ükshetk tundma, kui käib ära klik, et see ongi see, siis armume me üha enam ja enam, siis võtab linn meid nii enda haardesse, et sealt enam välja ei taha ning ei olegi vaja tulla.
Sulgen ilma igasuguse suurema jututa oma puhkuse, mis oli imeline, kuid millest õpin siiani ning hindan erinevaid situatsioone ja inimesi veel tugevamalt. On hetki, kus saabub mingites asjades selgus, ning minu üks neid hetki oli puhkuse lõpp.
Tean, et postitust oli võimalik, et väga võõras lugeda, (eelkõige napisõnaline) aga tundsin ennast täpselt hetkel nii, nagu teksti kirja panin ning mõne pildi lisasin :) Täiesti võimalik, et tekst tiheneb mingi aeg siiski kõikide faktidega, mida kogusin näiteks giidituuril Alcatrazis, kuid tahan Teile hakata rääkima järgmistest postitustes seda, mis suuri samme olen iseendaga ja oma eluga siin Californias teinud. Selletõttu on ka see puhkuse postitus nüüdseks minujaoks juba väga erinev minevik sellest, millist tulevikku ja olevikku elan hetkel.
Aitäh :)
Üdini õnnelik, Teie Silja!
