Unwind
So here I am. Endiselt Londonis ning leides end tihti justkui üles ärkamast. Meel uitab ringi + ja - GMT ajavööndites ehk siis Eestis ja Californias. Kohalolek on täna üks igavesti keeruline asi ümber mõtestada. Oled ja justkui ei ole ka. Mis siis toimub, küsid sa ilmselt.
Täna hõlmab suure osa minu energiast ja ajast töö, sinna minemine, olemine ja sealt tulemine. Elades Brixtonis, heart of London hippie are aka rising new and expensive smart hype up area, tuleb juba varahommikusel tunnil asuda kergesse võitlusesse, et metroosse pääseda. Massiga kaasaliikumine - alla, trepp, piletikontroll, eskalaator ja lõpuks metroo. 7 minutit ning kõik kordub uuesti, kuid nüüd siis juba ülesmäge - eskalaator, piletikontroll, trepp, palju rahvast, sikk-sakk snake game, which I am really skilled already, smootly passing upcoming human front ja jõuangi päikesevalguse kätte. Astun läbi oma kohvikohast, kus juba uksest sisse astudes kohvimeistrid teavad, mida soovin. Lahked naeratused ja coffee on the house, only prise is a smile. Hommikud, isegi kui need on täna veel natukene jahedad on nii mõnusalt värsked. Jalutan oma kohvi, väikese õnnetunde ja rahuloluga erksal sammul läbi Belgravia, Londoni kalleima rajooni, mida ilmestavad kuninglikud ja suursugused arhitektuurisaavutused Viktooria ajastust. Isiklikud turvamehed mõne rikka ja kuulsa majaomaniku kodu ees, High Commision of Republic of Trinidad and Tobago and Malysia etc. Seda kõike saadavad kaunid ja väga tähendusrikkad akordid mu kallitelt inimestelt laulude näol. Minu igahommikune rituaal, mida nii väga armastan.
Päikese ja looduse mängud
Üsna sage vaatepilt lõppematutele protsetidele lootusega muuta seadusi ja kaitsta inimõgusi.
Teekond tööle.
Mida ma siis teen on ilmselt järgmine mõttekõlk. Kuigi mulle ei meeldi kunagi rääkida oma tööst või töösuhetest siis leian, et auson mängida ikkagi lahtiste kaartidega. Olen siis mänedzeri assistent ühes rahvusvaheliste juurtega kohalikus firmas nimega Ottolenghi. Teen kõike mida üks mänedzer teha ei taha ja tegelen igapäevaste suuremate ja väiksemate klientide lepingute ja õnnelikus tegemisega. Kui järele mõtlema hakata, siis tänaseks olen töötanud ühel ametikohal kõige pikemalt oma elus üldse, 8 kuuga on tekkinud iseenesest kerge töörutiin, mis on päriselt mõnda aega täiesti nauditav. Seltskond on tore, töökeskond more or less rahulik ja mida aeg edasi, seda rohkem enesekindlust tuleb ka juurde mõelda suuremalt ja kaugemale. Eneseteostusele, uutele väljunditele. Kindlasti ei jää ma hetkelisele positisioonile kauaks puhkama kuid ehk pool aastakest veel. Seejärel on aeg kiirest Londonist võtta puhkus ja minna otsima iseenda juuri ja käima metsa- ja rabaradu kodumaal ehk siis minna tagasi +GMT vööndisse, tunda rõõmu lähedastest ja sõpradest, värskest Eesti õhust ja pea, et olemata ajatajust. Vaikust Eestimaa nõlvade, saarte vahel, kuuse- ja kasesahinat ning kuulata lainte lõppematut loksumist kodurannas.
Rohkem kui kunagi varem ütleb mu süda mulle, kui oluline ja kui palju soovin ma olla kohal füüsiliselt enda lähedaste ja sõprade jaoks. Jagada emotsioone, kuulata, toetada ja saada toetust. Teha nalja, naerda hommikuni ning arutada elumõtete üle. Vaadata koos päikeseloojangut ja olla tunnistajaks päikesetõusule.
Loomulikult, sõbrad, ei ole mitte kuskile minu elust ega südamest kadunud California, sealsed sõprussuhted, ilusad tunded ja lemmikpaigad. - GMT ajavööndisse plaanin lennata suve teises pooles ehk siis teha endale sünnipäevakingituseks üks mõnus õhulend üle ookeani. Kui kauaks plaanin seekord jääda ei ole veel kindel, eks seda näitab aeg ja planeerimine.
Vahetvahel uitavad mu mõtted ajavöönditesse ning märkan end mõttelt, et elades neutraalses ehk siis 0GMT ajatsoonis võikski see ju mind nö balansseerida ja siis taban end mõttelt, et mingil määral London ka seda teeb, kui lahti lasta teatud kinnisideedest ning lubada iseendale rohkem kulgeda, mitte muretseda ülearu homse ja ülehomse eest. Ammutada ka vihmasest ilmast uut ilusat energiat ja viia kellegini positiivseid tundeid ühe väikese naeratusega.
Loomulikult, sõbrad, ei ole mitte kuskile minu elust ega südamest kadunud California, sealsed sõprussuhted, ilusad tunded ja lemmikpaigad. - GMT ajavööndisse plaanin lennata suve teises pooles ehk siis teha endale sünnipäevakingituseks üks mõnus õhulend üle ookeani. Kui kauaks plaanin seekord jääda ei ole veel kindel, eks seda näitab aeg ja planeerimine.
Teadmata ajaks on aga reisimine hõivanud suure koha minu väikeses südames.
Pildil igapäevane töö kodu teekond Victoria to Brixton
Kõik vihmapiisad toovad midagi ilusat ja erilist, möödunud nädalal tõi vihm ja päike meile vikerkaare keset tööpäeva. Üks pool tänavast koos lõppematu teeremondiga, kus asub minu töökoht.
Kõige eelnimetava nimel ma hetkel suuresti hetkel töötangi. Ei, ei ole vaja muretseda et ma siis ainult tööd teen. London on üks ütlemata suurepärane paik kunstiarmastajale. Suure osa oma vabast ajast veedan mööda erinevaid galeriisid ja muuseume ringi luusides. Mul on tekkinud ajaga oma lemmikud kuhu ikka ja jälle end jalutamas leian, justkui safety net. Ning siis on mitmeid kümneid erinevaid pisikesi galeriisid mis kõik on omanäolised ja igaüks väljapaistev. Olen lubanud Teile korduvalt postitust kunstist ja ega see ka tulemata ei jää. Iga asi omal ajal, kuigi mul on selline karvane tunne, et ma olen blogiga ajast ja arust maas ning kui ma uhel õnnil päeval hakkan tagasi kaevama mineviku uudistesse, siis võtab see omajagu kõvasti aega. Pilte on palju. Emotsioone kordades rohkem ning muutusi rohkem kui iial varem. Lühidalt öeldes on olnud 2016 aasta lõpp ning uue 2017 aasta algus meeletu kasvamise, taaskord selgenemise, uute tutvuste saamine ning mõndade kallite inimeste saatmine. Elu ringlus selle kõige puhtamas mõttes.
Kannatlikkus on kogu toimuva võtmesõna. Lõputu lootus ja uskumus kõigesse paremasse, unistuste täitumisse. Ükski unistus ei ole niivõrd suur, et see kunagi teoks ei saaks. Üksi rada ei ole liialt käänuline ja raske, et seda käia ei suudaks. Tahtejõud on kui tuul, ta on koguaeg õrnalt kohal puhudes kord natukene tugevamalt ning võttes siis vahel tuurid maha, et rahuneda, puhata, seedida ja settida. Ja tundub et kevade värske tulemisega on tärganud teotahe - luua, vaadelda, osaleda, planeerida ja kasutada ära spontaansuse võlu.
Ei, ma ei ütle, et kõik ongi ainult lust ja lillepidu, meil kõigil, kaasarvatud minul, on päevi, kus ma tahan olla ainult voodis, vaadata sarju, põletada küünlaid, mõlgutada mõtteid ja olla maailma eest peidus. Tänaseks aga ei kibele ma sellisest ajast välja tulema, ma olen õppinud aega võtma, lubama endale need päevad ja kurvemad tunded, teotahteta tunded. See kõik on ju elu loomulik osa, kunst aga seisneb ka selliste päevade ja tunnete äratundmises ja nautimises. Kui sul on vaja seda päeva, päevasid siis lase neil tunnetel südamerahuga olla sinu sees, see ei tee sulle kurja kui sa need tunded omaks võtad, vastupidi need kasvatavad ja õpetavad. Õpetavad hindama ehk väärtusi, mis igapäeva sagina keskel kipuvad kaduma. Ja kui midagi nii otseselt ei õpetagi, sest alati ju ei peagi siis kindlasti mitte ei ole vale olla vahel ära.
Kannatlikkus on kogu toimuva võtmesõna. Lõputu lootus ja uskumus kõigesse paremasse, unistuste täitumisse. Ükski unistus ei ole niivõrd suur, et see kunagi teoks ei saaks. Üksi rada ei ole liialt käänuline ja raske, et seda käia ei suudaks. Tahtejõud on kui tuul, ta on koguaeg õrnalt kohal puhudes kord natukene tugevamalt ning võttes siis vahel tuurid maha, et rahuneda, puhata, seedida ja settida. Ja tundub et kevade värske tulemisega on tärganud teotahe - luua, vaadelda, osaleda, planeerida ja kasutada ära spontaansuse võlu.
Ei, ma ei ütle, et kõik ongi ainult lust ja lillepidu, meil kõigil, kaasarvatud minul, on päevi, kus ma tahan olla ainult voodis, vaadata sarju, põletada küünlaid, mõlgutada mõtteid ja olla maailma eest peidus. Tänaseks aga ei kibele ma sellisest ajast välja tulema, ma olen õppinud aega võtma, lubama endale need päevad ja kurvemad tunded, teotahteta tunded. See kõik on ju elu loomulik osa, kunst aga seisneb ka selliste päevade ja tunnete äratundmises ja nautimises. Kui sul on vaja seda päeva, päevasid siis lase neil tunnetel südamerahuga olla sinu sees, see ei tee sulle kurja kui sa need tunded omaks võtad, vastupidi need kasvatavad ja õpetavad. Õpetavad hindama ehk väärtusi, mis igapäeva sagina keskel kipuvad kaduma. Ja kui midagi nii otseselt ei õpetagi, sest alati ju ei peagi siis kindlasti mitte ei ole vale olla vahel ära.
Never regret a day in your life:
good days give happiness,
bad days give experience,
worst days give lessons,
and best days give memories.
Kuidagi on minu jutulõng hargnenud teemadeni, millele ma tegelikult selles postituses ei plaanid pikemalt pidama jääda, kuid mis seals ikka. Õnneks ja lõppude lõpuks kirjutam ma iseenda tunnetest avades tahtlikult ennast Teile ning ju siis oli just sellised mõtted palusid mul end Teieni tuua.
Awakening
Hetkeolukorrast ja päevakajalistest teemadest nii palju, et Londonisse on jõudnud NIIVÕRD imeline kevad. Päikesekiired paitavad üha rohkem ja toovad sära. Hommikud ei ole enam liialt külmad ning õhtud lubavad tagi ja kleidi väel mõnusalt jalutada. Näituste uus hingamine on galeriides uue hooga peale hakanud ning palju on uut ja põnevat ja päevakohast ja mitte päevakohast happening'i täis. Ärkamine on täies hoos.
Panne Teile siia mõned pildid eilsest jalutuskäigust koduümbruses. Ilmselt ma võiksi mööda Londonit ringi jalutada ja arhitektuuri imetleda.
Valge vaikus
Tõmban vaikselt siinpool otsad kokku, sest teha ja olla on veel palju. Reedene päev on möödunud ülimalt mõnusalt, olnud siiani täis suurepärast hommikust kohvi kodukohvikust, Tate Moderni kunsti ja installatsioone, inspiratsioonirikast kohtumist sõbraga ning ees ootab õhtu täis veel rohkem kunsti, küll aga natukene intiimsemas õhkkonnas kui seda on Tate. Ilmselt lõpeb reede õhtu ühe mõnusa pika jooksu ja trenniga, et võtta vastu veel rohkem positiivseid ioonikesi edasiseks. Luban käsi südamel, et jõuan ja tahan Teile kirjutama tulla siia uuesti natukene rohkem püsivamalt kui viimased poolt aastat. Väikene jutuajamine Teie ja iseendaga on alati niivõrd mõnus.
Näeme ja kuuleme varsti.
Ja kui keegi pilti ei tee tuleb ise hakkama saada. Naeratust näol on reaalajas ikkagi rohkem :)
Edevus mis ei tapa, teeb ainult ilusamaks. Sellised helged mõttekõlgud.
Armastustundega xx
