Wednesday, May 21, 2014

Dance baby like world is ending aka Vegas 3rd time

https://www.youtube.com/watch?v=brhTeYinV44



Hei!

I'm back from Mars, so let's begin


Paar nädalat tagasi küsis eesti sõber S, et äki olen huvitatud Vegasesse minemisest. Mul ei olnud vaja seda mõtet seedida. Sain rohelise tule, et olen vaba reedest teisipäeva hommikuni ning et have fun and trouble ranged soovitused ka. Brian oli ka samal ajal Vegases, aga me ei kohtunud ühelgi basseinipeol, Sue oli vapper töötav ema 4 päeva. Bravo!
Asjaolud läksid väga õnnelikuks momendil, kui Magda teatas, et saab ka kaasa tulla. See oli nii vahva uudis!
Nii hakkaski kolme ajal päeval, reede, meie sõit Ansise õnneliku Lambhorginiga Vegase poole. Reisiseltskond oli üsna kirev ning meie M'ga saime pööraseid poose autos harjutada selle 9 tunni jooksul. Igasugune väsimus kadus, kui paistsid Stripi tuled.
Mul on arvutis natukene üle 400 pildi, seega valik saab olemas kas selected või everything what makes me happy.


 Teile ettekujutuseks millise teekonna ette võtsime. 
Sinisega on tee, mille läbisime siis kodust Las Vegaseni. Tagasi tulles, sõitsime suunal Vegas - Death Valley ning San Jose (SF)





teekond



 cheering is caring


make something ehk esimene peatus, kui saime Sunnyvale'st välja ehk siis olime ametlikult alustanud oma roadtrip'i cin city ning tuledesära poole

Sõits kulges ohutult ning see vaade, mis avaneb mägedele, kui päike looja läheb, on vapustav. Ilusam kui filmis.
Ma ei hakanud pilti tegemagi, sest sellega ei anna mitte kui midagi edasi.
Jõudsime õnnelikult Stripile, leidsime Lamborghinile ööbimiskoha, poisid tegid ära check-in'i ning võisime oma king-size vooditega tutvust teha.

2 brave guys ehk kohvrid meestele

Läksime Stripile jalutama ning õnnistasime margaritadega oma toa sisse. Siimul oli esimene kord näha Vegast, ja sellepärast olin mina ülielevil. Mulle nii meeldib kellegile näidata kohti, mida ma ise nii väga naudin. 

 Let me show you Vegas dear















Great man

3rd time
Jalutasime ühest Stripi otsast (põhjast lõunasse ehk Rivierast MGM'i) teise ning kuna hommik hakkas kätte jõudma, suundusime tagasi oma hotelli, et natukene puhata. Täpselt 9:30'ks olid kõik üleval ning 3st tunnist unest piisas täielikult, et minna natukene loodust avastama. 
Sõitsime kesklinnast 17 miili kaugusele Red Rocks mägesid uudistama. Vaatepilt mis avanes oli võrratu. 
Ronisime natukene mööda kaljusid ning leidsime ühe mõnusa augu, kuhu päikese eest varju pugeda ning vaadet nautida.

Red Rock Canyon National Area laotub 195,819 aakri ulatuses ning on iga aasta külastatud rohkem kui ühe miljoni turisti poolt. Seal on ligi 30 miili ulatuses matkaradu, kus on võimalik nii mägironida, rattaga sõita, hobustega ratsutada, pikniku pidada jnejne. Red Rocksi omapärane taimestik ning loomastik annab väga hea näide Mojave kõrbest. Aastal 1990 muudeti ametlikult Red Rocks Recreation Land'st National Conservation Area'ks. Kuna päris kuum oli, siis päris kogu kanjonit me ei näinud, sest tegime oma avastusretke üsna alguses ära. Väga tore oli sellegipoolest.

 :) !




hero


 Minu Navitrolla pilt







sutsu jahutavat tuult oli ka ikka






Nii hea oli olla, panime silma looja :) 

Paparazzi


Poisid tahtsid ka tulla...here we go



almost everyone is enjoying the moments of noses

Istusime veel natukene aega "koopas", talletasime ilusa maastiku ja mäed mälupilti ning head emotsioonid südamesse ja hakkasime Stripi poole tagasi liikuma. 

igaüks kannab ise oma koormat

põrnikaid


ja Ansist


Tagasi "kodus", tegime väikese power-beauty-nap'i ning Magda ja Siim suundusid teistega basseiniäärde. Sain raske äratuse osaliseks ning aeg oli end õhtuseks Vegaseks valmis sättida. Minu üliäge Hakkasan'i promootor Celso oli mind ja Magdat kenasti VIP'i listi pannud. Shampust voolas õhtu ja öö ojadena. 


Vahepala: Ansis jäi koju magama, ennem aga jagas ta end meiega ühele pildile. Ülejäänud pildid on liiga tsenseeritud. 



Kiiresti hüppasime läbi ka eestlaste juurest, kes ööbisid meiega samas hotellis. Olime toredad ning mina ja M lahkusime, nagu ikka - kihikihkih, limusiiniga kluppi. Tuli välja, et me ei pidanudki midagi maksma. Vegas. Lisaks oli juht veel meister pilditegija ning kui kohal olime, hüppas ta rõõmsalt tagaistmele ning teatas, et teab täpselt häid nurki, kuidas pilti teha. 
So here is the results:




Siis läksime kluppi, Magdal oli esimene kord, mina olin järjekordselt megaelevil.. 


aaaarrgh! Steve Aoki on Love! !  !! Enjoyable guy

Tol hommikupoolikul saime ka targemaks, et ilma kontsakingadeta Panda Expressist süüa ei saa. 
Und oli natukene rohkem, kui poistel, kes juba väga varakult Grand Canyoni poole sõitma hakkasid, või no kuhugi poole nad igatahes üritasid vurada. Meie aga meenutasime möödunud ööd ning panime end valmis päevaseks basseinipeoks, mis minu jaoks oli esimene kord päeval sinna minna ning Magdal järjekordselt esimene basseinipidu. Juhhuu! Varahommikul textis juba Celso ja kandis hoolt, et meile meelde tuletada, mida tänase päevaga ette võtame. Ta oli jällegi hästi armas olnud ning meid eelneval päeval WetRepublic'u pool party'le VIP listi pannud. Kiidusõnad on mitmekordselt teele pandud.


Veetsime terve päeva kuumas basseinis kuuma päikese all pooleteistliitriste kokteilidega, väga hea house'i ning super seltskonnaga. Päris tiirlev ja mõnus kuldne maailm. 

Siim ning Ansis ei olnud õhtuks veel Canyonisse jõudnud, nad olid eksinud. Somehow, somewhere? NOKIA. Vähemasti nägid nad lehmi, kohalikke ja naabreid ning 15 min ka päikeseloojangus Canyonit, ennem kui täitsa pimedaks läks.





Noppisin Siimult pilte, kuna minu silmad seda teekonda ei näinud. Küll aga nägid palju muud huvitavat ja intrigeerivat.

Ööseks ikkagi otsustati tagasi tulla. Meil olid tasuta pääsmed ning laud reserv Hakkasani, aga sinna me ei jõudnudki. Panime M'ga ilusad riided selga, kontsakinga jalga ning läksime Stripile dringile ilusat elu tähistama.





olenemata hooajast ja kuust ja päevast, vurab elu täiskiirusel trafficus

Jõudsime kahe ajal koju, sest selleks ajaks pidid poisid ka tagasi olema. Meie aga ei olnud kuidagi väsinud, seega kolisime koridori...


 kolm on seltskond

 musid ja pikad näpud varahommikul, pildikommentaarium tegi head tööd ning sorteeris välja palju kauneid poose ning ekspressioone


Märkamatult olime jube esmaspäeva varahommikul autos ning kimasime läbi kuuma Death Valley poole, sõitu umbes 2,5 tundi.
Surmaorg on kuumim, kuivem ning madalam punkt kogu meie maakeral. Hoolimata sellisest julmast nimest, on seal siiski üpriski palju erinevat taimestikku ning loomaliike, kes väga edukalt elus püsivad. Niisamuti on seal võimalik eristati erinevaid hooaegasid, kus sajab kõvasti kas vihma, mis toob endaga kaasa paljude eriliiki lillede õitsemise ning lopsakad oaasid täituvad pisikeste kalakestega. Kõrguvad mäestikutipud on kaetud lumega. Kontrast võib olla väga suur.
Aastal 1917 mõõdeti Surmaorus 52 päeva järjest temperatuuriks üle 120 kraadi fahrenheiti järgi ja 43 päeval 120 kraadi fahreneiti järgi.




 isegi postid olid suurest kuumast natukene jonksus



 sõbrapilt, juhul kui oled liiga kaua liiga kuumas autos olnud ning saad natukeseks tuult tiibadesse



 kõrb on kaunis, mõned esimesed tunnid

Saime Magdaga jälle end autoistmel välja elada. Mida rohkem surmaoru poole jõudsime, seda tugevamalt ma tundsin, kuidas ta tõesti mind vastu võtab. Mul oli kohe nii nii "hea" olemine, et suutsin vaevu vett juua. Õnneks kõik lahenes üsna kiiresti. Tundsin vist mingit kolmanda dimensiooni Death Valley energiat. 



pokud


 need mehised käed sõidutasid meid Vegasesse ja tagasi


 ega kunagi ei tea..

 vaikelu

 palju kõrbe ja kuuma :)








 sihikindlalt edasi sinna, kus on hothothot spot

esimene peatus orus

kus tegime nii mõnegi inspireeriva klõpsu



 armastus on see


 Siim tegi ka kunstipilti


all good 3 photographers




Ja liikusime veel mõned miilid edasi ning olime päris sügaval merepinna tasemest. Kuum oli.


Ansise tulemine (tagaplaanil)
 1

 2

 3

4


 kõik koos jalutasime mööda soolateed veel paremat vaadet nautima 





Ansis!

 ma vähemalt üritasin :)



and...
 one

 two

three...
 wuhhuuu! yes, yes you are awesome!


päikese poole


perfect heart
 pärast jalutasime igaüks uhkes üksinduses auto juurde tagasi

NB! Poolel sellel kalju seinal on märk SEA LEVEL ehk merepinna tase

Orus oli, ütlen veel korra, väga kuum, aga mõnus, minule meeldis. Autos oli lihtsalt palav ning tagasitee Death Valley'st oli kui kuumaastikul sõit, mis seest kohati üsna õõnsaks võttis. 
Teepeal aga uudistas meid üks koiott. Natukese maa pärast nägime ta sõpra ka.




Kojusõit venis päris pikaks, nägime päikeseloojangut ning käisime läbi McDonalds'st. Niisamuti nägime ära ka California City. Kaunis tühermaa. 

eespool mainitud California City


Suikusin unne poole kolme ajal öösel, rampväsinud ning õnnelikuna. Palju positiivset energiat kiirgas veel mitu head päeva välja :)


Armastusega,
Silja