Wednesday, January 14, 2015

in Riga, right now

Tere õhtust armsad :)


https://www.youtube.com/watch?v=1boeQ9zoF-s&spfreload=10
Nouvelle Vague on viimase aja avastamiste pärl, kõik albumid, tänama pean head sõbrannat :)







Ma olen iseenda ja kohvritega jõudnud Riia lennujaama, kust saab alguse minu järgmine seiklus, ühe otsa piletiga linna nimega London.
Sain just imearmsa kannuga rohelist teed, sidrunit ja mett ja võin mõnuga klaviatuuri toksida. 


someone knows that I'm going to London



Kuna vana-aasta viimasel päeval tehtud postitus oli nagu sprint, siis nüüd saan Teile natukene pikemalt jutustada (tegelikult küll eelkõige iseendale üles kirjutada mälestusi, mida tagantjärgi lugeda) elust, olust, Pärnust, kodust, Eestist, mõtetetest, energiast, muusikast, sõpradest, pidudest, tegudest, seikadest ja otseloomulikult illustreerida seda mõninga pildiga.
Hüppan natukene ajas edasi ja tagasi, nagu mul ikka kombeks, aga sellega olete Te vist juba harjunud :) Ühesõnaga mu meel rändab ringi.

Ma ei saaks öelda, et minu sees on täielik rahu ja eks seda olekski natukene palju tahta, vahest et isegi liigagi igav. Tunnen pigem natukene kohmetust, kartust uue linna ja elu suhtes ning samal ajal ootan seda kõike ja tagatipuks ei ole mulle ikka veel, isegi lennukas istudes, kohale jõudnud, et ma kuskile reisin. Sellist tunnet, ei olnud mul ka Californiaga, kuid siis olid lood mõnes mõttes ikka väga teised ka.

Aga kõik on hetkel väga bueno, kuna minu lend läheb alles kohe mitme mitme tunni pärast ja üksi oleks ikka päris nüri kõik tunnid passida, siis hea tahte juhusel kohtusin ühe väga reipa noore eesti naisega, kes kavatseb elama minna Barcelonasse, muuseas, koos väikeste lastega. Kuulates ja muljetades Barcelona-Bay Area teemadel /lapsed, pere, kodu, raha, toetused, inimesed, D-vitamiin jne, avastasime justkui paralleel universumid, kus mõlemad oleme leidnud selle miski, mis meile nii väga sobib ja antud kohad koduks muudab. Selliste inimestega kohtumine ja teineteise mõistmine annab siin kaduvas maailmas mõista, et ma ikkagi liigun enda jaoks õiget radapidi :)

2015. Ootan põnevusega, mis hakkab saama, because everything can happen.
Pilk tagasi hetkeks vana-aasta ärasaatmisele, mis minujaoks oli ikka nii traditsioonile, kui veel olla saab ja see on nii nii kift. Kuna ma ei olegi ühtegi täiesti traditsioonilist lõpupidu pidanud. Käisime siis sõbra pool, linnast natukene väljas, kus oli kokku kogunud väike seltskond ja valmis küpsetatud erimevad lihad, hapukapsas, kartul, salatid, täidetud munad ja kõik muu hea parem. Kõik oli kuidagi eriti nunnu. Õnneks, oli meil ka omad raketid, sest nähtavus tol öösel oli ehk max 25m, uduvaip kattis maad ja kuulda olid ainult paugud. Ja mulle nii meeldis, et me olime eemal linnakärast ja pungil klubitrügimisest. Loomulikult terve esimene jaanuar magati maha ja õhtu lõpetuseks veel mac. Siiski usun, et veedan ülejäänud aasta tegutsedes ja tervisliku toidu peal.



Meie ilustulestik, mis oli kordades ilusam ja võimsam, kui mina oma telefoniga suutsin kinni püüda

Kaks väga ebaõnnestunud pilti tulid ka minust, millest kähku lahti sain. Ja minu suureks õnneks sain skypitud ka südaööl Magda ja Liisuga, kes sel ajal veel mõlemad USA mandril olid. Olgu, üks on siiani ja teist näen Londonis juba 25 jaanuar. Ma ütlen, aeg paneb ikka täiega jooksu, pidevalt. 
Ja kuidas ma veel mõtlesin, et minul on kaks vaba nädalat, teha trenni, blogida ja näha kõiki. Tutkitki. Iga päev oli täis sebimist ja harva magasin üheni päeval. Kohvreid pakkisin ka veel ümber viimasel minutil kodus ja natukene pean ka veel siin susserdama. Aga seda jõuab hiljem teha.


Aga mis ma siis tegin vahepeal? 
Näiteks, jaanuari esimestel päevadel käisin Paradiisis ja jätsin seal tüdrukutega hüvasti. Küpsetasin ameerika muffineid ja haarasin paar pudelit Astit kaasa. Kuigi esialgu oli suur tuhin edasi välja minna, siis see vaibus täpselt siis, kui jõudsime Wessetisse ja jäime seal juttu rääkima. Uni tuli ka vaikselt peale ning nii me siis imeilusas Pärnu öös koju jalutasime

Kahjuks, olen ma olnud Eestis väga kehv pildistaja, kui nüüd tagantjärgi hakkan sündmustest pilte otsima. Ei ühtegi pilti inimestest ega olukordadest ja kohtadest.

Sellise armsa sisuga kingikoti sain ka lahkudes kaasa

Ja tegelikult sain ikka natukene trenne ka tehtud, mitte küll ülearu aga piisavalt, Kaiser sai ka jalutatud, kui mitte iga päev, siis üle päeva, mõned sõbrannad ja sõbrad said üle vaadatud Pärnus. 

 Spotu ja Missy, need kõige suuremad sõbrad alati



 ja otseloomulikult mu armas Kaiser 





Talvevõlumaa jalutuskäigud Pärnus



Tartusse kahjuks ei jõudnudki uue aasta sees, aga eks siis teine kord. 
Tähtsatest sündmustest veel niipalju, et ema sünnipäev sai peetud suurejooneliselt ja ohtra shampusega. Üllatus üllatus aga ka sellest sündmusest puudub mul pildimaterjal. 

Jõudes olevikule aina lähemale ja lähemale, siis viimasel nädalavahetusel sõitsin Tallinn-Rakvere-Tallinn-Pärnu liinil.




 Rakveres ei olnud käinud vist teismeeast saadik, ja kuna seal toimus üks põnev äriseminar, siis võtsime sõbrannaga ette autosõidu nelja aastaajaga hullul teel Rakverre. Eksisime Põhjakeskuses ära neli korda /tõelised suurlinnakodanikud ikka/ ja veetsime väga kvaliteetse päeva super seltskonnas. Sain ka mõned kasulikud kontaktid Londonis. Elu saadab meile ikka teele uusi ja huvitavaid inimesi ning samal ajal võtab ka mõne sealt ära ning nagu öeldakse, loodus tühja kohta ei salli. Ehk karm aga tõsi. 
Rakveres ainsatki pilti ei teinud. 
Õhtul kimasime pealinna tulede suunas tagasi ja õhtul sõtsime lumetormises Tallinnas mööda linna natukene ringi, et ka minusugune pärnakas aduks, kus mis linnaosa hakkab ja lõpeb. Selgeks ei ole ma seda siiski siiani saanud, SF on kordades palju loogilisem! 

Mõnusas lumetormises õhtus võtsime shampi ja tegime The Big Bang Theory maratoni. Järgmisel päeval oli plaanis külastada teletorni ja võin julgelt öelda, et üks tegelane sai seal ehk natukene kartusekõrgusest vabamaks. Võibolla. 

 Kuna ka tol päeval oli lumetorm, siis see oli parim vaade Mustamäele? ja 2 min hiljem olimegi taevas nagu 21'l korrusel olev silt lubas


Targa aruga läksin vaid oma 10cm kontsadega seminarile, et naiselik välja näha ning ei arvestanud teps, et määramata ajaks eriti lumisesse Tallinna jään :D
Aga näiteks 2-3 aastat tagasi ei kujutanud ma ettegi, et kõrgust niivõrd naudin, ma kunagi suisa kartsin seda nii väga, et ei julgenud oma teise korruse toast otse allagi vaadata. Peale langevarjuhüpet, mida ma kusjuures tohutult nautisin, just äratõuget lennukist ja vabalangemist, ei karda ma ka enam kõrgust. Lendamist naudin suisa topelt palju, eriti õhkutõusu. 

 Nüüd olengi nii mitme kilomeetri  kaugusel teist :) ehk üsna lähedal

 oma parimale Poola sõbrannale olen ainult nii lähedal 

hüpermodernsed seened



Nii kaugele viisin sõbra, kes algul täiesti vastu tõrkus mõttele Teletorni minna :) Kiitus! 
 Tuleb vaid hirmudele vastu astuda

Õhtupoole sain kokku oma imetoreda Terjega, kellega Caffee Gurmees /kindlasti soovitan külastada Kadriorus/ lemmikveini nautisime. Ning tema on nüüd küll sõbranna, kes oma positiivsuse ja hea energiaga mind alati üle valab.  Mis ma siin ikka salatsen, kogu tema pere on mulle sellise eriti hea mõjuga hetkest, kui ma nendega CA's tuttavaks sain. Kiita muidugi võiksin neid lõputult, aga nad ise teavad täpselt seda, mida ma arvan, seega jätan siin kiidulaulu laulmata Teile. Mõned hetked ja ajad on ju ka nii erilised ja mõnusad, et tahadki neid vaid endale jätta. Update'sime ka vennaga eluolu ära ja võisingi rahulikuma südamega jälle edasi minna. Õhtu lumetormis möödus jälle pitsa ja filmiga ja esmaspäeval tippisin Pärnusse tagasi, et üle vaadata veel sõbrad, asjad pakkida ja kodus aega veeta.




Mu mõtted on siiski liiga hajevil ja neid on raske koondada, seega mõnusat kirjutajat minust täna vist ikkagi ei ole, lõpetan siinkohal ja soovin Teile super tegusat aastat, mis oleks täis nii suuremate kui pisemate soovide täitumist, head puhkust ja toredaid kaaslasi.




Armastusega
Silja