Aeg

Tsau mu armsad, 

mis toob rahu :) 

Time doesn't exist, clocks exist. Time is just a an a agreed upon construct. We have taken distance /one rotation of the Earth, and one Orbit of the Sun/. Divided it up into segments. Then given those segments labels, while it has its uses we have been programmed to live our lives by this construct as if it were real. We have confused our shared construct with something that is tangible and thus have become its slave. 

Lahen nuud tagasi uuesti oma emakeele juurde. Lihtsa pohjusega, kunagi kui ma ju ara kolisin Eestist siis hakkasin seda blogi pidama perekonnale, lahedastele ja sopradele, et hoiaksin Teid kursis, et saaksite kergelt minu tegemistel ja olemistel pilku peal hoida. Ja siis uhel hetkel, arvasin et olen nii glamuurne kull, et las blogi minna ule ingliskeelseks. Tana on natukene kurb isegi moelda, kui mitu korda on mu oma koige lahedasemad maininud, et inglise keelset teksti ei joua ega oska nad lugeda. Aga ikka minul vanal lovil oli lakk turris ja keevitasin edasi. Mis seals ikka, tana olen tagasi eesti keele peal ja naudin sellest iga sona valja kirjumist. Teise pohjusena veel asjaolu, et Teie minu sobrad ja perekond, mu valdav osa lugejaist olete ju eesti keele konelejad ja Teile ma ju seda vaikest bloginurgakest peangi. Kuid eks aeg annab arutust ja siin ma olengi. 

Ma tahan Teile avada natukene klantsi ja muuri alt valjasolevaid loikeid, hetki ja motteid mida ma ei kirjuta facebooki seinale ega avalda Instagramis. Tana tahan Teile vaid natukene raakida ajast. Minevikust. Olevikust. Ja kes teab, ehk ka natukene katsuda tulevikku. 

Olen alati arvanud, et minevik on suur osa minu elust, mis mojutab mind tunde, paevi, kuid ja isegi aastaid hiljem. Aeg on voolinud minust isiksuse, kes ma olen tana ja olin eile. Aeg annab mulle arutust, kes ma olen homme. Opetus on see, mida ma olen ajalt saanud. Londoni ajamoiste on mind muutnud kordades kannatlikumaks, igapaevase meeletu kiirustamise korval ja uhest metroost teise jooksmise juures, moistan ma iga hetkega, et ma keeldun elust mooda tormama. Keeldun  kategooriliselt. Nii jalutan ma hommikul toole labi tormiselt lainetava inimmere, jalgin ja vaatan, ei kiirusta. Ma votan aega, sest olen oppinud, et ulekaigu rajal asuvas valgusfooris poleb roheline tuli iga paari minuti tagant, et metroo soidab iga minuti tagant ja et ma ei pea meeleheitlikult end kinniminevate metroouste vahelt labi pressima ning rongile joudma. Olen oppinud iseenda kohta nii mondagi, umber hinnanud aja. 

Tunnen, et minu elus on justkui kaks ajamoistet.. Jah igapaevane toole koju rutiin, mille kaigus olen hakanud vahepealselt teel olemise aega hindama hoopis korgemalt. Ma avastan tihti end kedagi jalgimas voi lihtsalt motteid molgutamas, mis ja kuhu edasi, samal ajal kui saja peane inimkari jookseb treppidest ules ja alla, puudes "viimast" rohelist foori ning "viimast" metrood. 

Teine aeg eksisteerib minu maailmas aastatena. Mida vanemaks ma saan, oh seda klisheed, seda tugevamalt mojub mulle mote, et minu 21 ei tule enam kunagi tagasi. Jah, ma teen sellega rahu ja koik on justkui korras, kuid siis jalle hakkab see mind kimbutama. Nahavahele poeb kerge paanika ja arevus, et kuidas koik juhtus ja kus ma olen tana? Kas ma olen kohas kus ma nagin end olevat? Ei ja jah. Iseendaga arutades jouan end maha rahustada ja koondada koik head ja positiivsed motted ja energiavali taastub. 

Tasakaal ja rahulolu. Hetkel valin tasakaalu, mille voin umber tolkida elu usaldamiseks. See ei ole tulnud paevadega, see on tulnud toost iseendaga, aastatega ja kindlasti kestab kuni elupaevade lopuni. Koige isiklikum retk iseendaga terve elu valtel. Aja vaartustamisel mangib aastatega uha enam rolli mu pere ja lahedased sobrad. Ma olen joudnud ikka/ jah ma ei ole vana, ainult 26, kuid piisav/, kus naen ja saan aru, et inimesed lahkuvad oma fuusilisest kehast alatiseks. Saades sellest aru, hinnates fakti, et uhel paeval on minu korvalt silmapilkselt lahkunud kallid voi olen nende korvalt lahkunud mina, paneb mind uha rohkem hindama aega.

Aeg on raha. Eriti selgelt Londoni moistes. Mis on opetaud mind hindama oma vaartusi umber, kui ma aastaid tagasi arvasin, et suur pangakonto number teeb onnelikuks, siis tana ma tajun, et ega ikka ei tee kull. Jah, raha annab vabaduse. Vabaduse, et ma saan kolmapaeva parastlounal istuda Thames'i aares, motteid molgutada ja Teile siia sonu ritta seada. Dollarid, poundid ja eurod. Jah, tanu tootasule saan ma onnest ohata, istuda jargnevale lennule ja nautida minujaoks kirjeldamat vabaduse tunnet, kui lennuk teeb ohkutousu, lendab ule ookeani, ma naen paikesetousu ja uusi ja vanu tuttavaid linnu ja lennuradu. Tulles tagasi natukene maisemate tunnete juurde, siis jah, koik ei ole klants ja glamuur. Ma olen oppinud tundma onne pisikestest vabadustunnetest. Just sellest kolmapaevast, kui ma luban endale suumepiinateta osta galeriipileti ning minna ja elada kunsti dimensioonis, kus tihtilugu puudub ajamaaratlus. Voi ohtud, kui ma kain jooksmas, teen trenni, ei kiirusta. Jouan koju, suutan kuunlad ja lasen ajast justkui lahti. Istun maha oma joogamati peale, sulen silmad ja randan. Unustan, et kell on 11 ohtul, et homme on toopaev, et elan liiga kallis linnas ja maksan liiga palju renti toa eest korteris, kus puudub isegi elutuba, aiast raakimata. 

Aga elu ongi uks seiklus ja kohanemine, erinevates olukordades, eriti nendes natukene raskemates olukordades onne ja rahu leidmine. Vaatamine ajast valjapoole ja nagema suuremat pilti kui punane ferrari ja Iphone7. 

Ilmselt olen ma piisavalt vaba hing, et endaga rahu solmimiseks piisab mulle uskumusest, et elus on nii paljud asjad ette maaratud ja et iga asi, sundmus juhtub pohjusega. Lillelapse pool minust usub, et koik laheb nii nagu minema peab ja kaivasolevat protsessi tuleb nautida. 

Raagin Teiega jalle usna pea :) 

Seni naudin kaunist ja sooja sugist, mis meil siin veel Septembri lopul antud on. 

Armastusega, 

Silja