Minek...

...tegelikult olen juba kohal. Astusin New Yorki lennujaamast välja Ameerika pinnale 3ndal detsembril ning tänaseks päevaks olen olnud siin olnud juba 23 päeva ning Californias saab homme (27. dets) täis 3 nädalat.

Neile, kes ei tea, miks ja milleks ma siia kolisin - siis, pakkisin asjad ja tulin aastaks au-pairiks. Põhjuseid, miks selline otsus tuli oli kohe mitu mitu. Mõnest ehk räägin lähemalt ka, mõnest tähtsamast. Esiteks olen ma alati mõelnud/tahtnud tulla siia, Ameerikasse, Californiasse, ära sooja ning näha seda kauget kultuuri, inimesi. Siin on ju koos niipalju rahvusi, et pilt silmeest kisub vägisi kirjuks. Teine suurem põhjus oli minu inglise keel, mida saan siin küll ja veel praktiseerida ja harjutada (gümnaasiumi lõppedes ei lubanud ju minu inglise keele õpetaja mul inglise keele eksamitki võtta, aga võtsin ja ära tegin!). Ja nii naljakas kui see ka pole, siis nii mitmed ameeriklased on mulle öelnud, et naljakas, aga et mul puudub igasugune aktsent praktiliselt. Minu win again!
Programmi juurde kuulub ka kooli minek, seega minujaks suure boonusena astun ülikooli. Esialgu võtan küll inglise keele kursusi ning siis vaatan edasi, kuidas asjad kulgema hakkavad. Aga minujaoks oli see kohe üks suur plussmärk selle programmi juures.
Kolmandaks võin julgelt öelda, et eks see üks paras eneseteostamine ole jälle minu jaoks. Võibolla ka üks suurim motivaator, miks siin hakkama saada, ikka tähtede poole: ilusamakas, targemaks, osavamaks!  Ning lapsekasvatamine tuleb kasuks kindlasti, hea harjutumine ju tulevikuks (kui kõik unistused siiani on täitunud, siis küll täituvad ka edasi :).
Seni aga naudin ja võtan kõik mis võtta annab sellelt ajalt ja inimestelt ja kultuurist mis mulle antakse.

Otsus, et just nüüd siia tulla, tuli üsna kiiresti, nagu minu puhul ikka, kui tean, et miski on õige just nüüd siis tuleb see ära teha ja kõik! Sisetunne.
Olen alati reisida tahtnud aga enne seadsin sihiks saada bakakraad ning siis aasta võtta iseenda jaoks. Baka käes, natuke rahulolu ja edasi tegutsema.

Natukene paberimajandust ja ootamist ja oligi kõik. Kindla mineku sain teada ehk novembri algul, ei mäletagi enam täpselt. Eks lähedased sõbrad (ja ka mitte nii lähedased) teadsid minu minekust juba siis, kui asju ajama hakkasin, ehk augusti algusest. Jutt levis üsna kiiresti ning varsti hakkas postkasti vupsama kirju - "Silja, miks ja kui kauaks sa lähed, mida tegema jne". Paljudele ei vastanud mitte midagi, aga kusagilt saadi ikka teada :) Väike maailm. Oligi minul seletamist vähem. Aga aitab nüüd sellest, ebaolulisest infost.

Kui minek teada oli ja piletid buukitud siis rääkisin ka sugulastele ning isa korraldas väikese istumise meie juures (minu tingimus oli, et ei ühtegi pisarat) ja oma tahtmise ma ka sain. Oli ülimõnus olla koos lähedastega ja tunda seda rõõmu, mis nemad sinu üle nii siiralt tunnevad. Muidugi oli meil kõigil ka kahju natukene, aga ootusärevus millegi uue ees viis kurbuse kiiresti minema.

Suurt ärasaatmispidu ei korralnud, kuna mulle isiklikult sellised asjad ei sümpatiseeri väga ning sõpradega jätsin eraldi hüvasti erinevatel aegadel, mis minujaoks toimis suppper hästi. Mulle meeldib, kui saan inimesega nö intiimselt olla, kahekesi kvaliteetaega veeta, jutustada ja süübida omadesse teemadesse, nii et kuskile kiirustama ei pea. Ja, mis suurt hüvastijättu ikka vaja on, ma ju lendan, nüüd juba aastakese pärast tagasi.

Pakkimisest siis niipalju, et ma olen kas kõigeparem või kõigekehvem pakkija, õhtu enne äraminekut skypisin ühe eesti tüdrukuga, kes elab siin, et mida võtta, mida jätta ning kokku kulus mul nii umbes täpselt 2 tundi mitte kauem, kuna aeg pressis peale ning viimaste sõpradega oli veel vaja välja minna. Seega, a'la "võtan selle, selle või selle, või kõik" jäi minul ära. Kõik sujus kiiresti, järgmine päev sõitsime juba päeval Tallinna (ema ja isaga venna juures), kuna minu lennuk läks 3 detsembri varahommikul 6:45. Leidsime, et nii on mõtekam, saame veel koos olla, kingid osta ja siis rahulikult mind lennujaama viia.
Ja kui minu soov oli, et ei ühtegi pisarat, siis kui teised vapralt vastu pidasid ja mina nendega hüvasti hakkasin jätma, olin esimene kellel suured krokodillipisarad mööda põski alla voolasid. Emme ütles, et need rõõmupisarad ja ma meenutan seda siiani, sest see oli nii positiivne ja superõige ütlus.
Ja üldse, on minul vist nii palju vedanud, et minu vanemad mind niimoodi toetavad minu minekuga :)

Tõmban nüüd otsad kokku ja hakkan mõtlema, kuidas kõik 3 nädala tegemised järgemööda kirja panna Teile :). Algus on lahti tehtud vähemasti.

Järgmistes postitustes räägin Teile juba pikemalt oma host perest ja elust siin Belmonti mäeharjal. 

NB! Minu ajavahe Teiega on 10 tundi, minu aeg on siis taga.

Soojad kallistused Californiast.