Siis, kui saad teada...

http://www.youtube.com/watch?v=HoRkntoHkIE  teeb olemist natukene helgemaks

...et jooksmisega on asjad ühelpool vähemalt 2 nädalat, õigemini 3 nädalat, kui nüüd arvestada, et juba nädalake ei ole ma jooksnud.
Mis siis juhtus, kuna käin regulaarselt pea 5 päeva nädalas jooksmas, siis ühel ilusal pühapäevasel päeval sõitsin ookeani äärde, tegin oma soojenduse ära ning läksin alla randa liiva sisse jooksma. See aga oli tagantjärgi üsna vale otsus, sest ilmselgelt töötavad ju liivas jookstes väga intentsiivselt sääremarjalihased ning üldse kogu lihaste töö on teine. No Pärnus olles jooksin liivas ja ei midagi, aga meil on nö* see kõva liiv, siin on pehme ja veits märg, nii et jalad vajuvad mõnusalt sisse.
Eellugu oli siis selline, kuni järgmise päevani, mil tundsin päris päris suurt valu mõlema sääremarja sisekülgedel, kohe nii, et astuda oli ka valus. Seadsin siis sammud oma spordikeskuse suunas ning läksin venitama ja massaaži tegema... aga ei midagi. Surusin end jätkuvalt targa mõistusega jooksma, et no ehk läheb üle ja on niisama kanged, üllatus - EI. Terve nädala pusserdasin niisama ning jooksma ei läinud, tegin steppi ja erinevaid lihaseid jõusaalis ning peale seda siis läksin venitama. Ise lootsin, et ehk läheb ikka üle uueks nädalaks, ikka ei.
Eile siis (esmaspäeval 15. aprill) läksin eratreeneri juurde, rääkisin ära mis on, ta katsus ja uuris ning mis välja tuli oli see, et lihaste ülepinge, närvid ja lihaskimbud on nii tugevasti pinge all, et neid on vaja tükk aega vabastada ja tugevat massaaži teha ning lihtsalt puhkust anda. Igatahes jah, sain pika seletuse üldiselt selle kohta mis on viga, ning et see ei ole just kõige kergem. Ausalt öeldes, kui pärats autosse istusin ja mõtlema hakkasin siis kiskus pisara silmanurka küll, ning kui B'le ja S'le kodus rääkisin, siis olin ikka väga õnnetu. Tuju ja motivatsiooni viis alla, enesekindluse ka, oma lollus, nüüd on vaja oodata, parandada, olla tubli.
Treener näitas küll asju, mida saan teha need 2 nädalat jõusaalis aga kuna hetkel on enesekindlus ja kõik muu üsna nullis või täitsa madal kohe, siis lasen paar päeva mööda ning ehk homme/ülehomme hakkan pihta.

Ning mis mind pinge alla paneb ja miks see kogu tüsistus mulle nii raskelt mõjub on ehk punkt, et maraton on mul täpselt kahe kuu pärast, 16 juuni.

Aga life goes on. Otsin motivatsiooni varsti jälle uuesti üles. Aga kuna minupuhul toimub tihti suur ülemõtlemine, siis võite ette vaid kujutada, mis mu ajus toimub.

Vot nii on lood, hetkel.

Aga sellest hoolimata, palju päikest ning nagu näha, siis ise anname endale õpptunnid. Ja kui hästi läheb, siis õpime ka nendest midagi :)