Andsin endale ja Teile lubaduse, et kirjutan Eesti ja USA erinevustest, nii sotsiaal- kui kultuuritasandil, nii hästi kui oskan. Ma peaksin tegelikult nimetama Eesti ja California Bay Area, sest USA on liiga suur ja üldistav topic ning kohe kindlasti ei ole mina mitte teps pädev ega õige inimene seda tegema.
Ma alustan sellest, et seletan Teile kiiresti piirkonna, kus elan. Minu piirkonnaks on siis San Fransisco Bay Area (Põhja California). Bay Area sellepärast, et asume San Fransisco Bay (lahe) ääres. Minu kodulinn Belmont on umbes 20 min autosõidu kaudusel SF'st ning 15 min kaugusel Vaiksest Ookeanist, siin on palju väikseid linnasid, mis on eraldatud vaid linna viitadega. Google maps on kiireim viis, et näha, kus ma paiken :)
.JPG)
See A punase palli sees on siis minu kodulinn :D
Seega nüüd on asi puust ja punaseks Teile ära näidatud ja võin asja kallale asuda. Olen olnud siin nüüd peaaegu, et 4 kuud, mis on küll väga väike aeg, kuid tunnen, et piisav, et näha kultuuri, tutvuda uute inimestega, uurida neilt üldiselt piirkonna, California, USA kohta, nendega suhelda ja sõbraks saada. Leian, et minujaoks töötab see kõige paremini ning mul on ka vedanud, kuna elan Ameerika perekonnas, kes on oma elujooksul elanud nii New Yorkis kui Kanadas ning nüüd oma kodu leidnud Californias.
Minu peamisi eesmärke siia tulles oli näha kultuuri, inimesi ja nende käitumist/suhtumist/harjumusi. Nüüd, siin teises kultuuris olles, näen kui põnev on minu psüühika jaoks siia keskkonda sulanduda.
Mainin veel ära, et minu piirkonnas elab väga väga palju erinevast rahvusest inimesi, kes on teisest riigist pärit, kuid peaaegu kogu elu siin elanud, kes on siia kolinud mõnest muust USA osariigist ning kes on siin elanud kogu elu.
Ja ütlen ka ära, et piirkond kus mina elan, on üpris kallis, üks kallemaid Ameerikas, pm on kinnisvara samal tasemel või sutsu madalam kui New Yorkis, ning kuna kinnisvara on kallis siis tänu sellele on kõik - alustades bensiinist ja lõpetades riietest kõik üsna kõrge hinnaga.
Ja ütlen ka ära, et piirkond kus mina elan, on üpris kallis, üks kallemaid Ameerikas, pm on kinnisvara samal tasemel või sutsu madalam kui New Yorkis, ning kuna kinnisvara on kallis siis tänu sellele on kõik - alustades bensiinist ja lõpetades riietest kõik üsna kõrge hinnaga.
Niisiis...
Esiteks see väga tuntud keep smiling - mis ma oskan öelda, minujaoks ei olnud üllatus ega imestus, kuna minu keskkooli inglise keele õpetaja oli ehe näide sellest, kuidas naeratada kriips kõrvuni peas aga mitte selle alla midagi mõelda. Aga jah, siin naeratavad sulle peaaegu, et kõik, iga esimene inimene poes, jõusaalis, trennis, jooksurajal ja ööklubis. Nad lihtsalt naeratavad, kui sind silmavad, sest paratamatult me ju vaatame teisi inimesi, mitte ei jooks neist pilk maas mööda, nii tekib sageli kerge silmside ning siis ongi põhjust naeratada, et ei tekiks sellist ebameeldivat olukorda, kus lihtsalt üksteist jõllitatakse. Eestis elades märkasin, seda väga tihti, eriti kuna olen inimene, kes vaatab pidevalt teisi inimesi - mitte halva pärast, aga mulle meeldib näha inimesi mu ümber, nende stiili, riietust, olekut. Ühesõnaga, inimesed naeratavad sulle siin väga väga sageli, nii et sellega harjub kiiresti ja minule isiklikult meeldib, isegi kui nad ei mõtle sellega midagi, sest on kümme korda meeldivam näha seda võltsnaeratust korraks, kui lihtsalt tuima või kurja nägu, millega tekib sageli tunne, et nüüd tegin küll midagi valesti -> pilk kiiresti maha tagasi. Siit edasi minnes jõuame üsna kiiresti üldisele viisakuseni - hey, how are you - great - how are you? Seda lauset kuuleb päevas vähemasti 15 kui mitte rohkem korda, kui sa käid poes, kohvikus, tutvud toidupoes sabas või jõusaalis uute inimestega, keda sa isegi ei pruugi tunda. Jällegi, minujaoks tore ja meeldib ja harjusin kiiresti ära sellega, kuigi vahel unustan küsida tagasi, et kuidas sul siis läheb :D Aga ma õpin ja üritan seda meeles hoida ikka igakord. Aga tean ka, et paljude eestlaste (minu sõrade/tuttavate) jaoks on see imelik/harjumatu ja mittevajalik. Ütlen jällegi niipalju, et siin õpetatakse seda maast madalast ja see on viisakus ning inimesi no nt kassapidajat võibolla tõesti tegelikult jah ei huvita, kuidas mingil täiesti suvalisel banaaniostjal läheb, kuid ta küsib seda ikkagi, sest see on harjumus. Sama on lahkumisega, kus alati soovitakse have a great/wonderful day/morning/evening/night etc. Take care, be happy etc. Ja mis mulle eriti meeldib, siis siin ei tehta vahet sellel, kes sa oled, kuidas sa välja näed, kõik oleks justkui võrdsed ja kõigiga ollakse viisakas ja sõbralik. Mina eelistan näha rõõmsaid nägusid ja suhtlust, kuna olen jällegi see tüdruk kellele meeldib jutustada, täiesti niisama ja vahetada paar sõna, selle asemele, et näha mossis ja torssis altkulmu pilku ja nägu. Ma ei uskunud seda väga ennem, aga selline elementaarne viisakus ja "avatus" kui seda kuulda päevast päeva ei tüüta ära, vaid muutub heaks rutiiniks ja hoiab heatuju hormoonid terve päeva ringluses.
Americans, päris päris ameeriklased - mul on siin nelja kuuga olnud võimalus elada Ameerika peres ning nüüdseks omada paari ameeriklasest sõpra ning ajada mullivannis ja ööklubis ja poes/tänaval/restoranis juttu ameeriklastega. Jah, sageli nad vaatavad kogu maailma oma California mäe otsast, aga neid huvitab alati, kust oled sa pärit ja mis sa siin teed ning mis viisaga sa siin oled. Ei ole vist üllatus, et paljud neist ei tea Eestist, ei ole kunagi kuulnud meie riigist ning keelest. Küll aga teatakse reeglina Venemaad, Soomet ja Rootsit ning mis mind üllatama pani on see, et isegi kui Eestit konkreetselt ei teata, teatakse Balti riike ja ajalugu. Ning sageli on ameeriklased väga uudisimulikud uurima, mis keelt Eestis räägitakse, kas me oleme demokraatlik Vabariik ja kes valib presidendi. Ning KÕIK ameeriklased tahavad kunagi ära käia Euroopas, sest nende jaoks on see nagu eurooplase jaoks Ameerika - kauge ja salapärane, oleme küll kuulnud, aga no pm ikkagi ju teine maailm. Siinsed ameeriklased ei ole midagi nii rumalad ja tunnevad ikka üpris palju huvi Euroopa vastu. Ning paljud ameerika mehed teavad, et on olemas väga kaunid Põhja-Euroopa naised. Ning paljud ameerika mehed ja naised tahavad oma elus külastada Amsterdami, sest suuresti on see ainuke linn, mille kohta siin rohkem teatakse. Green city ikkagi ju ning seda teavad nad väga hästi. Ning kes kunagi on Euroopas käinud, tahavad sinna tagasi.
Kuid kogu see sõbralikkus ei ole teps mitte igal pool, näiteks olen Los Angelese kohta väga palju kuulnud ütlemisi, et inimesed seal ei ole nii sõbrlaikud, kõik ajavad oma asju ning kedagi ei huvita niiväga tere/head aega/kuidas läheb ütlemine. Sama on rääkinud Sue ja Brian mulle New Yorki kohta, kus nad mõlemad on elanud mitmeid aastaid. Kuid see sarnasus, et mida väiksem on kogukond, seda kergem on kõiki tunda. Kuna Belmont on väikelinn (rahvaarvult sama mis Pärnu, kuid väiksem) siis mind tunnevad siin juba kõik toidupoemüüjad :D ning nad teavad alati what's up in my life generally.
Sipakene ka vahetegemisest - siin üldiselt ei huvita kedagi, mis autoga sa sõidad ja mis sul seljas on. Jah, autod on siin enamasti suured ja enamasti uued, tänavapildis näeb ka vanu. Aga see ei mängi rolli sinuga suhtlemisel, küll aga mängib rolli liikluses, mis on veidi erinev Eesti omast. Pm suure autoga ässad mõtlevad, et võivad üle sõita väikese autoga ässadest. Ja suunatuled - vahel on tunne, et mõnel autoomanikul ei olnud raha, et neid "lisavarustusse" panna. Aga mis on siin väga väga tore, on autojuhtide omavaheline suhtlemine - e lehvitamine. Vahetad rada ja sind lastakse vahele - lehvitad peeglisse, seisad stop märgi juures ja lased teisel minna - lehvitad. Niisiis on selline väikeste nüansside tänamine minumeelest väga armas.
Nii ei mängi rolli see, mida sa kannad, siin on üsna tavaline, et käidki päev läbi oma dresside ja tossudega, või kulukate ja flanellsärgiga ning keegi isegi ei pane tähele seda. Küll aga kui kannad nö meie mõiste "neid normaalseid" riideid, siis märgatakse kohe ja tehakse komplimente. Mina eurooplasena, eestlasena olen ikka harjunud ennast ennem peeglist vaatama ja läbi mõtlema, mida selga panen kui koduuksest välja astun. Ning kui Eestis oli mõeldamatu, et lasen päev läbi dressidega ringi ning kooliüritusele nt dressides lähen, siis siin - tavaline. Isegi mina olen harjunud nüüd sellega ja see on nii mugav. Ma ei meigi end igapäevaselt ning kodus/väljas poistega olles nädala sees jooksen ringi oma roosade dressade ja maiksiga ning kui jõuab kätte õhtusöögiaeg, reeglina kuskil restoranis, siis ei hakka keegi oma riideid vahetama, sest see on nii igapäevane, et siin käiakse õhtul väljas söömas, mitte ei vaaritata kodus - rutiin ühesõnaga. Millest sujuvalt saan vist veidikeseks üle minna peretraditsioonidele. Näiteks Eestis olles mäletan nii selgelt seda, kui kodus elasin, siis tegi ema/isa mingiks ajaks söögi valmis ning kõik sõid koos õhtusöögilauas. Siin aga juhtub selline asi, et 2-3 korda kuus kui sedagi, ning sellest tunnen mida ikka väga puudust, kui nüüd mõtlema hakata (jah, me käime küll pea igaõhtu väljas söömas kõik koos, aga see ei ole sama!). Aga kuna elutempo on nii kiire ja tööd tehakse oi kui palju, siis ei taha keegi pliiditaga mässata. Jah, suuremad tähtpäevad ja pühad tähistatakse küll kõik koos, kuid näiteks meie peres siin pannakse suuremat rõhku nt SuperBowli mängudele kui sünnipäevadele, sest kui Brian 45 sai, siis ei olnud meil mingit suurt tähitamist, mina ei läinud nendega isegi välja sööma, kuna olid muud plaanid. Kingitus anti üle eelneval õhtul ning vsjo :) Samal ajal kui SuperBowlile oli oodatud üle 60 inimese ning see oli kui suur tähistamine.
Ning nüüd jõuangi vist ühe kõige kodusema teema juurde - väljaskäimine, klubitamine jne. No see ei ole mu kõige lemmikum tegevus, aga siin olles olen ma hakanud uuesti klubides käima, kuna ei ole veel sellist kohta nagu Aptek Pärnus leidnud. Nii, reeglina on klubid tasulised, kuid vahel on naistele tasuta või poole hinnaga. Hindadest rääkides siis San Fransiscos võid sa maksta nii 5 kui 60 dollarit klubi sissepääsu eest, oleneb kus klubi paikneb ja mis stiili see on. Seevastu näiteks väiksemates linnades olenvad klubis maksavad tavaliselt 5-10 dollarit ja vahel saab tasuta. TIP - oi oi kui harjumatu see minujaoks alguses oli, Eestis olles ikka jätad siis tippi kui klienditeenindus väga meeldib ja teenindaja vaeva näeb. Siin on aga igakord vähemasti 15% jootraha iga joogi eest klubis ja iga toidu eest restoranis. Aga väljas/klubis kokteilitada on vist hinna suhtes üsna okei, minu tavaliselt kokteilid on kusagil 7-15 dollari ringis + tip siis. Ja nüüd siis klubikultuuri juurde natukene lähemalt. NO kuidas ma kommenteerin seda. Muusikvalik on kohati nii 3 aastat kui mitte rohkem vana osades klubides, osades aga väga kaasaegne, kuid vahel tekib küll tunne, et keerutaks saba samade hittide järgi kui keskkooli ajal Bravos käies. Ning nüüd kõigi lemmikteema - ameerika mehed/kutid/poisid. JAH, nad on väga otsekohesed ning kui nad ikka arvavad, et sina oled ilus siis nad tulevad ja ütlevad sulle seda. Otsekohe, nad ei hoia midagi tagasi ning teevad kohe tutvust, ei ole pikka põrnitsemist ega jõllitamist. Ja nad on osavad, nad uurivad palju sinu kohta, näitavad palju üles, tahavad sulle ilmtingimata joogi välja teha ning sinuga tantsida, seejärel tahavad sinu numbrit ning siis juba tahavad sind date'le viia. Asi käib kiiresti, väga kiiresti. Ning minujaoks oli esialgu selline asi nagu date ehk siis maakeeli kohting üks väga arusaamatu asi. Eestis ju me niisama "hängime" esialgu, kui keegi meeldib. Või no, oleme õnnega koos, kui see isik ükskord meid välja kutsub või facebookis numbrit küsib. Siin reeglina ei huvita kedagi see facebook. Aga jah, see kohting, oh jumal jumal. Ma olen vist liiga vanamoodne või liiga eestlane, ma eelistan niisama hängida ja siis edasi tuuseldada, kui no põhjust on. Aga siin - date, ilusad kohad, broneeritud laud restoranis jne. Ja kui sa julged öelda, et sa tahad ise maksta, siis on see pigem solvang kui viisakus. Aga kellel huvi on rohkem, siis mu postkastis on veel ruumi küsimustele :D
Ja sellist tantsimist klubis, no dirty dancing - on väga moes, eriti veel seinaääres ja igal pool mujal, kuhu on võimalik toetuda. Minujaoks piinlik ja naljakas vaadata. Totter ühesõnaga.
Veidike teise teema juurde - ühtekuuluvustunne. Leian, et siin on see üpriski tugev, sest ameeriklane on uhke, et ta on ameeriklane, ning kõik teised kõik rohelist kaarti ootavad, tahavad samuti uhked olla. Minu piirkond on päris turvaline ning kokkuhoidev, mis tuleb vist tegelikult kõrgest elatustasemest, kus inimesed on haritud ja hea töökohapeal. Muidugi on San Fransiscos teine teema. Aga ma võin öelda, et mina tunnen siin end kui kodus, tundsin seda juba esimese kuuga ning see tunne läheb aina tugevamaks. Või ma peaksin ütlema tegelikult, et siin olek ja elamine on nii loomulik ja normaalne. Piirkond on parajalt väike ja samal ajal pakub niipalju võimalusi suuremaks avastamiseks. Inimesed on tõesti sõbralikud ja laias laastus annab see nii palju juurde. Kuna Bay Areas elab palju palju erinevaid rahvusi koos, siis ma vahel imestan kui tolerantsed on inimesed siin, vähemasti nad näivad tolerantsed - ja kui see ongi pinnapealne teesklus, teevad nad seda paganama hästi.
Aga mis ma üldiselt oskan veel öelda, kindlasti on palju palju asju, mida mul hetkel meelde ei tule. Olge vabad ja küsige ning ma kirjutan heameelega. Kuidagi nii raske on asju meelde tuletada ja kirja panna kogu seda postitust kirjutades, sest pea oleks justkui tühi. Kui olen väljas, siis on mõtteid küll ja veel ja kui siin arvutitaga istun, siis nagu ei oskakski muud midagi peale suure naeratuse ja klubikultuuri kirjeldada Teile.
Olen selles rohkem kui kindel, et siia postitusele lisandub aegajalt ikka uut ja uut juttu juurde, seniks aga stay tuned
.JPG)
Ning nüüd jõuangi vist ühe kõige kodusema teema juurde - väljaskäimine, klubitamine jne. No see ei ole mu kõige lemmikum tegevus, aga siin olles olen ma hakanud uuesti klubides käima, kuna ei ole veel sellist kohta nagu Aptek Pärnus leidnud. Nii, reeglina on klubid tasulised, kuid vahel on naistele tasuta või poole hinnaga. Hindadest rääkides siis San Fransiscos võid sa maksta nii 5 kui 60 dollarit klubi sissepääsu eest, oleneb kus klubi paikneb ja mis stiili see on. Seevastu näiteks väiksemates linnades olenvad klubis maksavad tavaliselt 5-10 dollarit ja vahel saab tasuta. TIP - oi oi kui harjumatu see minujaoks alguses oli, Eestis olles ikka jätad siis tippi kui klienditeenindus väga meeldib ja teenindaja vaeva näeb. Siin on aga igakord vähemasti 15% jootraha iga joogi eest klubis ja iga toidu eest restoranis. Aga väljas/klubis kokteilitada on vist hinna suhtes üsna okei, minu tavaliselt kokteilid on kusagil 7-15 dollari ringis + tip siis. Ja nüüd siis klubikultuuri juurde natukene lähemalt. NO kuidas ma kommenteerin seda. Muusikvalik on kohati nii 3 aastat kui mitte rohkem vana osades klubides, osades aga väga kaasaegne, kuid vahel tekib küll tunne, et keerutaks saba samade hittide järgi kui keskkooli ajal Bravos käies. Ning nüüd kõigi lemmikteema - ameerika mehed/kutid/poisid. JAH, nad on väga otsekohesed ning kui nad ikka arvavad, et sina oled ilus siis nad tulevad ja ütlevad sulle seda. Otsekohe, nad ei hoia midagi tagasi ning teevad kohe tutvust, ei ole pikka põrnitsemist ega jõllitamist. Ja nad on osavad, nad uurivad palju sinu kohta, näitavad palju üles, tahavad sulle ilmtingimata joogi välja teha ning sinuga tantsida, seejärel tahavad sinu numbrit ning siis juba tahavad sind date'le viia. Asi käib kiiresti, väga kiiresti. Ning minujaoks oli esialgu selline asi nagu date ehk siis maakeeli kohting üks väga arusaamatu asi. Eestis ju me niisama "hängime" esialgu, kui keegi meeldib. Või no, oleme õnnega koos, kui see isik ükskord meid välja kutsub või facebookis numbrit küsib. Siin reeglina ei huvita kedagi see facebook. Aga jah, see kohting, oh jumal jumal. Ma olen vist liiga vanamoodne või liiga eestlane, ma eelistan niisama hängida ja siis edasi tuuseldada, kui no põhjust on. Aga siin - date, ilusad kohad, broneeritud laud restoranis jne. Ja kui sa julged öelda, et sa tahad ise maksta, siis on see pigem solvang kui viisakus. Aga kellel huvi on rohkem, siis mu postkastis on veel ruumi küsimustele :D
Ja sellist tantsimist klubis, no dirty dancing - on väga moes, eriti veel seinaääres ja igal pool mujal, kuhu on võimalik toetuda. Minujaoks piinlik ja naljakas vaadata. Totter ühesõnaga.
Veidike teise teema juurde - ühtekuuluvustunne. Leian, et siin on see üpriski tugev, sest ameeriklane on uhke, et ta on ameeriklane, ning kõik teised kõik rohelist kaarti ootavad, tahavad samuti uhked olla. Minu piirkond on päris turvaline ning kokkuhoidev, mis tuleb vist tegelikult kõrgest elatustasemest, kus inimesed on haritud ja hea töökohapeal. Muidugi on San Fransiscos teine teema. Aga ma võin öelda, et mina tunnen siin end kui kodus, tundsin seda juba esimese kuuga ning see tunne läheb aina tugevamaks. Või ma peaksin ütlema tegelikult, et siin olek ja elamine on nii loomulik ja normaalne. Piirkond on parajalt väike ja samal ajal pakub niipalju võimalusi suuremaks avastamiseks. Inimesed on tõesti sõbralikud ja laias laastus annab see nii palju juurde. Kuna Bay Areas elab palju palju erinevaid rahvusi koos, siis ma vahel imestan kui tolerantsed on inimesed siin, vähemasti nad näivad tolerantsed - ja kui see ongi pinnapealne teesklus, teevad nad seda paganama hästi.
Aga mis ma üldiselt oskan veel öelda, kindlasti on palju palju asju, mida mul hetkel meelde ei tule. Olge vabad ja küsige ning ma kirjutan heameelega. Kuidagi nii raske on asju meelde tuletada ja kirja panna kogu seda postitust kirjutades, sest pea oleks justkui tühi. Kui olen väljas, siis on mõtteid küll ja veel ja kui siin arvutitaga istun, siis nagu ei oskakski muud midagi peale suure naeratuse ja klubikultuuri kirjeldada Teile.
Olen selles rohkem kui kindel, et siia postitusele lisandub aegajalt ikka uut ja uut juttu juurde, seniks aga stay tuned
.JPG)
Pöial püsti ehk naudin täiega, iga päeva!
Soojad kallistused ja positiivsed mõtted Teile :)
No comments:
Post a Comment