Õnnelik tüdruk

http://www.youtube.com/watch?v=_GMQLjzVGfw
Kohustuslik kuulamine

Kaks ülikiiret nädalat on möödas ning ma näen end tsekkamas eelmist postitust uues aknas, kuna ei mäletagi mis ma Teile viimati kirjutasin. Aga lisan mõned lemmikud, mida ehk on mõnus kuulata ja lugeda.

http://www.youtube.com/watch?v=1LMxFBFhxrw

http://www.youtube.com/watch?v=Vte4HUoRDSI

http://www.youtube.com/watch?v=PhILbGnpY-w
see millega on ÄGE kiirelt sõita mööda ookeani

http://www.youtube.com/watch?v=SDTZ7iX4vTQ

http://www.youtube.com/watch?v=WrcrP_t5prU
http://www.youtube.com/watch?v=0J2QdDbelmY
ja millega on SUPER joosta



Esimesena tahan oma emmele kodus ikka jõudu ja jaksu ja inspiratsiooni anda, et ta suuskadel aint libiseda laseks kui võistlused tulemas!

Vat nii tubli on minu emme, kui mina treenin jooksuks siis tema treenib suusavõistluseks. Ainult vastupidavust :)!

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin siis oli Martin Luther King'i päev vaba päev aga veetsin päeva perega siin, käisime pargis, sain natuke joosta. Üks koolipark asub täpselt meilt mäest alla sõites, seega oli see valik number üks. Kiire, lihtne ja ilus. Pärastlõunal sõitsime kinno Redwood Citysse Monster Inc.'i 3D vaatama. Redwood City on ülejärgmine linn minu linnast lõuna poole, kui segadus tekib. Aga kuna siin linnad jooksevad üksteise sisse, siis reeglina ei saa sa arugi kui sõidad ja juba teises linnas oled. Nüüd olen juba harjunud, aga alguses küll veider.

 Redwood City

kodumäe all olev park

Aga nagu ma näen, siis saan jätkata kohe kleidi ja kingade teemalt, ehk siis sündmustest mis juhtusid peale kleidi-ja kingaostu. Nii jaanuari lõpus läksime Liisuga peole, minu esimesele klubitamisele San Fransiscos, selleks ka kleit ja kingad, kuna keegi neiu oli nii tark ning jättis kõik kontsad, kleitidest rääkimata millega peole minna, koju, Eestisse Pärnusse stangele rippuma ja tolmu koguma. Niisiis nädake enne seda mõnusalt tööd tehtud võisin asuda nädalavahetust nautima. Neljapäeva õhtul käisime Burlingames (Burlingame on teine linn SF suunas põhja sõites minu linnast) kinos Film43 vaatamas, mis oli päris easy watching, kuna olen peale tööpäevi reeglina vässu siis oli see mõnus ajaveetmine. Film iseenesest oli päris idiootlik ja naljakas, just selline, kus ei pea mõtlema, vaid lihtsalt naerad ja vaatad suu ammuli kuidas kellegil sellised ideed üldse pähe tulevad. Kuna aga filmini oli tooõhtu nii tunnike aega siis ostsime piletid ära ning läksime parki jalutama. Õhtu oli hea soe ja sain natuke liigutada ja uut linna uudistada.

 Selline äge maal oli!

Nagu esimesed viielised kinos

Niisiis oli jällegi üks suurepärane nädal möödunud ning reede õhtu veetsin vist kodus, kui ma nüüd õigesti mäletan. Magdaga tegime plaani, et kui ilus ilm on siis korjan ta peale ning sõidame Half Moon Bayle laupäeval. Ja nagu soovitud, oligi ilm super ilus ja soe aga väga väga tuuline. Magda ei olnud Half Moon Bayl varem käinud ning minul oli see esimene kord ilma Liisuta sinna sõita. Hakkama sain. Leppisime kokku, et magame end korralikult välja ning asume siis teele, nii kell ühest olin Magda pool ning poest kiirelt läbi, snäkid kaasa ja teele. Jõudsime ookeanini ning kuna tuul oli päris kõva siis nägime mõlemad esimest korda neid suuri suuri vahuseid laineid. Ronisime alla randa, jalutasime mööda rannariba ning rahvast oli päris palju. Üks mees ratsutas hobusega ning jäi meie juures seisma ning ajas natukene juttu ja kutsus ratsutama. Mõtleme selle üle veel, kui teda järgmine kord näeme siis võtame pakkumise vastu. Nii idülliline oli vaadata - keegi ratsutab, päike paistab, lained viskuvad üksteise järel randa. Me vist mõlemad nii nautisime kogu seda atmosfääri ja head seltskonda, et ajataju ja külm tuul ununes täitsa ära, ei tahtnudki kohe ära tulla. 

 Magda heaks hüppasin, aga temast ei osanud ma hüppepilte teha. Õnneks on meil veel aega, saan 

harjutada.

 Lainte jäljed

 Käed ja jalad vahu sisse

 Nii piiritult kaunis!

 Ikka päikese poole

 Väga väga supper algus nädalavahetusele. Ma ei ole turist,

ma elan siin.

 Magda "Istu lainesse Silja, ma teen pilti"

 Ühel kaunil päeval istun mina ka nii hobuse seljas ja naudin ookeani

 Õnnelikud tüdrukud

Kuna Magda oli nii tark ja ei osanud arvestada, et kui ta sussidega vette hüppab, et pilti teha siis need saavad

märjaks. Nii me siis istusime nagu konnad kivil soojas päikese käes ja vaatasime laineid.

Pildid tehtud, jutud pooleli ronisime üles tagasi ning sõitsime Belmonti tagasi ning tegime kerge shopingu. Kui mina värvisin hommikul juukseid, siis ostsime Magdale ka uue värvi - mina sain valida. Tulemus on väga ilus, külm sügav tumepruun. Magda kodus, mina kodus. Kuna mul oli paar tundi aega, enne kui Liisu mind peale võttis, siis sain kõik oma kulmukitkumised, juuksesirgendamised ja muud tähtsaid asjad tehtud kodus. Riietevalik õhtuks ei nõudnud ka palju vaeva, kuna olime ju eelmine nv kõvasti poodides aega veetnud, suisa 8 tundi. 

Kontsad, kleit, pintsak ja muu vajaminev kraam kaasa, poodi, vein ja Liisuka poole. Kuna naised on nii multifunktsionaalsed siis käis riietumine, tähtsate juttude ajamine, veini joomine ja meikimine kõik samal ajal. Valmis ja auto peale ning San Fransiscosse. Parkimiskoha leidmine laupäeva õhtul on nagu arvata võite pain in the ass. Aga autole koht olemas, u 40-50 dollarit parkimisraha ja võisime kontsaklõbinal sammud klubipoole seada. Liisu oli mulle eelmine päev saatnud mingi kutse või asja, millega klubisse poole hinnaga saab, aga nagu mina ikka, suutsin vale asja ära täita ja minu nime listis ei olnud, töötajad olid aga nii kenad ja "teesklesid" et nägid mu nime ikka listis ja sain ka hea hinnaga klubisse. Hurrraa. Niisiis sai minu esimene klubitamine San Fransiscos sisse pühitsetud, võtsime joogid ja tantsisime. Rahvast kogunes ja kogunes ning lõpuks oli kohe päris täismaja, nii et liikuda oli raske. Aga mulle meeldis, kohe väga. Aga niipalju kui Te mind teate, siis tantsida mulle meeldib. Kuigi muusikavalik on siin küll nii umbes kohati 2 a maas, sest enamus "hitte" tuli siis Eestis klubis kui mina esimesel/teisel aastal ülikoolis olin või keskkoolis Bravos ja Sugaris rngi hängisin. Muidugi oli uusi lugusid ka, aga vanad olid ka väga head, nostalgia tuli kohe kohati peale. Aaa ja klubid avatakse siin varakult 9-10 ning kõik kohad sulgetakse kell 2 öösel. Olen sellega nüüd hakanud harjuma aga meil ju Eestis oleme ikka harjunud, et veame end alles 12 või 1 ajal öösel välja kui mitte hiljemgi. Siin hakatakse siis kodu poole või kuskile erapeole liikuma. Peale klubi sõime natuke sushit ja sõitsime koju, ei läinud kuskile peole edasi, kuigi oli plaanis. Aga kõik plaanid ei lähe ka alati kümnesse. Olen ülirahul oma esimese käiguga SF klubisse aga praegu Magda juttu kuulates (tema käis see nv nüüd esimest korda) on täielik disaster, vaene tüdruk. Ma kohe täitsa naeran siin ja pisarad jooksevad, ta on nii naljakas. Teine päev oli neil super olnud, seega sai tema nv ka tasakaalustatud. Mul hea meel :)

 Kõik on valmis. Võib minna. Peole.

 Siis kui keegi teine pilti ei tee sinust, tuleb ise 

hakkama saada :)

 Kiire veinivalik. Kiire nautimine

Sõbrannale oli vaja saata pilt kleidist ja kingadest - vabandus. 

Aga eelised varem peolt koju tulekul ilmnevad alles järgmisel hommikul, kui tervis on korras ja hea on olla. Ning kui pea tuikab, siis ainult veidikene. Otsustasin, et kuna väljas oli super ilus ja soe ilm jällegi ning mul oli kogu oma stuff'le Liisu poole järgi minna, siis jätsin auto koju ja hoopis jalutasin. Võtsin kaamera ka ning järgmine postitus tulebki just sellest, mida üles pildistasin, usun, et see on päris põnev Teile lugeda ja eelkõige vaadata:). Inimesed siin väga ei jaluta, meil ei ole tänavavalgustust eriti, kõnniteedest rääkimata. Aga no elab üle, kui ma ikka jalutada või joosta siin mägedes tahan, teen seda ikkagi. NING ma ei ole ainuke. Niisiis, jalutasin Liisu juurde, läksime poodi, võtsime pitsat, fantat, Ben&Jerry oli allahinnatud (ostsime kohe 4 tk), popcorni ja laenutasime lollaka filmi - Diktaator. Mõnel ei olnud nii helge hommik, seega vedelesime ja sõime ja vaatasime filmi. Need nv päevad on tavaliselt need päevad kui me skipime kõigest tervislikust ja sööme vaid seda, mida hing ja ihu ihkab.

Pühapäevad on ikka roosad ja magusad

Õhtul jalutasin koju tagasi, veetsin head aega veel siin ning läksin päris väsinuna magama, et siis uue nädala alguses virks ja kraps ja ilus olla. Plaan töötas päris hästi kuni neljapäevani. 

 ...ning kuni neljapäevani tegin ka trenni, sest tervis oli olemas!

Uus nädal, uued ootused ja uued plaanid. 

Teisipäeval lubas sõber mind peale võtta ning sõitma viia. Läksime siis Stanfordi ülikoolilinna. WAU! Olid minud esimesed ja viimased sinna sisenedes, seal viibides ja sealt väljudes. Tabasin ennast jälle mõtlemas "ma nüüd tõesti olen Californias, okei". Kahjuks tegin vaid paar pilti ning midagi näidata mul Teile kahjuks ei ole. Lubasin, et teinekord teen pilti, siis kui ise niipalju ei avasta. Aga jah, tõesti, see on ülikoolilinn kõigi oma suurte ühiselamute, suurte parklate, paljude paljude õppehoonete, parkide, oma haigla - mis on üks parimaid siinkandis, oma tankla! ning jookusradade, kõnniteede, tänavate ja söögikohtadega. Ainukene asi vist, mis neil seal puudu on, on klubid ja pubid aga camooon, ühed õiged tudengid teevad oma ühikast öösel peopaiga, nii et no probelmo, arvasime me. Milline õnn oleks seal küll õppida! Aga, kes teab, mis tulevik toob. Neil on isegi eraldi oma zip code - postiindeks. Pereisa aga rääkis, et kuna see on ka üks kallemaid koole, siis reeglina võetakse suured laenud ja vanemad koguvad nii eluaeg raha, et lapseke sinna kooli siis panna. Samas kuulsin kohalikelt seda, et sinna sisse saada on muidugi raske, iseenesestmõistetavalt aga mitte nüüd ka midagi nii hullu. Aga, mis mind algul imestama pani on see, et sealt lihtsalt ei visata reeglian välja või sealt reeglina ei kukuta/kukutata välja. Närisin põhjuse ka hiljem oma väikeses peas välja. 

Pisike osa. Aga siis ongi mul teemat tulevastes postitustes, kus saan Teile kogu 

Stanfordi ülikoolilinna tutvustada :) 

Sain kõigest veel paar päeva oma head tuju ja päikselist ilma nautida, kui neljapäeva hommikul ärgates oli tunne, et pea tahab lihtsalt kuskile plehku panna. Kuule näiteks. Tunne oli küll selline. Olin haige, oh seda rõõmu. Kähku poodi, rohud sisse ja soe piim meega tulele, lootuses et need kõik aitavad. Ei aidanud väga, kuni Liisu mulle üht imeravimit - soolalahust käskis poodi minna ostma.

Vahepeal tegi väikene mulle kodus nalja, et mu olemist paremaks muuta, "look Silja"

 1

 2

 ja 3

Õpetasin lapsele keelt näitama. Nagu meister. Üldiselt saan igapäev oma kõhulihasetrennid

kutiga tehtud.

Ning siis viis Magda mind õhtul välja kohvi jooma ja head jutuseltskonda nautima.

 Haigusest ei olnud tol hetkel väga märkugi

Otsisime ilusa vaate linnale/dele, parkisime auto ära, jõime kohvi ja jutustasime esimese maailma muresid ja 

nalju ja kordaminekuid :)

Kuna nädalavahetuseks olin plaaninud ja lubanud San Fransiscosse minna ja pühapäeval oli Super Bowl, siis ei võinud haigust lubada. Ei uskunud aögul väga selle toimesse, aga krabasin kaasa poest ja aitas. Ja oi kuidas aitas.

Imerohi

Ning juba laupäeva hommikul tundsin ennast tunduvalt paremini, ma ei olnud küll päris terve aga piisavalt, et lubadust pidada ja SF'i minna. Võtsime rongi, esimest korda, ning mulle täitsa meeldis, üsna kiire ja mugav ning ei pea muretsema kuhu autot parkida. Jalutasime linnas, Union Square'l ja Golden Gate' lähedal, sõime ja nautisime vaadet. Ostsin oma esimese San Fransisco kirja ja pildiga pusa, kuna õhtu kippus jahedaks ning see nunnu pusa rippus just esimesel stangel, kui mul külm hakkas. Lucky girl. Kuna mul terve päev oli nii lõbus ja põnev siis pilditegemine jäi kuidagi seekord jälle väga teisele kohale. Midagi siiski.

 Daisi, kui siis hästi vaatad, siis see on majakas :) Ma luban, et järgmine kord 

võtan kaamera ja teen sulle kauni kauni pildi. 

Seal oli väikest viisi sadam, Alcatrazi vangla (hetkel kinni, kui avatakse veebr/märts siis külastan kindlasti) vahetuses läheduses, kus hülged pikutasid ja jubeda häälega üketisega juttu ajasid.

 kaldaäärne vaade San Fransiscole

 Avatud turud, poed, kauplused, turistikad ja mõnus jalutuskäik

 SF

 Union Square

Sellel päeval keegi esines ka, aga me ei peatunud väga kauaks, kuulasime veitsa ja liikusime edasi,

rahvast aga oli päris palju kuulamas :) 

 Minu suurlinn

Õhtul sõitsime Belmonti tagasi, väike jutuajamine sõbrannaga, natuke feilisin tema plaanidega, kuna oli õhtuks üsna tõbine ja kuum jälle. Vabandust. Aga uus päev, uued jutud :) Tegin kohe kojujõudes imerohtu ning muid asju ning vajusin kähku kähku unne pöidlad pihus, et pühapäeva hommikul ärgates terve oleksin, sest ees ootas Super Bowl ning seda meie kodus. 

No lähed ikka hästi, olin kui jälle Silja hommikul. Nii hea oli olla, loomulikult ärkasin öösel paar korda üles, et rohtu teha ja siis uuesti magama heita. Toimis. Nüüd saan ka trennidega jätkata :)!

Virks ja kraps ja heas tujus aitasin Suel ja Brianil (edaspidi nimetan neid nimepidi, minu pere siin siis) maja valmis seada, kaunistada, koristada ja süüa teha. Alustasime umbes 9-10 ajal hommikul ning olime täpselt õigeks ajaks omadega valmis, mis oli siis natukene enne ühte. Tšilli ainult podises veel tulel, sest see nõuab aega ning seda süüakse siis tavaliselt siis, kui mäng peale hakkab, mis oli kell 3 päeval. Meile oli nimekirja järgi oodata 65t inimest. Jepp, 65. Ma ei ole nüüd päris kindel, et kõik ka kohale tulid, aga kahel korrusel oli palju rahvast ja palju süüa ja palju lärmi ja pidu. Nimesid ja nägusid ei vii ma vist siiani kokku, küll aga sain terve aja erinevate inimestega juttu ajada ning olin ka 2 nädalat tagasi Sue ja Brianiga poolfinaali vaadanud, nii et google's olid mängureeglid lahti ning nii ma siis õppisin ja küsisin. Nad olid nii vaimustuses. Enne mängu tsekkasin kiirelt veel kõik üle ning võin öelda, et sain asjale üsna lähedale pihta, kui ikka keskendusin. Kuna iga külaline tõi ka midagi süüa kaasa, siis külmkapp on meil siiani üleääre. Vahetult enne kimasin veel poodi suure jäähunniku järele, et ikka kõik õlled ja kokad külmalt nautida oleksid. Mina alkoholi ei joonud, püsisin oma zero Red Bull'de ja hea toidu peal kraps. Meie kodutiim San Fransisco 49ers on kulde-punane oma riietuselt, seega oli meie maja kaunistatud punase-kuldsega ning kõik kandsid midagi punast ning paljud meeskonnasärke. Mina olin oma punaste teksade ja San Fransisco pusaga, mis palju kiidusõnu sai. Hurraa!! Tundsin ennast ka kui fänn, kuigi nautisin palju ka uute inimestega tutvumist ja huvitavate juttude kuulamist ning Eestile ja endale reklaami tehes, sest no ikka on ju põnev kui keegi nii kaugelt, 8000 km kauguselt siia elama sõidab. Ja veel selliselt külmalt maalt, kujutage nüüd ette. Eksootika missugune. 

 Õlled külma!

 Täitsa täitsa lõpp juba, aga meil oli lootus

 Ihihiii, õhupallid tsillivad siiani maja laes ringi

 Meie isiklik popcorni masin, how fun is this.

 Edevus tapab

 Meie punased 49ers

 Tulge lähme söögipeole!

 Kodukootud

 Tassisime Suega batuudi välja, kuna alumist korrust oli okupeerida jalkafännidele

 Diskopall

 

   Ja isegi, kui meie tiim kaotas, jah 3 punktiga, siis mäng oli põnev ikka ning esimest korda

Super Bowli ajal kadus tervelt staadionilt elekter ning mäng seiskus nii 35 minutiks.

Järgnev koristamine läks kiiresti ning nautisime veel õhtut kõik viiekesti koos ning magama ära. Maja läikis peole pidu palju rohkem, kui ennem ning meil kõigil tulid meelde ajad, kui kodus peale pidu läikis maja palju rohkem kui ennem, ning vanemad said kohe aru, et siin on pidu toimunud ja vahele me kõik jäimegi. Muljetasime ja treenisime naeruga kõhulihaseid ning siis oli aeg otsad kokku tõmmata ning voodisse pugeda.

Kuna kõik läheb järjest järjest toredamaks, siis ma ei saa lihtsalt mainimata jätta kui õnnelikuks võivad kõik uued kogemused teha ning kui õnnelik ja rõõmus ma olen, et selle otsuse vastu võtsin ning siia tulin kogu uut maad avastama. Muidugi on minu pere, sõbrad ja tuttavad ning kallid inimesed ju Eestis ja mõned ka maailmapeal laiali, kuid siin uut eluetappi luua on no nii kuradima hea, lõbus, tore, põnev, kift, äge, super. Tore on kogeda seda, kui sinu ümber tekivad uued inimesed, sa tuled siia, oled kui tühi paberileht, millele hakkad järjest jooni ja laineid ja kujundeid looma, lihtsalt vapustav. Vahel mõtled peas, et see kõik siin ongi sinu elu nüüd, kõik tundub nii normaalne ning samalajal jälle suurt palmialleed nähes tõded, et oled Californias. How that could be happen? Ning kui sa ühel päeval tunned ära jälle päris selle iseenda, iseenda käitumise, seda on raske sõnadesse panna, sa tunned end rõõmsalt ja enesekindlalt, sa ootad igat hommikut, mis on uus, sa ootad lõunat ja õhtut ja nädalavahetust ja seda, et näha oma siinseid sõpru, nendega muljetada, ringi sõita, jalutada ja kõike nautida. Sel hetkel sa saad aru, et sa oled siin, sa oled siin vaikselt hakanud oma juuri laiali ajama, sinu ümber tekib uus sotsiaalvõrgustik ja see meeldib sulle. Sa tahad üha enam pingutada ja endast kõik anda, et kogu see kogemus ja sinu unistused täituksid. 

Ma olen õnnelik, kohe sügavalt sisimas südamepõues tunnen rõõmu, et mul on siin need inimesed, kes on mul selle kahe kuuga lasnud kogeda mul kõike seda, mida on raske ühte lausesse või blogipostitusse panna. Aga olen ka aru saanud, et ainult meie ise võtame vastu otsuseid ja samme, siis saame vaid tänulikud olla iseendale ning lähedastele, kes meid toetavad. Sest kõik meie valikud on ju meie endi teha, kui on vaid julgust ja pealehakkamist. Avastan iseennast, maad ja uut elu ja olen rahul :)

 Head kaaslased kõik need tunnid blogimisel :)

 

  Täna, 5 veebr. oli postkastis. Daisi saatis kuldjuukselise Maarjmaa piiga :) 

Aitäh mummu, südame tegi nii soojaks.

Soojad kallistused Teile armsad ning NB! Mul on Teile veel niinii palju rääkida, järgmise korrani.

A, ja päikest saadan ka kevadeks, kohe palju, sest meil on seda siin rohkelt.