Stanford football

Hei mu armsad!


http://www.youtube.com/watch?v=zK1mLIeXwsQ

Ma olen teist üsna pikalt eemal olnud, aga sellel on väga tabav põhjendus - esiteks, otsustas mu arvuti mulle nalja teha ning end kokku jooksutada, nii et temaga ei olnud võimalik absoluudselt suhelda. Teiseks suhtlusvahendiks, väga oluliseks on mul siin mu IPhone, mis nii umbes nüüd juba kuu aega tagasi ära varastati San Franciscos, koos mu lubade ja ID ning pangakaartide ja Ipod'ga ning silmatilkade ja kõigele lisaks lemmikhuulepulgaga. Nonsense, miks üldse keegi midagi sellist teeb, aga päris naked tunne oli küll peale seda, kohe mitu päeva. Siiani väljas käies hoian oma asju ikka eriti enda küljes ja vaatan üle õla ja ninaette pidevalt, et kes järgmisena tahab mult midagi ära võtta. Aga õnneks on olukord normaliseerunud, kasutan küll hetkel vana telefoni, milletõttu ei saa ise pilte teha ning sellises sotsiaalvõrgustikus nagu Instagram oma emotsioone piltide näol jagada, kõike seda ägedat, mis minuga pidevalt juhtub, aga oh well..ehk on see mingi põhjusega, et mind eemale tõmmati siit kübermaailmast, ning kusjuures veedan ka praegu, kui arvuti korras palju vähem aega netis. Aga enne kõiki neid tehnikajamasid, käisin oma elu esimesel Stanfordi mängul - american football siis. Nagu te vist kursis olete, siis Stanfordi ülikool asub minust 15 min kaugusel, ning ülikoolilinnakus tihti jalutamas ning siis avanes meil võimalus mängule minna. Võtsin Magda kaasa, kuna mu perel siin oli täpselt üks pilet üle. Mäng toimus siis 5 oktoobril, ning tõesti, nüüd vaadates on sellest kaua aega möödas, kuukene.
Aga asun mängu juurde...ma olen siin olles ikka vaadanud Ameerika jalkat, telekast, istunud oma läpakas või telefon käes ja koos perega järge näpuga ajanud reeglitest netis ja siis samal ajal mängu jälginud ja igasuguseid küsimusi küsinud, et kas saan ikka õigesti aru. Ning nad heameelega ka ise koguaeg aitavad ja seletavad mulle, et mängule pihta saada. Ja võin öelda, et nüüd suudan väljakul olevat mängu jälgida nii, et saan aru, kes kuhu poole jookseb, kus on pall, kuhu rünnatakse, miks on pausid jne, kes sai punkti ja millal. Muidugi telekast on hulga lihtsam jälgida, sest kõik jardid ja kes kuhu ründab ja kus pall on, on ära märgitud, ning on võimalus tagasi kerida ja uuesti vaadata, kui midagi ebaselgeks jäi. Niisiis läksime mängule laupäeva õhtul, mis toimus Stanfordi jalkaväljakul. Mina võtsin peale Magda ning minu pere siin läks kõik koos. Kuna meil oli VIP parkimine, siis ei pidanud me muretsema, et parkimiskohta ei saa, mis oli super, sest rahvast koguneb mängudele alati täismaja, nii et kui autoga minna, siis on alati probleem kuhu parkida, kui nii 3 h ennem kohale ei sõida. Meie jõudsime kohale õnneks veel üsna valges ning oiii, kui äge see kõik oli. Inimesed grillisid, neil olid lauad ja telekad üles seatud (suured telekad oma autode kõrval, et mängu vaadata), meie parklas oli DJ pult, palju palju noori, kõik tantsisid, mängisid beerpongi jne. Melu oli meeletu ja see haaras nii endasse, et mõlemad M'ga mõtlesime, et miks see alles meie esimene mäng on 10 kuu jooksul. Saime parkimise ka otse DJ puldi kõrvale, nii et lõbu oli laialt, valasime oma veini ja õlled laiali, jalutasime ringi, keerutasime jalga ning otsisime mu pere üles, kes oli end mõnusalt sisse seadnud ning sama teinud - õlled ja veini lahti korkinud. Üsna pea oligi aeg end staadionile seada ning kohad sisse võtta ning APPI, kui kift see kõik oli.. mul ei ole lihtsalt sõnu sobilikke, et oma tundeid kirjeldada.

 palju ägedaid noori Stanfordi üliõpilasi, kus ka meie endale ägedaid uusi tutvui saime

 GameDay, GamePlay

Nagu näete, oli kogustaadium full, siin on sageli isegi ülikoolijalgpall populaarsem, kui see mis linnas

AT&T pargis toimuvad

Stanford mängis siis Washingtoniga, meie võitsime, vuhuu!

 ihihihiii, lõpuks ometi mängul

minu handsome, äge ja sarkastiline poisiklutt

 

 ...ja suured mehed mängivad jalkat

 COOL

 DOWN

 FLY

Tegu siis orkestriga vaheajal, mis on siin väga populaarne ja inimesed tulevad ka spetsiaalselt orkestrit kuulama ning vaatama lisaks mängule

 

olime ka nunnud ja nii ärevil :) 

aeg minna.. 

emotsioonid, mis saime andsid nii palju energiat, kõik, absoluudselt kõik oli kift ning nii kodune ja loomulik samal ajal. Lahkusime natukene varem, kuna M pidi peole minema ning mina sõpradega kokku saama ning linna sõitma..Mõeldud, tehtud, viskasin Magda klubisse ning läksin ise koju, vahetasin riided ning juba oligi sõber minupool, et mind peale võtta, järgmisena tirisin kodust välja Margrethi ning viisin ta esimest korda linna peole/välja. Käisime ühes väga kiftis piano bar's, kus mängitakse live-muusikat, nii et seal on kaks klaverimängijat ning nad mängivad kõiki lugusid, mida rahvas tellib. Mu sõbrad käivad seal väga tihti ning on alati ka mind kaasa kutsunud, kuid ma ei ole kunagi miskipärast minna saanud, nüüd aga oli võimalus ja armusime mõlemad ära. 

kohal endal oli selline 50ndate hõng..mis lõi ülimalt mõnusa ja intiimse atmosfääri, kui samal 

ajal kõlasid nii uued kui ka vanad hitid kahel klaveril

asub siis Union Square'i lähedal, seega täiesti kesklinnas, mida on kerge üles leida 

Kindlasti koht, mida kavatsen külastama jääda, võlus täielikult 

Peale baari, läksime sõprade poole tagasi ning istusime natukene aega, ajasime juttu ning läksime koju ära, kuna meie M'ga olime lihtsalt nii väsinud, et kukkusime jalapealt vist voodisse. Parim väsimus. 

Ning minnes natukene päevas tagasi..hommikusse, siis käisime Margrethiga Belmonti Vista Pointil istumas ja juttu ajamas, vaadet nautimas ning söömas, sest haarasime poest head ja paremat ka kaasa, laotasime teki pingile ja lõbustasime teineteist mõnusa seltskonnaga.

 Seal natukene eemal paistab San Francisco

 Ilmselt üks viimaseid kordi sel aastal, kui plätud kannatas veel jalga panna

Ning kuna ma liigun ajas tagasi selle postitusega, siis paar päeva ennem nädalavahetust käis mul külas Triin, sõime koos hommikust, Triin oli teinud kamapõhjaga brokkoli-tomati-parmesani quichi, mis lausa sulas suus. Pilti mul kahjuks ei ole, teinekord... 

Lilled mu kallimalt, parimad hommikud algavad päikese ja päikeselilledega vaasis

Mul on Teile rääkida üsna palju, kõigest mis on toimunud, mida olen teinud, kellega olen tutvunud ning mis saab minust edasi siin Ameerikamaal :) 

Kohtume üsna pea, seniks saadan Teile kallid ja musid ja päikest ning palju häid soove, mul on nii hea meel olla tagasi blogimaailmas, et Teiega jagada oma õnne ja oma elu.