..ma tean kust alustada.. ja samal hetkel.. tahaks Teile kõike korraga öelda. Ma olen viimased kuud olnud üsna eemal Teist, oma perest, hoidnud distantsi oma sõpradega. Olen siin elanud täiesti oma elu, veetnud kõik nädalavahetused koos kellegi tähtsaga, unustanud maailma enda ümber, õigemini mitte unustanud.. aga ajanud mälu tagasoppi kõik armsad tunded ja igatsuse oma pere, ema ja isa vastu; oma venna - olenemata sellest, et me ei ole antud perioodil lähedased, ei ava oma tundeid, meil puudub see connection, tean, et ühel päeval see muutub, oma kallite sõbrannade vastu. Mu elu liigub siin ülihelikiirusel ja ma naudin, ning vahel kogen end mõttelt, et ma olen meeletult selfish, ma ju näitan Teile koguaeg blogis kõike ainult oma perspektiivist ja see ei ole vale, ma olen õnnelik ja õnne ei ole vale tunda. Mis aga närib mind sealt tagant ajusopist on see, et ma keskendun iseenda õnnele ja mõtlen, et kui mina olen siin õnnelik, on ju ka kõik teised Eestis minu üle megaõnnelikud, kuna olen sõbranna, olen tütar oma vanematele.. ja midagi paremat ei saagi ju soovida oma kallile, kui seda, et tema oleks rahul. Miks ma olen teadlikult ja alateadlikult loonud sellise distantsi, on vast asjaolu, et ma ei ole tugev igatsemises ning kogu tõde on üsna kerge sõnadesse panna - ma kardan Teid igatsema hakata, olenemata kui äge ja kift ja seiklusrohke ja ilusaid ning armastavaid inimesi täis mu elu ka siin on.. ei ole see sama, vahel on mu elu siin kui fiktsioon, is it really happening? Ma kardan elada läbi suurt igatsemist oma kallite vastu, seega ütleb minu raudne loogika, et asju mida ei taha kogeda, on kergem kõrvale jätta ja tõrjuda. Enesekeskne?! Täielikult, niipalju kui minu lähedased mind teavad ning tunnevad, siis ei tule see jutt ega mõtted Teile ilmselt üllatusena. Ma ei ütle, et käitun valesti või teen ainult õigeid otsuseid, või et vabandan end siin välja sellega, et kardan igatseda. Ma lihtsalt tahan, et te teaksite ka natukene telgitaguseid tundeid, mis minu väikeses peakeses ja südames vahel võimust võtavad. Ma armastan Teid, siiralt ja sügavalt. Miks ma seda ei näita? Ma ei oska öelda, ei tea veel hetkel.. Võibolla kõlab klišeena, võimalik, et ka mitte. Ma ei oleks kunagi uskunud ega arvanud, et mulle võib tekkida siia selline reaalne elu, nagu ta seda tegelikult on. Ma olen leidnud endale hoolitsevad ja toredad sõbrad, kellele tahan samaga vastata, ning samas ma tahan olla Teiega ning mu tunded on vahel nii segased, ma ei saa aru iseendast, kuidas ma saan olla nii rahul ja tunda vaid parimaid tundeid ja õnne, kui tegelikult minu parimad sõbrannad, kes on olnud mulle toeks minu eluteel, suurematel ja väiksematel, parimatel ja kurvematel sündmustel, pakkunud ennast ja olnud mulle toetajaks, kaaslasteks peosaalis ja tantsupõrandal ja jõeääres tunde jalutades, kuulanud päevade kaupa minu vingumist, rõõmustamist, veinijoomisi ja üksteise seltskonna nautimist jahisadama kail, päikeseloojanguid, pikki pildistamiseeriaid, mida on alati saatnud ausad vestlused ja naer läbi pisarate, hommikusi üle silla jalutamisi päikesetõusul, remondi tegemist ja värvide valimist ja kokkusobitamist uue kodu loomisel, hoidnud kätt minu baka kaitsmisel ning teinud amatöörökopöördeid libedal jääl. Kokkuvõtteks olin mina see, kes jättis kõik Eestisse ja tuli ära Teie juurest, et lihtsalt alustada kusagil mujal, täiesti nullist. Miks ma seda kõike kirja panen, just nüüd, sest viimased nädalad, kuud, ma tunnen, et olen kergelt kõiki alt vedanud, tunnen et kui olen vahel Teil mõtteis siis on see "Jah Silja on seal USA's, õnnelik, kiire elutempoga, tal pole aega olnud et skypida, saata kirju, ta elab täiesti oma elu, ta on olemas, aga tema kohale tulevad uued inimesed..tore kui tal vahel on aega rääkida.. aga jah, ta on õnnelik, nii ta võidab, nii paistab..okei" Ja see on loomulik, ma palun ette vabandust, kui tegelikult Te nii ei mõtle, olen ise selle olukorra loonud, tihti armastan ka üle mõelda. Ma ei kolinud ju Soome, Leetu, Poola, Saksamaale, Norra või Inglismaale, mul oli vaja tulla 8000 km kaugusele, Californiasse ning mitte paariks kuuks, ikka aastaks, kaheks.. ennast avastama? Bullshit?! On ja ei ole.
Ma tahtsin eemale saada asjadest, millest ma sisimas tol ajal ei olnud veel loobuda suutnud, üle saanud, ning mis oli kogu minu elu ja südame kergelt öeldes keeranud veidikene peapeale, kergem oli lahkuda. Easy way to go.
Mõeldud, tehtud, ning mida mu lähedased ikka mulle oskasid öelda selle peale, ma nägin igaühe silmis valu, igatsust ja kurbust, kuid mulle näidati hoopis midagi muud, positiivsust ja meelekindlust, et ma saan hakkama, ma pean minema, pean elama, pean avastama, nägema maailma ja kogema, tunnetama ja puudutama. Te olete tugevad ja ilmselt ei olnud selletõttu minu lahkumine lumetormisel talvehommikul kuigi raske, ei olnud raske hüvasti jätta oma parimate sõbrannadega.. sest reaalsus ei ole mulle, võimalik, et siiani kohale jõudnud. Tean, et sõna aitäh, muutub siin tühiseks, et Teile öelda, mida Te olete mulle andnud, öelda et Te olete mu parim tugi, kõlab naiivselt ja ära leierdatult. Ma ei taha Teile öelda, et ma igatsen, sest igatsusel, minusilmis ei ole mõtet.. mu sõber ütles, et ma pean selle läbi elama, aga ma ei ole veel valmis ja ma ei taha veel. Ma tahan veel elada oma San Francisco hipimullis. Ütlen Teile nii muuseas jutusees, et ma jään siia kauemaks, tulen ehk Eesti tagasi suvel, mis ajal, ei oska veel täpselt öelda ja hetkel sellele väga ka mõelda ei taha. Mu viisat pikendati. Ainuke asi, mida soovin, on Teiega olla aus, ma teen seda siin, sest mul on raske Teiega skypida ja seda Teile öelda, sest tean kui broke ma peale seda olen. Varsti, aga mitte kohe.
Olen aus, kui ütlen, et jah, ma igatsen igaühte Teist. Rohkem kui kindel olen ka asjaolus, et 50% teist arvab, et ma ei tulegi tagasi. Mulle on seda öeldud. Tõsiasi aga on see, et ühel hetkel pean ma koju naasema, isegi kui mitte pikaks ajaks, siis dokumentide ja viisa tõttu mul lihtsalt ei ole võimalik Ameerikasse kauemaks jääda, kui mul on leping.
Mida ma tahan, on üks asi, kuidas ma suudan Teile seda edasi anda, on üsna kolmas asi. Sinna vahele jääb palju proovimist, katsetamist, julgust, armastust, hoolimist ja hirmutunnet, kartust. Aga ma ei kao Teie eludest kuskile, samas saan ma aru, kui ühel päeval tulen tagasi, et pooleteise aastaga on Teie elud muutunud, Te teate, et on Silja kaugel, aga siiski mitte Teiega, igapäev, jagamas tundeid ja rõõme ja kurbi hetki, emotsioone. Teie elu läheb edasi, ning minu eesmärk on sinna Teie elurajale tagasi sisse pugeda ning Teid omal viisil jälle lõbustada, naerutada, armastada, kallistada, musitada ja lolle nalju rääkida, olla naiivne ja positiivne, sarkastiline ja armas ja vahel Teile natukene raskeid aegu ka endaga anda. Sest kõik ei olegi perfektne, nii hakkaks igav ning see tapab kiiremini kui igatsus. Otseloomulikult tahan ma teid kallistada, anda Teile oma nõu, kui Teil on seda vaja, jagada oma arvamust mingi otsuse suhtes, reaalselt olla kõrval ja teha pai, panna käsi ümber või lehvitada autoaknast ja öelda, et homme näeme, olla hull ja hüpata Aptekis, nautida maasika margaritat ja omi inimesi.
Samal hetkel pean olema aus, sest see on see, mis hoiab minu suhteid Teiega, see on alustala sõprusele, ning hetkel on pikemat aega olnud minu mõte ja tunded, see, et ma olen San Franciscos ja Bay Areas leidnud endale kodu, kodutunde, tunnen, et keegi on mind siia vastu võtnud. Kui loogiline on see, et mul on kõik need head inimesed minu ümber, kuidas nad on tulnud minu ellu, siin peab olema põhjus ja ma tahan seda uskuda. Muidugi ei ole ma ka elanud kusagil mujal nii pikalt, kui siin, aga see on loogikavastane, kui väga ma sõna otseses mõttes naudin igat hetke siin ja ahmin endasse silmad pungil kogu San Francisco atmosfääri ja iseloomu. Mul jääb vahel õhust puudu, kui väga ma seda linna endasse imen ja kuidas õnne on minu sees nii palju, ja süda lööb nii kiiresti, et jätab lööke vahele. Usun, et ei valeta nii iseendale kui Teile, kui ütlen, et olen tundnud siirast, puhast armastust kellegi vastu ning see tunne, selle linna vastu, on täpselt sama või veel tugevam. Mis ajab mind hulluks, pöördesse ja ainult heas mõttes, sest ma tõsiselt vahetevahel mõtlen.. et see ei ole ju normaalne...normaalsusel puudub definitsioon. Kuidas saab üks koht, üks koht siin väikses suures maailmas nii mõjuda. Võimalik, et minu hetke eluperiood on selline, San Francisco on nii vaba, nii kunstiline, pohhuistlik, ta laseb sul olla sina ise ja ei kritiseeri vaid toetab ja tõukab sind tagant selles, keerutab sind sinna, kus on parim. Samas on kõik nii argipäevane, nagu olekski kogu elu nii olnud... seega, mis toimub?
The Castro, SOMA, Haight-Ashbury, Marina districts, amazing.. not possible.
.jpeg)
Olen õnnelik, naudin elu ning tean, et ka Teie teete seda :) Olen kiiremini, kui arvate, Teie juures tagasi pahandusi tegemas.
Silja
Aga mina hakkasin vesistama..
ReplyDeleteIgatsen sind kallis,väga.