Natukene peale Vegast, läksime eesti sõbra S'ga ning veel mõne toreda sõbraga sellisele üritusele nagu Bay to Breakers, mis on maailma vanim järjestikku toimuv spordiüritus/jooks aastast 1912. Pretty long time, right, San Francisco people have stamina. Stardipunkt asub väga lähedal SF'i lahele, nimelt Embarcaderol, kogujooks pikkusega 12 kilomeetrit ning jooksjad lõpetavad Vaikse Ookeani ääres Ocean Beachil. 102 aastat on pikk aeg, pikk traditsioon ning tänaseks päevaks on kasvanud sellest välja meeletult suur ja kuulus jooks, kuhu lendavad inmesed kokku üle kogu suure väikse maailma. Täna öeldakse, et midagi rohkem iseloomulikku San Franciscole ei ole sa võimeline lihtsalt nägema. See ongi free spirit, go wild, be fun, be hipster, be smurf, crocodile, noodle, batman or go naked.
Me läksime smurfide peale välja. Kuna mina tahtsin olla Halloweenil smurf, mis mul ei õnnestunud, siis nüüd oli ideaalne võimalus ning ma sain veel teha oma lemmikspordiala - jooksu. Plaan oli järgmine- S teadis rääkida, et pileteid ei ole mõtet osta (60 dollarit 7miili, võrreldes Tough Mudderiga 12 miili, palju takistusi ja läbimõeldud rada 190 dollarit, oli ilmselge, et ühineme kuskil peale esimest miili). Ütlen ära, et mu jalg ei olnud päriselt taastunud, seega me hüplesime, jooksime ning võtsime aja maha ja tegime kiirkõndi ja vaatasime erinevaid kostüüme või nende puudumist ehk paljaid jooksjaid. Elus esimest korda nägin täiesti alasti naisjooksjat.
lauged ülinauditavad tõusud ning otse läbi Golden Gate pargi
Pidepunkt aga korraks enne jooksu. Iga aasta on spetsiaalsed kiirrongd mis viivad siis kõik jooksjad linna ning sa ei pea muretsema, kuhu panna auto, mida juua ja mida teha. So pressure countdown. Minu linnas aga rong ei peatunud, kuigi pidi seega oli susservusserit päris palju. Sokutasin siis end ühtede toredate neidude autosse ning sõitsime kõrvallinna (3min) ning läksime sealt rongile, mis ei pidanud peatuma minu linnas Belmontis, kuid siiski seda tegi. That's okay.
Rongis nägin ka oma Tough Mudderi kutte, maailm on väike ja tore.
Sue tellis mulle sinist kehavärvi ning otsis välja mööga ning kilbi, seega olin ma warrior redhead smurf. Katsin end värviga kokku alles linnas, tänud Elodi'le ja S'le.
hetk enne kui hüppasime ka jooksjate sekka
jäädvustus hetkest, kui uudistasime ja jalutasime
Meil õnnestus ka juttu ajada ühe vanema härraga, kes oli väga kaugest minevikust seda jooksu jooksnud ning teadis rääkida, et alguses oli jooks hoopis rahulikum ning mitte nii hullumeelne (seda parimas mõtes), kui täna. Samuti on viimased aastad keelatud ära otsene alkoholi tarbimine, sest kunagi päikesepaistelistel aegadel jooksid kostümeertud inimesed toidukärudega, kus sees oli praktiliselt baarilett hea ja parema promilliga.
karvased ja sulelised
paljaid jooksjaid ei pildistanud
Sellised rõõmsad hobused ja politsed pidasid korda ja nautisid show'd
Mis oli aga eriti äge, olid live bändid, kes mängisid päris head muusikat raja keskel. Ning otseloomulikult, mida nautisin, mina kui lõvi, kohe täiega, oli tähelepanu mida saime. Raja ääred olid sama paksult rahvast täis kui rada (kus pidi kõva slaalomit tegema, et üldse joosta:) ning kõik hõikasid meile smurfs, go smurfs etc
Päris fun oli joosta seal. Iga kell läheks veel ja veel ja veel.
Lõpuks jõudsme finishisse ning jooksime ka nagu õiged smurfid läbi õige finishi. Tuju oli nii elev ning minu adrenaliinitase oli kõrgemal, kui TransAmerica püramiidi tipp. Aaaah, kuidas ma seda naudin.
Ja me lõpetasime, jeeee!
super hea tunne oli, kui trenn sai tehtud juba kümneks hommikul
Ning siis tehti meiega intervjuu, mis läks youtube'i, mida ei ole ma siiani näinud
ise tehtud, hästi tehtud
Mõtlesime, et lähme teeme väikese ujumise ookeanis ning saame ka nii puhtaks...aga see jäi vaid ilusaks mõtteks, sest vesi ol nii külm.
Mina loputasin vaid oma käed ja näo sutsu puhtaks :)
Vaikselt asusime siis koduteele, ehk läksime sama rada pidi tagasi Haight ja Ashbury'le.
kuhu vahepeale jäi metsapidu
palju huvitavaid inimesi
ja nii palju palju palju head muusikat
that's everything you need to make you float
doktor oli puu otsas ja hoidis patsientidel silma peal
Aga ei saaks väita, et kõik lõppu jõudsid, tänavad olid täis pidutsevaid jooksjaid, kes kolmandal miilil jäidki päiksepaistet ja alkoholisära nautima. Aga iga ürtus on pool võitu ;)
Läksime peale lõppu parki istume, võtsime shampi, süüa ja head seltskonda, nautisime päikest ja ilma ja lesisime rohelisuses...kuni minu hammas hakkas nii valutama, et võtsin sisse 6 advili ning jäin rongis magama. Liisu tuli järgi ja sõidutas koju. Aitäh.
Bay to Breakers on aga midagi sellist, mida peab ise kogema, et aru saada, mis see on, kes on San Francisco ning miks sa iga kord sellesse linna üha enam ja enam armud. Kuidas ta võtab sind endasse, nii palju, et sa ei taha kunagi lahti lasta.
Seiklusi on niinii palju, mida jagan Teiega lähipäevadel, vähemasti anna endast parima, et seda teha :)
Armastusega,
Silja
No comments:
Post a Comment