This time

https://www.youtube.com/watch?v=47dtFZ8CFo8

Tervist!

Ma ei ole kuskile kadunud, või no vahel olen ka, tegemisi ja olemisi ja tööd on olnud nii palju, et rongilt maha astuda, et kõike kirja panna, ei ole lihtsalt raatsinud. Kui ma nüüd ausalt ütlen.
AGA. Aga, seal üleval olevat laulu, ma lihtsalt tahan, et te kuulate. Sest see võtab kergelt kokku minu eluolu.
Kõige positiivsem ja helgem ja ägedam laul hetkel minu playlistis. Juba nii 3 kuud vist vm. Igatahes esimene kord kui see minu kõrvu paitas, oli see valjult taustaks, kui ma surfi esimest korda õppisin. Ning sellel lool, on igatepidi minu elus praegu väga suur tähendus :)

Niisiis.. sealt, kus eelmine postitus ära lõppes ja nüüd uus peale hakkab. Või enamvähem nii. Ma kahjuks või õnneks ei saa lubada, et kõik sündmuselt ajaliselt paigas on, aga ma arvan, et sellest suurt midagi ka ei juhtu.
Viimane poolteist kuud on olnud teguderohke. Teguderohke selles mõttes, et iga nv olen kuskil käinud, mitte reisimas, vaid sõpradega Bay Areas ringi kolanud ja head aega veetnud.

Mai kuu lõpus sõitsime Liisuga jälle Shingletowni, sest seal oli "DoubleTrouble" Liisi ja Kadi sünnipäevpidu. Kohale jõudsime reede südaööks (4 tundi sõitu peale tööd siiski), ning pidu pidi kestma niikuinii terve nv ja reede kaasa arvatud. Palju, väga palju oli eestlasi, praktiliselt kõik olid eestlased. Vanusegrupp jäi umbes 30+ piiresse, olime Liisu ja Susie'ga noorimad, kui nüüd võib nii öelda. Teised on hingelt ja tegudelt noored, aga meil on number ka noor - oleks kõigeõigem öelda. Aga leidsin üsna kiiresti "oma" inimesed ja veetsin suurepärase aja nendega kogu öö, hommikuni välja. Seltskond, atmosfäär, oli kuidagi väga õige. Tunne, mis mind valdas kogu öö jooksul "mina ise". Ma kirjeldan Sulle natukene kogu lugu, aga ennem pane mängima see lugu ning kuula, niikaua kui kohale jõuab:
https://www.youtube.com/watch?v=CfihYWRWRTQ

Must audi, mustad toonklaasid

must tähistaevas

kõrgustesse ulatuvad sihvakad puud

ümberringi pimedus ja vaikus

sind ümbritsevad samade mõtetega kolm suurepärast inimest

kananahk tekib ihule, kui tunned, 

kuidas saab keegi olla nii sarnase mõttemaailmaga, 

kuidas keegi armastab lugeda Vikerkaart sama palju kui sina

kuidas, igaüks omal viisil interpreteerib seda lugu

kuidas kõigi mõtted on nii õiged

samas nii erinevad 

ja sarnased sinu omale, nagu oma maailm, 

millesse sa tahad niivõrd sisse elada, et mittemiski ei omagi sel hetkel enam tähtsust

ainult sina, sinu mõtted, sinu inimesed, sinu tähed

kõik on tasakaalus ja tasakaalust väljas

kõik on ideaalne ja kõik on muust maailmast ära lõigatud

ning see kõik 

lõpeb kord

sulle jääb alles pelgalt üks mälestus

- ideaal

-kõiksus

-lõputus

millesarnast ei koge sa enam kunagi, kui koged, siis hoopis midagi teistsugust, 

võibolla paremat, ideaalsemat, kehvemat, või üldse mitte midagi 

- uus energia

- võlu


...ja tahaks edasi minna, kuidagi samamoodi, aga ei. See rikuks ja ei oleks seesama. Ma usun, et meie kõigi elus on neid hetki, millesse me tahakasime jääda aga samas me teame, et see ei ole võimalik, nind see ei oleks seesama, sest kauemaks jäädes, see olukord kaotaks oma võlu, muutuks argipäevaks.
Minu üks hetkedest oli seal.

https://www.youtube.com/watch?v=M97vR2V4vTs
Elu, sõbrad, tahejõud, eneseteostus

https://www.youtube.com/watch?v=J9-Lwpgfd1E
Me ise valime.. oma tee elus

Need kolm lugu mõjutavad isiklikult mind palju, panevad mind mõtlema, tegutsema, asju ümber hindama ikka ja jälle. Ning vahel tunnen, et see ümberhindamine ja üldse arusaamine sellest, kuidas ja mis positsioonidel üks või teine inimene/tegevus/mõtteviis peaks olema, jõuab üha selgemini teadvusesse. Kaks aastat tagasi, ei oleks uskunud, et asju sellises valguses näen nagu praegu. Ja siis mõtlen, et kui suur jõud on muusikal ja kui suur jõud sinna juurde on veel mõnel videol. Aga me kõik õpime, kogeme ja nii igapäev, vahel on lihtsalt päevi ja suuremaid selgushetki. Suuremat tahet eneseteostusele. Vahel suuremat tahet olla omaette, elada hetkes iseendaga, mitte mõelda tulevikule ja hinnates käesolevat minutit.



-------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Edasi pralletasime juba rõdul..ning läksime pessa tuttu 8 ajal.
Uni oli sedavõrd magus, et magasime nii oma 5-6 tundi rahulikult ja siis võis pidu uuesti ka meiejaoks alati. Külalisi oli vahepeal juurde tulnud ning kui otsustasime külapoodi sõita, siis autos kuulsime millest kõigest me olime ilma jäänud - nimelt üks preili kes koos kaasaga siis peole oli tulnud, ütles uhkelt ja valjusõnaliselt välja kuidas tema arvab, et asjad mehe ja naise suhtes/kooselus käivad. Järgnev kokkuvõte: "Ega mees ei otsusta meie suhtes midagi, mina olen see kes otsustab, asjad paika paneb ja kelle sõna maksab. Ning minu mees, ei suuda sõita korraga 4h järjest autoga, see on liiga koormav, järgmine kord peame küll lennuki või helikopteri tellima. Või teil siin ei ole lennujaama vä?" Mees istus koos teiste meestega lauaääres, neiu ka. Aga muidugi, kes olen mina kommenteerima, lihtsalt vahel paneb ikka mõtlema küll selline jutt. Neiu oli nii 25 aastane, blond ja sihvakas. Kunagi tegi ka modellitööd. Sellised huvitavad eluarutelud toimusid, kui meie magasime.
Erinevus rikastab.

 Tekiila mu arm, tervitusshot sünnipäevalastega

 kolisime mänguruumi üle - heeringad, peenleib, viin - nagu traditsioonile kohane

 ja kuna külalisi oli mitu mitu, siis igalühel oli oma kodu 

 ...kuhu mesimagusat und minna nautima

 meie lovenest on vasakul

idüll tähtede all, järve ääres

 pudru ja kapsad

Mõnus oli jälle terve nv eesti keeles rääkida, tutvuda natuke uute inimestega, nautida head aega sõbrannadega. Aga kuna meie, "noored" eestlased pidasid pidu hommikuni, siis enam telgis viibijaid ei saanud magada, üldse. Seega meie Liisuga võtsime siis õhtupoole paadi ja sõitsime järve lõppu patte andeks paluma kuni Kadi kaldalt hõikas meid tagasi. Aga ruttu oli minek ka :D Nagu ema oleks koju kutsunud peale seda, kui pahandust sai tehtud - et nüüd on kõik korras. Tegelikult ei olnud asi üldse hull, või no ega peoperenaine pahane ei olnudki, aga endal ikka kriipis korraks, et teised magada ei saanud. Aga no oma mure ka, kes siis peole magama tuleb ja veel nii ilusasse kohta. Häbi häbi häbi. Juba sellepärast tasub üleval olla, et öösel järvekaldal tähistaevast vaadata, hommikul päikesetõusu koos mõnusa tuuleiili ja linnulauluga nautida.
Aga.. alati on mingi aga.. ma olen vist liiga vähe siin olnud veel, aga eestlane on ikka eestlane minujaoks - külm ja tagasihoitud kui inimest ei tea, ning ega me väga ei kipu ka uusi tutvusi sobitama, sest kui meil oma turvaline suhtlusringkond on olemas, siis milleks. Olen ju ise samasugune, kui mul on minu inimesed, olgugi et loen neid üles max 10, tunnen ma, et sorry, ma võin küll sinuga rääkida ja kena olla, aga minu ring on praktiliselt suletud. Mingisugune kaitserefleks või lihtsalt lõvi iseloomus tahta kõike oma haardes hoida. Vedada hea liha koopasse ning ülejäänuga lihtsalt "mängida" või "have fun".

Kuna oli pikk nädalavahetus, siis olin mina jälle üksi kodus ning kui koju tagasi jõudsime, siis Liisu ööbis minu pool aga magas suures toas diivanil, kuna mul oli puudus oma private ajast. Seega ma ei lubanud tal ka ennast üles ajada, kui ta enne mind tõuseb vm. Tubli tüdruk seda ei teinudki, vaid jättis mulle hoopis külmkapile kirjakesed:

lai rõõmus naeratus tuli näole

Teekond.
Teekond ise millegi suureni on reeglina palju põnev ja seiklusrohkem, kui see kuhu jõuda tahame, sihtpunkt ise. Nii sageli tunnen seda, kui jälle Shingletowni poole sõidame Liisuga. Meil saab alati nii palju nalja, Liisu kirub alati autojuhte, mina röögin niisama Maclamore laule kõvasti ja valesti kaasa ja teen pilti ja check-in'n meid igasse linna, millest läbi sõidame, söön ja joon ja siis nõuan pissipeatus highway'l. Ja mulle meeldib, kui keegi meid "jälitab" (loe: ilusad surfipoisid (Silja mõtteis) või kirvemõrtsukas (Liisu mõtteis)käänulisel külateel, pimedas. Mulle meeldib, kui avastame kahekesti poolel teel, et sihtpunkti on veel 130 miili mitte km. ning exit mille võtma peame on 559 ning meie oleme exitis 45 nt. :D

 ihhihihii, ahahahaa, suunatuled on jobudele ja need tuleb ka lisavarustusse kaasa osta

 tulnuklehmad karjamaal

või

lehm pojaga (autoriõigused kuuluvad mulle)

 palju palju suurte numbritega exiteid

 you're my sweetheart

tibukollased autod

 ja laguunisinised varbad

 ja niisama kaunis tühermaa

tagasi koju, peale seda kui olema alla ajanud ühe skunski, 2 lindu ja lugematul arvul putukaid

Külapoe juurde tagasi ehk nv enne pidu. Veetsime ka eelneva nv Shingletownis ning alati, kui seal poes käime, siis räägime ülepoe omavahel eesti keeles, sest ega keegi ju niikuinii aru ei saa. Toit ja jook välja valitud, hakkasime siis kassalindile asju asetama, ise sellel ajal itsitades ja jutustades - endiselt eesti keeles, kui äkitselt kassapidaja küsis, et mis keelt me räägime. Liisu: "estonian", Kassapidaja: "Oooo, australian, its sound so nice, I have never heard australian before" Kõigil näod punased, hing kinni ja kähku kähku poest välja. Naeru oli ilmselgelt liiga raske tagasi hoida. Aga eks me kõik õpime siin uusi asju. Aga tädi ise oli nii nii õnnelik, et nüüd lõpuks kuulis siis austraalia keele ka ära. Sama nädalavahetus tegime ka mullivanni rekordi - olime jälle üsna õhtul sinna kohale jõudnud ning hüppasime sooja mullikasse, võtsime veinid ja asjad kaasa ning väljusime sealt alles hommikul. Vahepeal aga suutsime maha pidada kerge "öölaulupeo". Monika pani Öölaulupeo laulu ning nii me neljakesi, mullivannis püsti, käed üleval ja kätest kinni seal lõõritasime kõik koos ning tatsasime ringiratast. Kahju, et kusagil salakaamerat üleval ei olnud. Aga juttu ja fun'i oli liiga palju - 7 tundi, et magama minna. Alles nüüd, rohkem kui kuu mõõdudes suutsin oma varbad mullivanni tõsta. Aga tagasi teema juurde, me ei käinud ainult lõbutsemas, vaid koristama peo jaoks, millest just üleval juttu oli. Riisusime metsaalust ja tegime lõket, põletasime prahti, pesime põrandaid jne. Minu ja Liisu ööbisime vabatahtlikult telgis, mille ise oma kätega üles panime. Tuleb tunnistada, et alles neljada korraga sai telk püsti, kuna me kumbki ei olnud varem sellise kujuga telki näinud, ning väike vein oli ka juba sees ja õues oli pime ka. Aga kokku saime. Ning Kadi mees nägi jällegi, kui järeleandmatud eesti naised on (Kadi mees on ameeriklane).

 enesekaitsevahend telki kaasa! Kõikide kirvemõrtsukate, idiootide ja pervertide ja siniste laternate vastu. Elagu Raid!

Panime telgi nimeks Lovenest, sest tavaliselt ööbivad paarikesed romantiliselt nii puude ja tähistaeva all järve kaldal. Aga meil on ka ühtehoidev ja täisväärtuslik sõbrannadesuhe, seega nimi õigustas end rohkem kui küll. Mõnus, teguderohke ja relax nv seljataga, sõitsime koju tagasi pühapäeva õhtul. Tuttu ära ning jäime järgmist nv suurt pidu ootama. Aaa.. ja Kadi tegi see nv mil seal olime heeringat ja värsket kartulit tilliga, kõrvale kodujuustu, tomati, kurgi salatit, lõhelasanjet, hapukapsast, suitsulesta jne. Toiduvalik on alati niivõrd suurepärane, et nädal aega süüa ei saa pärast. Aga sellest kõigest heast ei saa loobuda ka, ning ei tohikski. Ainult mõistuse piires tuleb kõike teha. Ja ma ei tea üldse, mis värk selle heeringaga on, no nii jubedalt on koguaeg heeringa isu.

 sealt sai alguse mullivannisaaga

puhas nauding

Teadmata ajal käisin Magda juures hea jooki rüüpamas ja naiste jutte ajamas

..kuni kätte jõudis järgmine nädalavahetus ning meie M'ga mäletamistmööda käisime Palo Altos klubitamas, natukene. Võtsime baarist oma tasuta joogid, sain ka M'i omad endale, kuna ta sõitis ja jõin vaid ühe veini.
Kui meil mõlemal korraks süda seisma jäi, pil ka, sest nägime üsna täpset koopiad ühest meie tuttavast. Üsna kõhe tunne tekkis korraks. Aga noormees märkas meie "ilmeid" ning oli natukese aja pärast vupsti meie ees jookidega ja tutvustas ennast. Vat siis. Veetsime toreda õhtu täis tantsu uue tuttavaga, kes oli just sama päeva lõunal Miamist San Fransiscosse kolinud, footballer.

üsna udused

Järgmisel päeval aga vara ülesse ja läksime minu Magda ja teise Magda ja tema poisiga Santa Cruzi, kui tavaliselt sinnasõit võtab aega tunnikese, siis meie millegipärats suustime autos neli tundi veeta. Alberto sõnade järgi, aga kes seda enam mäletab, või neid tunde luges. Meil oli Magdaga tagaistmel liiga palju funi, et kella vahtida.

teel Half Moon Bayle

 minu teine õlu Ameerika mandril

 ja teel Santa Cruzi, kruiisisime terve tee otseloomulikult Vaikse Ookeani ääres

ei olnud ju päris, papagoi oli puudu

kohalikud Santa Cruzi puud, mitte isegi palmid

Millegpärast oli Santa Cruzis pilves, aga õnneks soe. Niisiis unelesime nagu lillelapsed kõik koos ühe suure teki peal, korra käisime Albertoga ka jalutamas ja elujutte ajamas ja siis tagasi tuttu rannaliivale, sooja tuule ja õhu kätte. Magdad käisid ujumas ka, minul niipalju jõudu ei olnud, jätsin eelnev õhtu tantsupõrandale. Pilte ei teinud ka, sest kõik oli jällegi kuidagi liiga mõnus ja telefonis tudus kotis. Õhtupoolikul jõudsime koju tagasi ning mina olin nii väsinud, et voodi oli ainukene koht, kuhu jõuda tahtsin. Ja kuhu jääda soovisin. 

Järgmine päev magasin end korralikult välja ning sain sõbraga kokku ja läksime Golden Gate'i kõrval olevale mäele, lootusega, et näen ka lõpuks SF Bayd ja silda kõrgemalt distantsilt. Aga vot, ei näinud. Sest udu oli nii paks, et isegi oma ninaette ei näinud. Sellest hoolimata, oli isegi veel mõjuvõimsam jalutada vanades ajaloolistel kaitsemüüridel. Kuulasin ainult suu ammuli, kuidas sõber mulle kogu ajalugu nii põnevalt rääkis ning udune atmosfäär viis meid justkui rännakule ajas tagasi..

 vanasti hoiti seal tanki

 selge ilmaga näeb kogu Bayd

Nautisin igat hetke ja kogu seda udu. Minujaoks ja ma usun, et väga paljude jaoks on selline paks udu midagi väga müstilist ja salapärast, samal ajal nii omast ja kodust. Edasi jalutasime alla linna, Pierile, külastasime SF'i esimest iirikohvi restorani - ma ei oska hinnangut väga anda, kuna reeglina iirikohvi ei joo, aga halb ei olnud, kuid suurt elamust ka ei tekitanud. Kange oli. Aga koht iseenesest oli väga väga euroopalik, või selline, nagu istuks Tallinna Vanalinnas kuskil Müürivahe kohvikus või vanas Inglise filmis.
Igatahes, Pieril oli jälle kõva tuul, nagu alati, aga vaade oli ikka endiselt sama ilus, nägin Golden Gate'i ka esimest korda nii paksus udus ning õppisin palju uut informatsiooni Alcatrazi vangla kohta.

 jahisadam, vist üks suur põhjus, miks ma ennast nii kodus tunnen

 Golden Gate

Alcatraz

Edasi jalutasime kesklinna poole ning üsna kohe Pier'i vahetus läheduses oli hoovike, mis minule meenutas nii väga Tallinna Rotermanni kvartalit ning ma läksin nii elevile. Mille peale sõber ütles, et siin ongi linnaosad, tänavad tehtud Euroopa järgi, et eurooplased end kui kodus tunneksid, ning seal elavadki põhiliselt vaid eurooplased. Nind ma ei imesta miks. 

Ma arvan, et tema on minu sõber, kellelt ma õpin kohalikku kultuuri ja elu ja linna kõige rohkem, kuna ta lihtsalt on nii tark ja jutustab kõike nii siiralt, et ma kohe haaran endasse kõike uut informatsiooni kui käsn. Üha rohkem ja rohkem hakkan San Fransiscot armastama, väärtustama, õige nurga alt nägema. Loodan, et tekitan endale võimaluse, kunagi seal ka ise mingi aja oma elust elada :) Oleks jälle ühe unistuse täitumine ja paljude uute asjade õppimine. Isegi kui see linn on enamuse ajast udu all, seal on alati tuuline nagu Tallinnas, kuid sellel kõigel on oma võlu, oma kodune tunne ja õige koht. See linn on nii mitmetahuline ja iga nurk seal kisendab "avasta mind".
Eelmine nv toimus siis San Franasico maraton, millest kirjutan Teile järgmine kord. Te teate, et mina osa ei võtnud, kuid käisin laupäevasel expol, mis oli rohkem kui avastamist väärt üritus. 

Aga mitte teid, rohkem kui pooleteise kuu ja juhtumistega üle koormata, siis teen eraldi postituse eelmise nädalavahetuse ja tuleva nädalavahetuse kohta.

Atäh, kes luges, teksti tihendan kindlasti lähipäevil ning on oodata ka uut postitust paari päeva pärast, sest siis tuleb minu ellu 3ks nädalaks üks eriline inimene ja blogi läheb selleks ajaks koos omanikuga täielikule puhkusele, shut down'i, log off'i igatepidi.