Piiridest lahti

Eelmisest postitusest on tükk aega möödas ning räägin Teile kõik nii täpselt ära kui mäletan, mis viimase 2,5 nädalaga mul siin toimunud on. Alustan siis sellise toreda üllatusega, et oli ilus reedehommik (päev mil mu pere siis 4 päevaks pidi ära sõitma), päike paistis nagu ikka, poistel oli hea tuju ja nii ma siis hommikul oma sõitu alustasin - muss põhjas poistega lauldes, kuni järsku käis mats. Vajutasin liiga tugevalt gaasi ning tagurdasin majavastas olevasse telliskivi seina. Põmaki! Noh normaalne. Mõtlesin, et mis seal siis ikka, mis tehtud see tehtud ning ei hakanud end stressi viima. Tegin siis pildi ära ja saatsin Suele, et vat selline lugu juhtus nüüd ja et ma ei teinud seda mitte meelega. Selle peale sain sõnumi, et Sue vend oli 4 a tagasi ka sinna seina samamoodi tagurdanud ja et pole pm midagi. Kuna kõik tulid juba päeval koju, et sõitu alustada siis olin ilusasti õigeks ajaks kodus ning hängisin ringi oma süüdlase näoga, kui uksest astus sisse Brian ning teatas ülirõõmsal meelele, et "Silja, nüüd oled sa mulle seina võlgu", hahahaha! JAH, läksime siis tsekkisime auto üle, mul ikka süüdalse nägu peas ja Brian ütles, et oh jumal, pole üldse hullu, et auto see taganurk oli juba enne veitsa mõlkis (no seda ei ole üldse näha, ainult siis kui tead, et mõlk peaks kusagil olema).

See kaunis sein. Pärast seda, kui olin kõik kivid "kokku lappinud" ja kokku korjanud

Aitasin siis neil asjad kokku pakkida oma süüdlase näoga ning siis tegime nalja, et nüüd saadavad mind koju tagasi või et no, nüüd lendame kõik viiekesti Eestisse. Naersime nii, et pisarad voolasid. Vot siis õnnetust. Lubasid küll, et õpetavad mind mäest alla tagurdamist, aga ei, ma tagurdan ikka samasse nurka aga nüüd vaatan veel hoolikamalt lihtsalt, et viimast juppi seinast maga ei sõidaks. Auto usaldati ka ikkagi mulle ning öeldi, et katsu siis mitte seina tagurdada ja auto terveks jätta. HAHAHA. JAH- siiani olen sõna pidanud. 

Aga, kassid läinud, hiirtel pidu!

Aga üsna veider oli, kui nad kõik korraga ära sõitsid ja mina siia üksi jäin, ei osanudki kohe midagi peale hakata, jalutasin majas ringi, tegin tiiru rõdul, tulin oma tuppa, vaatasin aknast välja viivuks ja tundsin jälle seda reaalsusehetke, mida tunnen ainult siis kui olengi siin tõesti - sõnaotseses mõttes üksi, et elan Californias, jah elangi siin, mitte Eestis, teen siin tööd ja ajan omi asju. Mõtted mõeldud, selgushekt kohal vajusin voodisse ära ning sees oli kuidagi jälle õnnetunne. Tundsin end nii vabana ja uue iseendana, sipa keeruline on seletada aga ärgates lõi kogu eluke jälle pildi silmees klaariks. 

Okei, ei olnud päris täpselt nii hullusti, aga peole läksime küll. Olime Magdaga plaaninud juba eelmine nv, et nüüd lähme. Ja läksimegi. Enne aga istusime meil, võtsin Magda peale, poest läbi, veinid värgid särgid söögid ja koju. Sättisime, jõime veini, istusime laua äärde ning jõime veini edasi ning sõime viinamarju ja kõige head kõrvale. Kuna läksime klubisse, mis asub meie linnast kuskil 30 min kaugusel, siis Magda sõbranna Magda  (te ei lugenud valesti) tuli meile järgi. 

 Katsime laua hea ja paremaga

 Armastab veini ja joob seda coca-colaga, nii nagu mina vahel. Nupsu!

 Soojendasime kodus diskoks ;)

 Need kaunid Euroopa neiud! Oh seda imetlust ja tähelepanu

My everyday Sunshine

Ma ei tea, kui hästi ma oskan kirja panna seda, kuidas ja mis siin klubides toimub, aga ühes olen ma üsna veendunud, siin meil San Fransiscos ning selle ümbruskonnas Bay Areas lastakse küll no kohati nii kolm aastat vana muusikat ning siis vahel on tunne, nagu olekski 18-19 ja klubitaks Eestis, ainult et enamus inimesi ei tunne ning peaaegu, et terve klubi on täis mehi. Tavaliselt on klubidesse piletid odavad ning vahel lastakse täitsa tasuta - nägude järgi vist vaatavad, mina igatahes olen õnnega koos olnud ja tasuta saanud, hihihi. Selle eest on aga väljas kokteilitada sipake kallim kui Eestis, kuna siin on joogid ehk sutsu kallimad ning hinnale lisandub veel vähemalt 15% tippi. Ning siinkohal, ma ei oleks kunagi uskunud, et klubist võib leida endale sõpru või uusi tuttavaid, aga nagu näitab minu kohalik statistika siin, siis kõik on võimalik, kui vaid enda mõttemaailma piirid natukene vabamaks lasta ning mõeldagi vaid positiivselt. Sain esimest korda klubis ka kutse afterpartyle (järelpeole), sest siin sulgetakse kõik klubid ja baarid kell 2 öösel ning siis minnakse edasi kellegi juurde. Seekord jäi minemata, aga telefoni google map's on aadress siiani. Ja ütlen ausalt, uued tutvused on siin alati teretulnud. Igatahes, tulime koju ära ning siis skypisin sõbrannagadega veel ning pugesin kuskil poole viie ajal hommikul tuttu. 

Niisiis oli kätte jõudnud pühapäev ning Merlin oli Washingtonist San Fransiscosse sõitnud koos sõbrannaga ning tahtsin teda väga väga näha. Ikkagi ju eestlane, ning kui me eelnevalt Eestis, Pärnus suhelnud ei ole, küll aga nägupidi üksteist teame, siis siin oleme päris pikki vestlusi facebookis maha pidanud ning, kui ta ütles, et ta siia tuleb, siis no loomulikult pean ma teda ju nägema. Saime kokku aga alles pealelõunat. Enne seda, aga suutsin pühapäeva hommikul auto ära pesta kodus ning trenni ära teha. 

Autopesu toimus üsna kogemata, sõin rõdul hommikust, nautisin vaadet ja uimerdasin niisama majas ringi kui Liisu helistas ja teatas, et pole hommikust söönud ja tahab meil autot pesta. No why not. Kepsutas siia, sõi hommikust ning hakkasimegi siis kumbki oma autot pesema. Ma ei ole eriline autopesija kunagi olnud. Kodus Eestis olles pesid alati ju mehed autot (Issi ja venna siis), minujaoks on see alati selline pain in the ass tegevus olnud. Muidugi mulle meeldib, kui auto on puhas aga ma ei ole niiväga sellest, mulle piisab kui salong on korras ja puhas. Aga ilm oli nii soe ja mul ei olnud niikuinii midagi paremat teha ka ennem, kui San Fransiscosse sõitsin, seega värske õhu käes päikest saada tundus hea mõte olevat + sain vee ja seebiga mängida ju.

 Beebi sai puhtaks

...ning nautis päikest. Kahjuks pean kurbusega tõdema, et tänaseks 

olen paha autoperemees olnud ning beebi on jälle must. (seal taga vasakul paistab veidi seda katkist seina ka)

Nüüd aga San Fransisco ja Merlini juurde. Esiteks, ei olnud ma kunagi üksinda rongiga linna sõitnud ning teiseks ei teadnud ma midagi sealsest bussiliiklusest ega muust mitte midagi. Olime ju alati auto läinud ja siis ringi sõitnud. Nüüd aga olin üksi, pidin üksi pileti ostma, üksi ringi peale minema ning üksi Merlini juurde jalutama. Ütlen ausalt, see kodust välja minek sellisel juhul on alati nii raskendatud, jätsin auto ka koju, sest meil rongipeatus kohe mäest alla kõndida ning ma ei näinud põhjust jätta autole terveks päevaks kuskile parklasse vedelema. 

 Vaade raudteejaamast linnale

Niisiis hüppasin rongile ning olin SF's, võtsin siis oma google mapsi lahti ning trükkisin Merlini saadetud aadressi sisse - ta oli Pier39, mis asub Sf rongijaamast täiesti teises SF linnaosas. Olin tark ning ei laadinud oma telefoni ka, niisiis oli mul akut 20%. Aga ikkagi, pidin ju jala minema, sest niipalju ma ikka seda linna tunnen, et õige suuna leian üles. Leidsin. Aga pool teed kõnnitud, pool minna, kui läks liiga mägiseks, siis andsin alla ning lehvitasin taksole. Voilaa ja kohal, ootasin siis tänavanurgal Merlinit nii 2 min kui selle ajaga minu juurde 2 meest astusid ning küsisid, et kas ma olin Itaaliast. Well, okei, ma ei näe just itaallane välja aga okei, puterdasid midagi ning siis saatsin nad viisakalt vahetult enne M'i tulekut minema. 

Süda natuke põksus ka, aga nii tore oli neiut näha, saime kohe nii kergesti jutule, nagu oleks pikka aega tundnud, ei mingit piinlikku vaikust, kohe muljetama ja asjatama. Kohtusin siis M'i sõbranna Sarah'ga, kes on pärit Saksamaalt ning kes oli ära õppinud nii mõnegi lause eesti keeles. Impressed. Nii tubli tüdruk, sest eesti keel ei ole just kerget killast. Sarah oli ka niinii tore ning ma üldse ei imesta, miks neil omavahel nii palju nalja saab. Mõlemad on sarnase huumooriga nagu mina, seega klappisime kõik hästi. Käisime söömas ja ajasime juttu ning jalutasime Pier39'le, tegime pilti, vingusime sest oli külm ning jalutasime ja jutustasime ja naersime edasi. Kuni saabus aeg igalühel oma koju minna, mina võtsin siis rongi ja olin kiiresti jälle kodus ning ma nii nautisin seda üksi minemist ja üksi tulemist, kuulasin head muusikat ja vaatasin aknast välja ning mõtlesin ilusaid mõtteid.

 Tibulinnukesed said ka ühe armsa pildi SF öös

 Kolm korda näpud püsti on kohtuseadus

 Olime olime nunnud, nüüd näitame ikka oma tõelist palet

Nii paid Eesti tüdrukud

Ning avastasin Merlini juures ka selle veidra kiiksu, mis mulgi pildistamisega on. Aga ma ei avalikusta seda veel, mõni asi peab saladusse ka esialgu jääma. Igatahes olen mina ülirahul, et neiu ära nägin ning varsti veel näen, sest meil mõlemal siin ju sõbrad kummagi kodus ootamas :) Ning nüüd ühendab meid peale sama töö veel sama armastus San Fransisco ja California vastu. 

Jõudsin õhtul koju tagasi ning sain sõbraga kokku, ajasime juttu nii kella kaheni öösel ning siis igaüks jälle oma koju magama. Mina muidugi skypisin eesti sõbrannadega ning läksin üsna varahommikul magama. Mul oli ju üks puhkepäev veel ees. Esamspäeva oli meil Presidents Day ja nii ma siis asjatasin siin kodus, tegin kohvi, kaerahelbeputru maasikamoosiga ning puuvilju ning võtsin läpaka ühes ning läksin rõdule hilist hommikusööki sööma. 

Vaatasin eesti sarju ja nautisin rahulikku esmaspäeva

Peale mida vedasin ennast Magda juurde ning läksime sporikeskusesse, tegime nii 2 tundi kõva trenni ning tulime minu poole filmi vaatama. Kuna nädala sees toitun siin üsna tervislikult, siis tegin meile paprika-spinati-brokkoli rooga parmesaniga ning sundisin pliksi seda sööma.

 Kui ta alguses oli väga kahtlustav, siis peale esimest ampsu oli taldrik üsna kiiresti tühi ning ta ise ka lausa imestas, et see talle maitses. Valisime filmi, seadsime end mugavalt sisse ning hakkasime kommenteerima. See oli üks neist õhtustest, kus sai lihtsalt mõnusalt olla ja öelda välja kõik oma mõtted, mis juba tükk aega väikeses peakeses on tiirelnud. 

Ning meil on Magdaga üha enam ja enam selline usaldav suhe omavahel, oleme kõiges nii ausad ning mõistame teineteist vahel poole lause ja vahel peaaegu, et ilma sõnadeta. Naljad lähevad ka ühte auku, mis on eriti tore. Sest uskuge või mitte, on nii tähtis, et kodust eemal olles leiaksid sa endale need paar inimest, kellega olla lõpuni aus, kes sind mõistavad ja keda sina mõistad, kes sind lolluhetkel toetavad ja sinu sullamullat kuulavad ja kaasa elavad. See on palju palju ägedam, kui lihtsalt omada sadat tuttavat, sa ei vajagi palju rohkem, kui ühte-kahte perfect matchi ning elu on ilus. 

Järgnev töönädal möödus nagu jälle, lennates ning naeruga ning reede õhtul läksime Magdaga välja, et lihtsalt aeg maha võtta, midagi head süüa ja mõni kokteil teha. Eeldasime easy õhtut, aga tuli hoopis eriti superluks lahe õhtu. Läksime siis minu kodu juures asuvasse pubisse ning tellisime oma asjad ära ning mõne toiduinsidenti tõttu saime tuttavaks baari omaniku ja omaniku elukaaslasega - Jen, kes oli tol õhtul juhuslikult tööl baaris, nii abis. Pärast tema nn tööpäeva lõppu ühines ta meiega ning nüüd mul on siin olemas oma isiklik juuksur oma isikliku salongiga (kes lubas omahinnaga teha, kuna olin nii äge tsikk :D, aga eks näeme, sest juukselõikus ja värvimine on siin üsna kallis). Olin nii õnnelik, ning ta on ise nii tore. Selline tumeda lühikese peaga, väga heas vormis, üleni änksasid tätoveeringuid täis ning muheda ellusuhtumisega silmad õnnest peas säramas noor naine. Saime too õhtu veel endale uued sõbrad, kellega pinksi mängisime ja juttu ajasime. Üks neist teadis lausa eesti lipu värve ning Eesti pealinna ning paari eestlast. Ma olin lihtsalt suu lahti ja noogutasin ja imestasin kui palju ta teadis, kuna oli kunagi 10 a tagasi lapsena Norras Kristiansandis noortelaagris suvel käinud.
Niisiis õpetasin meie uutele tuttavatele põhilisi eesti sõnu: Terviseks ja Tere ja Aitäh ning seda kuidas õllet tellida. Õhtu läks aga veel lahedamaks, kui otsustasime terrassilt sisse minna ning veidi jalga keerutada, kuna band mängis. Lõpuks hüppas ja laulis solist meiega koos lavaees. Olime koju jõudes jällegi nii väsinud, et vajusime kohe voodisse. 

Ning nüüdsiis oligi kätte jõudnud 23 veebruar - tähistasime siin Eesti Vabariigi sünnipäeva San Fransisco Eesti grupiga linnas nimega Sunnyvale. Olin nii hädas oma riietusega, kuna Liis ütles, et see ülipidulik. No mul ei ole ju siin midagi ülipidulikku, rääkimata kingadest ja kõigest muust. Niisiis tuulasime Magdaga terve päeva poodides, et mulle midagi leida, ning ma olin juba ahastuse äärel, et ei olegi midagi selga panna. Kuidas see võimalik on. Õudukas. Õnneks leidsin ühed püksid ja lõpuks ostsin veel kiiruga ühe kleidi, et siis kodus otsustada, kuidas, mis ja millega. Olin lootusetult hiljaks jäänud, kuid tegin kiiret tööd ning olin valmis nii 20 min ning võisime sõitma hakata. Liisukas tuli siis mulle järgi ja oli kaine rool. 

Eesti Vabariik 95!

Toiduvalik on päris hea, nii igatsesin heeringat ning ma olen siin alles olnud peaaegu 3 kuud. 

Keegi mees rääkis juttu

Peolised

Ei saa ilma!

 Aga seest tegi päris soojaks, tükiks ajaks

Edevpilt kodus ning nagu näha, olen ikka püksiinimene ja otsustasin

kleidi asemel püksid panna, pealegi olin kodumaa lipuvärvides niiviisi. 

 ... ikka iga nurgaalt

Et seda viina ikka voolaks ning klaasid mitte tühjad ei oleks!

Aga kui nüüd täiesti aus olla, siis ma ootasin sellest peost midagi suuremat ja uhkemat. Samas viibisin nagu ikka Eesti peol, kus pidu saab hoo sisse siis, kui viin ja pidu lõppema hakkavad ja mehed särgid tantsuplatsil lahti nööbivad. See-eest toit oli tore ning paar sõna juttu sai ka aetud, aga tunnen ennast hetkel palju mugavalt siin väljas käies, kui seal peol viibides. Olen aga õnnelik, et läksin ning varsti vaatan ka presidendi vastuvõtu tagantjärgi ehk ära :)

Tagavarakleit, viimase minuti paanikaost, mis seisab siiani sildid küljes kapis ja ootab kas poodi tagasiminekut või

midagi muud

Järgmine päev (pühapäev 24 veebruar) käisime Liisuga powerjalutamist tegemas, kõndisime natuke üle nelja miili ja kulutasime kaloreid ning häälepaelasid. Ühe hea plaani haudusime ka välja, aga asjad on vaja ära tellida, kui ära teeme, siis räägin Teile ka.

Peale seda läksime magdaga ookeani äärde Pillar Pointile, see on Half Moon Bay nö paremkallas siis, kus on muul ja jahisadam ja restoranid. Võtsime süüa, juua ja istusime nagu konnad kivil päiksekäes ja vaatasime surfareid. Elu nagu paradiisis. Veidi ajapärast tulid Magda sõbrad ning siis jalutasime restosse sööma, mina jõin aint veini ja näksisin veidi ning polnudki palju vaja, kui tundsin, et 2 pokaali veini on täiesti piisav täna minujaoks. Ju siis Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamine ikka sai tähistatud eelnev õhtu. Istusime tükk aega ja ajasime juttu, vaatasime aknast ookeanisse loojuvat päikest ning nägime väljas, kuidas lained kõrgele vastu kive viskusid ning tähed taevas sillerdasid. Nii kaunis oli, et ma olekski sinna tahtnud jääda.

Eriti pühapäevane oma dressidega

Veints

 iihihihii, konn oli õnnelik kivil

...ja teine konn oli lihtsalt ilus

Ägeägeäge!Superäge! Ükspäev õpin ka ära siin olles

 Vedasime end siis autosse ning hakkasime kodupoole sõitma, kui vaatasin, et meil autol brake tuli põleb. M ei teadnud, mis see tähendab ja siis ma seletasin, sõbrad tulid ka veel tagasi ja selleks ajaks olin ma brake'i üles leidnud. Oh see oli blond hetk, väga blond. Kuna M'i autol ise see peale läheb ja on selline noh tavaline käsipidur siis, kuna minu autol on see jalaga vajutada, siis loomulikult otsisime mõlemad tarkadega peadega seda suurt pedalli kuskilt gaasi juurest :D, kui mul järsku vilksatas, et ohooo, näedsa see ju BMW ja normaalne auto, käsipiduri kang mul käeall. Polnud kohe tükk aega siin, end kohe niivõrd blondina tundnud. Vähemasti leidsime ise üles, nüüd panime mussi põhja ja karjusime kaasa kogu tee. Tundsin kogu see nädalavahetus, et asjad loksuvad jälle üha enam paika, saan siin uusi tutvusi/sõpru ning elu hakkab minema omaradapidi. Päev korraga ja positiivslet ja head asjad juhtuvad vist iseenesest.

Esmaspäeva ja teisipäva õhtu käisin väljas sõpradega juttu ajamas ning ülejäänud õhtud käisin perega väljas söömas. Ning olen saanud üsna heale trennijärjele omadega. 

Teen vähemalt viis päeva nädalas korralikku trenni nii sees kui väljas. Võtan bodypumpi klasse ja käin jõusaalis ning kui jooksen, siis jooksen õues ja üritan ka siin mägedes joosta, kuna SF maraton on suhteliselt mägine. Toitumise olen samamoodi paika saanud ning õnneks ega ei isutagi, isegi nädalavahetustel väga krõpsu või kommi või muu säärase järele. Ning kui ma Eestis olles käisin igapäev trennis ning tundsin, et koormus on täiesti OK, siis siin on trennid ikka päris tõsiselt tugevamad ja üsna intensiivsed. Esimesel korral bodypumpi minnes, märkas kohe treener, et ohoo, olen uus ja mis mu nimi ja kas elan siin ja kuidas meeldib, ning nüüd on ta mu nime meelde jätnud, mis on eriti lahe :) Ja treener on meil üliäge, kusjuures meesterahvas, aga me siin Sue'ga arutasime, et ega talle meeldivad küll naised aga ta ikka hoiab rohkem meeste poole. Aga isegi kõige viimased kangisurumised tulevad seal tunnis naeruga, sest treener ise on super positiivne energiapall, millega ta kõiki teisi ka nakatab, nii et kõik naised koos karjuvad, tree, two, one! GO! Push! Push! GO! We are the winners. Päris äge. 

 http://www.pacclub.com/

Kindlasti külasta, sest see annab parima ülevaate sellest, kus ja mida ma tegemas käin ning mis võimalused mul on. Sue ütles, et mul on võimalik sealt ka tasuta treeningplaan endale lasta koostada, et kui maratoniks treenin. Järgmine nädal lähen ja uurin. Selleks nädalaks on VIST trennid tehtud, kui homme või ülehomme ikkagi isu ei tule, end kas jooksma või jõusaali vedada. Igatahes lõpetasin nädalala korraliku 2,5 tunnise trenniga ning tegin rulliga endale veel massaaši ja võtsin sauna. 

 Emme tahtis trennipilte, aga ma ei usu, et paljud teist nüüd sellist higist Siljat näha tahaksite,

seega jagan Teiega, ehk trennijärgseid pilte :) 

 Parimad sõbrad trenni kaasa

Ilma ei saaks üldse

No kui valusad need esimesed korrad on, vahel võtab lausa pisara silmanurka

 Spordiklubi esine

...ning ühel päeval tegin kodus mandariini ja apelsini mahla, kuna meil uputas neist puuviljadest kodus ning varem või hiljem oleks need täitsa raisku läinud

Sain päris korralikult kaks suurt pudelitäit värsket mahla, ei ühtegi säilitusainet ega kunstlikku värvi

Poisid armastavad ka, vitamiinipomm

NING, emme saatis paki mulle Eestist

 Emme teab, mis tütrel on vaja

JA...

ning mu kõige kauaaegsem, ütleme nii, et lasteaiasõbranna, kallis kallis Anni saatis kaardi Siljale

Pildil Silja ja Anni juuli kuus, Ameerikat avastamas, nii oli kirjas

Näitasin Suele ja Brianile ka ja rääkisin tutvustasin neile, kes on Anni ning nad naersid nii kõvasti selle pildi peale. Good job Annukas!

Ja siin olles olen veelkord kinnitust saanud sellele, kes on need sõbrad, kes jäävad, kes tunnevad minu tegemiste vastu huvi igapäevaselt, kelle soojad sõnad ei ole lihtsalt soojad sõnad, vaid poevad hinge ja on seal kaua kaua, teevad südame rõõmsaks ja panevad silmad särama. Te teate väga hästi, kes te olete ja mul on Teile raske sõnadesse panna, mida Teie toetus ja igapäevased vestlused, naljad ja kõik jutud tähendavad. Jah, ma olen siin kaugel, teist eemal, 8000 km kaugusel, ei saa teid kallistada ja teiega välja tulla, jah ma elan siin oma elu ja minu ellu tulevad uued inimesed, see on siin paratamatu ja mulle meeldib see ja ma tean, et te tunnete selle üle rõõmu. Sest minu süda ju kuulub Teile, minu inimestele. Teie annate mulle kogu selle positiivse energia, kasvõi kahe-kolme lausega ja ma tunnen, kuidas minus on nii palju ülevoolavat head energiat ning ma näen, kuidas see teeb mu tuju niivõrd heaks ja kallab ka kõik teised siin üle selle õnnetunde ja energiaga. 

Tunnen, et olen viimase pooleteisega aastaga tegin Eestis olles õiged otsused, hoidsin enda lähedale õigeid inimesi ning teen seda ka edaspidi. Ma ei ütle niisama, et te toote mu ellu päikese ning ma soovin kogu südamest Teile ka natukene seda tagasi anda. 

Ma õpin siin igapäevaga seda, et lase lahti eelarvamustest, sisesta endale positiivsust ning ela päeva korraga. Me ise seame endale mingid totakad piirid ning siis jääme pusasse, raske on neist lahti lasta, aga kui julgus kokku võetud ja asi ära tehtud siis, näeb häid ja päris üllatavaid tulemusi üsna kiiresti. Meil kõigil on võrdsed võimalused õnnelikud olla, kui me ise seda endale vaid lubame :) Mina näen seda näiteks enda pealt ja mulle vist ei olegi rohkem tunnistusi vaja. 

Aga järgmise korrani mu armsad. Meil on nüüd päris päris soe siin juba igapäev, nii et ma olen juba üsna hästi päikese ja pruuni nahaga sõber. 

Aga Eestis paistab ka juba vaikselt päike, nagu ma kuulnud olen, seega südansoojendavat kevadet :)