It only ends once, everything else is just progress

http://www.youtube.com/watch?v=MmZexg8sxyk


http://www.youtube.com/watch?v=wXVQNSlFJ6M

See on täpselt see tunne, mida ikka ja jälle tunnen, iga õhtu, kui magama lähen, iga hommik, kui päikesega üles tõusen, iga päev, kui kohtan kedagi uut. See töötab, nii kuradima hästi. Lihtsalt, seda on vaja endale aegajalt jälle meelde tuletada. As simple as that.

AGA, ma ei kirjuta Teile täna jälle, kui õnnelik ma olen (ilmselt blogi lugedes, olete sellest aru saanud :), vaid teen kiiresti ülevaate kahest viimasest nädalavahetusest, ühesõnaga möödunud ajast.

Igapäevaselt teen trenni nagu ikka, kas siis õhtul või hommikul, reeglina hommikuti aga nüüd olen hakanud ka vahel õhtuti käima, kui ennem aega ei ole olnud. Teen ju tööd ka ikkagi. Vorm on vist üsna rahuldav, või no ise näen küll vastupidavuse tõusu, loodan, et suudan seda hoida ja ehk ikka kasvatada ka. Toitumine on korras täpselt 5 päeva nädalas, mil trennis käin, 2 päeval söön ja joon seda, mida hing ihkab. No muidugi, ei õgi ma nagu segane, aga ausalt, luban endale ikka peale pidustusi burksi ja friikaid küll ning välja minnes veini. Punast. Niisiis asja juurde.

Märtsi esimesel päeval käisime sõbraga sushitamas, täitsa hea oli, ei olnud väga kaua seda söönud. Arutasime Eesti ja Ameerika ja üldiselt Ameerika ja Euroopa erinevusi ning see on alati nii põnev. Järgmises postituses plaaningi rääkida kultuurierinevustest, olen seda juba plaaninud mõnda aega. Aga hetkepostitus tuli nii spontaanselt, kuna tahan Teiega lihtsalt oma elukest jagada.

Ja märtsi esimesel nädalavahetusel käisime Liisuga baaris nimega St. James Gate, mis asub põhimõtteliselt meie mõlema kodule kõige lähemale, nii et saame sinna ja tagasi jalutada. See on selline, väga väga casual koht, kuhu teksade ja plätude/tennistega on täiesti normaalne istuma minna, kuigi muidugi leidub ka erandeid :D, mis on vahel natuke veidralt huvitav vaadata. Seadsime siis end siise väljas baarileti ääres ja tellisime oma joogid - veinid. Natukese aja pärast, tabas meid üllatus, tuli siis baaridaam ja küsis, et mida me joome ja et nende jookide eest Te maksma ei pea. Okei. Selge. Lahe. Kes maksab? - "Härrasmehed". Ahah, aitäh. Kumbki ei hakanud end ümber pöörama ja nuputama, et siis millised neist. Jõudsin teise veini tellida (mille muideks baaridaam ääreni täis valas, tegi pudelile nö põhja peale), kui meile toodi uued veinid.

Istusime siis baarileti ääres nelja veini ja õllega. Miks mitte nii väljas käia. Huvitav. Peale seda läks igaüks oma koju ning järgmisel päeval valutasin veidi pead ka aga otsustasime ikkagi Liisuga, et sõidame Santa Cruzi, võtame süüa ja häid asju. Kui meil siin päike paistis, siis ookeani ääres oli täiesti hall aga õnneks mitte väga jahe, tuul oli aga küll päris kõva. Võtsime siis Burger Kingist endale eined ning sõitsime Santa Cruzi poole, aga pidasime poole tee peal kinni ning parkisime auto ookeani Pescadero State Beachi äärde. Õnneks oli minu vabandus veini nautida nii palju ka see, et minu vanematel oli pulma-aastapäev. Hiphip hurrraa!
Aga.. väljas oli vääääga tuuline ning nägin esimest korda natukene tormist ookeani. Nii võimas, armun ikka üha enam ja enam ookeani. Nautisin meeletult seda vaadet, lainte viskumist, kohinat, jalutamist.. kõike.

 Esimest korda sain siin plätud ka jalga

Loodan, et saate piltide põhjal natukene aimu, miks ma ookeani nii väga armastan ja miks ma iga vaba hetke ikka ja jälle selle ääres veedan.
Sellel pühapäevasel päeval skypisin ka ema ja isaga ning sain jälle palju head energiat juurde :)

Ning kui kätte jõudis esmaspäev, siis läksime võtsime kokteilid Magdaga õhtul peale tööd, et tähistada elu ja meie kolme kuud siin. Otseloomulikult arutasime oma esimese maailma ägedaid asju ka.

Cheers! Mis muud

Magda oli väga üllatunud JÄLLE, kui oma sangria "purgis" sai. Mingi moodne värk võibolla. Õnneks oli palju puuvilju ka. Minu koktel oli supper hea. Aga ilus esmaspäeva õhtu sai ilusa lõpu. 

Nädala sees käisin väiksemaga kutiga farmis sigu ja kanu vaatamas. Minule küll nii väga pinget ei pakkunud, aga siin ei ole paljud inimesed lehma ega siga näinud. Aga päris tore oli. Seiklus sinna hakkas juba vara hommikul, kui GPS näitas et sõidan 30 min, siis mina sõitsin no tunnikene, kuna võtsin otseloomulikult freewayl vale exiti ning kimasin siis lõuna San Fransiscosse välja ja tagasi ja siis õigesse kohta. Farmi nimi oli Hidden Villa. Ma ei imesta nime üle üldse. Miks minna otse, kui ma saan ka ringiga minna. Õnneks olin õigeks ajaks kohal ning tagasisõit kulges palju sujuvamalt ning märkasin ka, et bensiin on kaks linna edasi 25 senti odavam. Nojah. Tuleb seal tankimas hakata käima. 

 Ameerika kanad

 Ameerika notsud, Anna lemmikud!

 Pisikene nunnu

 Linnavurle sai ka lauta

Järgnev nädal tegin tööd, trenni, käisin perega väljas söömas ning reede õhtul käisime koos Magdaga trennis. Lõpetasime reede õhtu kõva trenni, hea venituse ja sauna ning mullivanniga ning siis otsisime suvalise baari, mis oleks kauem lahti kui kümneni. Meil vedas, jälle, nagu ikka. Leidsime baari/restorani minu kodu lähedal vaatega linnadele ning see oli avatud poole üheni öösel. No uskumatu. Tutvusime omanike pojapojaga, töötajatega ning ühe ägeda selliga, kes maalib ning, kes siis teiselt korruselt kõik oma maalid alla tõi ning meile näitas. Teda on inspireerinud Salvador Dali ning ta ise näeb ka veidi sarnane välja, üllatuseks. Ühesõnaga, rääkis ta meile kõike oma piltide "hingeelust" ehk siis oma elust ja seiklustest ja vau. Nii äge oli kellekagi rääkida siin kunstist ja veel sellisest suurkujust. Aaa restorani nimi oli The Van's. 

Muidu jõin ära pokaali veini ning Magdal oli vaja tellida friikaid, mille kahepeale nahka pistsime, nii head olid ju!

Töönädalale punkt pandud ning olime juba eelnev nädal plaanid ära teinud, et läheme laupäeval klubitama. 

Mõeldud tehtud, aga enne vedasime end spordikeskusesse. M ujus, mina päevitasin, siis päevitasime koos ning võtsime mullivanni ja läksime ostlema. Sain endale lühemad trennipüksid ja ühe ägeda särgi ning juuksehooldust. 

 Hommik algas nii hästi, et ajasin end kella 12ks välja, sõin hommikust - luksus oli eesti Bitteri šokolaad

Pakkusin Suele ja Briani ja poistele ka, ja kõigile meeldis, palju palju. 

Nüüd loodan salamisi, et keegi üllatab mind pakiga Eestist, kus on Bitterit

 Õnnelikud jalad 2

 "Tere, palun mis su number on?"

"Tasuta jäätis kogu aeg" - ehk, kuidas me klubis jäätisekoha müüat kohtasime, kes meile

tasuta jäätist lubas, elu lõpuni. Ning me reaalselt mõlemad teadsime teda, kuna käime seal jäätise kohvikus pea iga nädal paar korda. Milline tore üllatus, oleks pidanud lindistama tema lubadust :) 

 Ikka ja jälle, väga edev. Ilmselgelt ootasime burksi ja friikaid Jack in the Boxis, autoos

 ah olime niisama ägedad ja tuusad

(Efka, sinu /nüüd minu omistatud/ käepaela kannan ikka üsna hoolega, kohe alati nii hea tunne tuleb ;) tänks mummu)

Peale laupäeavast pidu, käisime trennis ja sõitsime üsna spontaanselt ookeani ääre, seekord Pillar Pointile, kus on siis midagi sellist muulisarnast, ja surfarid ja restoranid ja rand ja jahisadam. 

 neiu kalliga

 ja päris esimest korda hüppasin jalgupidu ookeani, ISSAND kui külm oli

 pühapäevane 

 viskasime end muulile pikali, panime muusika mängime ja võtsime päikest. Sirutasin siis oma kaks ilusat jalga

ka taeva poole, nii võimlemise eesmärgil

Ning hängisime seal natukene kahekesti, kui tulid sõbrad ja siis juba hängisime neljakesi ja tegime üksteise võidu üksteise üle nalja. Ja siis läks kõht tühjaks ja tuli tuul ning läksime sööma. 

 Sam Showder House - värsked mereannid ja kõik muu hea, veinivalik on 

otseloomulikult ka supper ning toidus ei ole pidanud kordagi siiani pettuma.

Magda sai muidugi jälle üllatava joogi, aga tal lihtsalt veab igakord.

No mis teha, sellised me oleme, ootasime ju oma järjekorda, et lauda saada. 

Olime natuke tühja kõhuga ja üleliia päikese käes aega veetnud.

Jällegi sai veedetud suurepärane nädalavahetus :)

http://www.youtube.com/watch?v=1lWJXDG2i0A

See on see lugu, mis nii hästi sobib siia lõppu. Tunnen nii, iga päev on uus, kõik on progress, kaotada ei ole midagi. Armastan seda tunnet, kui minu teadvusse igakord jõuab ikka ja jälle mõte - et ma olen siin, ma olen vaba, ma imen kõike uut endasse kui käsn, ma janune selle järele, et lasen vaimu vabaks ja lasen kõigel kulgeda. Ma näen muutusi, mis on ainult head ja positiivsed. Parimad tunded, kui süda põksub pões kõige uue ja põneva ning igapäeavase toreda järele. Elan hetkes :)