Kõrgemale, kaugemale - eesmärkideni

http://www.youtube.com/watch?v=cIQWt3oMids

Viimane nädal läks, jällegi, nii kiiresti. Ma ei tea kuhu aeg kaob.
Lubasin, et avalikustan nüüd oma saladuse ja eesmärgi, sest nüüd on asi official (ametlik), niisiis lähen oma elust esimest korda maratoni jooksma. 16. juuni 2013 on siis see päev, millal lähen 26,2 miili jooksma San Fransiscosse.

MIKS? Esimene põhjus kindlasti eneseteostus ning siis edasi vastupidavus, tahtejõu kontroll ja trenni tegemine ja oma soovi täide viimine jnejne. Registreerisin laupäeval maratonile ära ning eelmise nädala algul rääkisin ka oma host perega siin läbi, et tahan maratonile minna ning nemad ütlesid suure elevuse ja ekstaasiga, et toetavad mind, tulevad mulle rajaäärde ning, et külmkapp on nüüd vaid tervislikku toitu täis ehk siis toetavad ja aitavad mind igatepidi. Sest üsna raske on vahel enda eemale hoida neist kõigist headest ahvatlustest mis meil külmikus on. Aga saan hakkama. Õnneks olen siin oma jooksurutiini tagasi saanud ning kavatsen ka treeneri võtta. Aga räägin sellest Teile siis, kui asi on juba nö käima läinud ja oma treeningplaanid olen kätte saanud.
Infot ja rada saate uurida/tutvuda siit - /http://www.thesfmarathon.com/, sama rõõmsat avastamist Teile, kui oli seda minu oma :)

Järgmine jutt on nädalavahetusest, sest see oli üllatus, kuna mõtlesin et veedan terve nv kodus perega. Ei teinud ühtegi plaani ega midagi. Nädala sees käisime õhtuti mõned korrad söömas väljas ning kõik kulges päris ladusalt. Mul oli pikk pikk laupäeva hommik, vedasin end oma toast välja inimeste sekka suures toas umbes kella 11 ajal või sutsu hiljem, meil olid külalised, tegin siis kohvi ja näksisin puuvilju kõrvale ning ajasin juttu. Otsustasin siis peale viiepäevast mõtlemist, et mis seal ikka võtan kohe täismaratoni ette, siis on ikka kuhu pingutada ja mida oodata ning mille nimel kõva vaeva näha. Registreeritud seadsin end lõsutavas asendis diivanile sisse, kus Sue (pereema) juba ameerika jalgpalli vaatas. Jälgisin ka poole silmaga, et natukenegi aru saada reeglitest ja meeskondadest. ... kuni helistas Liisu ning teatas, et kui ma tahan ta võtab mu peale ning sõidame poiste juurde tagasi garaaži. Jep, tõsi ta oli - garaaži kuna ta pidi seal mõningaid autoasju ajama ning poisid olid nii lahked ja käskisid tal sinna õllet jooma jääda.

 Minu esimene bbq garaažis

 South San Fransisco külje all

Loomulikult võtsin kutse vastu, kargasin siis püsti, panin riided selga ja sõitsime. Sain ka esimest korda osa grillimisest ja garaažitsillist - ma ei oska sellele nime anda, sest seal tegelikult oli päris tore ning poisid olid sõbralikud ja ei olnud väga raske ühiseid teemasid arutada. Mina olin oma red bull'i peal ning teised jälgisid õllekaloreid ning grillisid. Sõin ka - väga hea oli, kiitsin ka. Sain jälle kiidusõnu, et minu inglise keel on väga hea. Hurraa!
Ning kui ootamatult oli pimedaks läinud siis tegime plaani, et lähme välja. Seega sõitsime koju, vahetasime riided ja läksime lounge/baari poistega. Kuskile kahe ajal oli meil Liisukaga pidu läbi ning leidsime end kiirtoidukohast burgerite ja friikatega, sõime neid nagu ikka mäe otsas vaatega kogu linnale. Mõnus oli, aga burger jäi kurku kinni, see ei olnud mõnus.

üsna lihtsa eesmärgiga end Teile lihtsalt näidata

Järgmisel päeval läksime minu jooksurajale jalutama ning põletasime veidi kaloreid ning peale seda otsustasime ookeaniäärde sõita. Minu jooksurada on kusagil 5,6 miili. Ning kui paremkallas on veekogu ääres väikese sellise soolaadse pinnastikuga, siis vasakul pool rajaääres on elamurajoon, mis esialgu oli minujaoks nagu "tõeline Ameerika kodurajoon" ehk siis majad on suured, kallid, ilusad, teed on siledad ja iga maja ees on suured autod, lapsed sõidavad oma ratastega ja mängivad. Ütleme, et close enough, seega et seda oma silmaga näeksin, siis jalutasime sealt läbi ja tagasi rajale.

 Raja lõpp

 Looklevad teed ja miljonidollarilised majad

 Minu jooksurajalt avaneb vaade linnale ja mägedele, kus kusagil on ka meie maja :)

 Selline veidi soine pinnas ongi

Võtsime maasikad ja mustikad kaasa ja läksime. Half Moon Bay siis. Päike paistis kogu päeva ja nii kahju oleks olnud ju seda raisku lasta. Jalutasime ehk tunnikese seal ning valisime tagasisõiduteeks ühe teise, mida mina polnud kunagi sõitnud. ..and then the fun starts. Aga ookeanipilte näete vist terve aasta, sest ma jumaldan lihtsalt seda.

 Päike paistis ja keegi ratsutas all rannas :)

 Kõrgemale, kaugemale, tähtedeni ja unistuste tätumiseni!

 Meie coverphoto

 Harjutus nr 25

 tadaaa

 Pöial püsti "Mina soojas Californias"

 ..ja pöial kaamera ette

Tee oli üsna kitsas ning lookles päris kõvasti järjepidevalt mõningate üsna järskude kurvidega. Tundsin ennast lõpuks juba nagu mingi ralliäss, sest rooli otse ei olnud võimalik hoida. Tee tundus 10 korda pikem ning GPS pani puitu, õnneks Liisukas nuputas ikka välja kuhu suunas hoidma peame. Aga mingiaeg murduvad ka tugevamad, ehk siis - tibulinnu oli ikka eelmisest õhtust vist vässu ning tema peakene hakkas vempu viskama seal käänulisel rajal. Lõpuks olime mõlemad nii väsinud ning saime ikka aru, et olime seekord oma võimed ikka tublisti ülehinnanud. Aga mis ei tapa, paneb taganjärgi ikka kõvasti naerma. Linna jõudes valdas meid päris õnnetunne. Kodus tegime tatraputru hea ja paremaga ning läbi see nädalavahetus oligi. Oma koju jõudes vajusin väga kiiresti magama ning olin täna veel terve päeva üsna väsinud.

 Kodutee, looklevusest ei jaksanud pilti teha enam kahjuks

 ...aga oli ilus, suured redwoods'i puud

See pühapäev oli ka au-pairide kohtumine kuskil bowlingus kuhu pidin esialgu minema ning Alejandra ka endaga kaasa vedama, kuna temal ei vedanud kahjuks niimoodi nagu minul, et mul siin eesti tüdrukud ees ootasid. Temal ei ole oma Kolumbia sõpru siin, seega oleks uute au-pairidega tutvumine super, aga eks järgmine kord :). Alejandra on meie perekonnatuttavate au-pair siis, 23 aastane väga armsa ja tasase iseloomuga tüdruk.
Selle nädala eesmärgiks võtan lubadeks õppimise ning teiste au-pairidega kontakteerumise ning trenni tegemise, et siis uuel nädalavahetusel seda kõike tehtud tähistada ning San Fransiscosse sõita ja veidi pidutseda. Plaan on selline, aga eks paistab mis edasi tuleb, selles suhtes võtan siiski päeva korraga. Või peaksin ütlema - püüan päeva korraga.

Ahjaa, kuna meil siin kogu Ameerikas levib päris tõsine gripiviirus siis käisin ka end vaktsineerimas. Siin tehakse selliseid vaktsiine kohalikes apteekides, kus on medõed/vennad. Käisin ka ühel sellisel ning asi läks väga kiiresti ja korralikult. Ei pea aega ennem kinni panema ning mitu päeva ootama, vaid lähed kohale ükskõik mis ajal või mis päeval ning ütled, et tulin nt flu-shoti saama ning voilaa. Maksin kuskil 32 dollarit, mis vist on üsna tavaline hind. Ei oska öelda, kas on kallis või odav, sest tervis on tähtis ning selle-eest ei ole kunagi palju maksta.

Teiseks shoppasin endale natukene vajalikke asju.

No see viimane siin, seda luban endale vaid siis kui blogi kirjutan ning igakord ka erineva maitsega. Siiani on kõik VÄGA supper head olnud. Vahel võib nii end ju hellitada.

Aga saan taaskord päikest ja kallistused. Olge tublid!