Belmont, kodulinn

Uus päev, uued jutud.

Näitan Teile, nagu lubatud, Silveri tehtud kingitust ning siis räägin kodulinnast ja natukene selle ümbrusest. Kui ausalt ütlen, siis minujaoks oli see tõeline üllatus.

Sain armsa kingituse vahetult enne seda, kui lennule astusin

Ning pilditagust nägin alles New Yorkis olles :) Nii sooja tunde tõi sisse, siiani toob, sest pilt on mul kapil oma toas. Perepilt siis minu ülikooli lõpetamisest 2012 juuni Tartus

 AITÄH!

Nüüd siis kodulinnast...
Belmont on siis linna nimi, kus aastakese elan. Inimesi on siin umbes 30 000 kandis, mis on rahvaarvult väiksem kui Pärnu. Siinsed linnad aga ei ole päris sellised nagu meil Eestis. Minu kodulinn asub San Fransiscost 20 min autosõidu kaugusel, või isegi natukene vähem, kui mööda freewayd sõita ning kui trafficut ei ole.
Belmont on üks linnake Bay Area piirkonnast, Bay Area on siis üldiselt vaikse ookeani äärne piirkond, kus asub San Fransisco ja muud suuremad/väiksemad linnad.
Linnade ülesehitus oli minujaoks alguses suur tohuvapohu. Sõidame sõidame ning järsku öeldakse mulle, et "Hei Silja, me oleme nüüd Palo Altos" - okei, kui nii siis nii. "Jah, see on nüüd juba teine linn peale Belmonti - EHK siis, linnad on kõik järjest ning erinevalt Eestist ei ole seal vahemaad vahel, vaid sildikene, et nüüd on teine linn, tänavad jooksevad samamoodi edasi.
Mina elan üsna Belmonti keskel, mäenõlval ning meie kodust avaneb miljonidollari vaade linnadele ning suurele sillale, mis ühendab meie piirkonda teise veekogu ääres asuva piirkonnaga, mis on samuti üsna mägine. Aga, et koju saada tuleb ronida sõna otseses mõttes üles pea 90kraadisest mäenõlvast, jala on üsna raske, olen paar korda jooksnud, sellepärast lähemegi igalepoole autoga, sest muidu lihtsalt ei ole väga võimalik.

 Koduvaade rõdult, kell oli 7 hommikul

Minu kodu on veel ülesse :) 

Kuna meil on rõdu terve maja ulatuses umbes 60-70 m, siis on võimalust linna päris mitme nurgaalt vaadata. IMELINE

Natukene aiataimi

 Meie mäemajake minu autoga - mägine piirkond ei ole probleem :)

 Kui alguses oli nii ehmunud, kui kitsesid nägin, siis nüüd olen juba harjunud, kuna see on siin nii tavaline, et kitsed ümber maja hängivad ja jalutavad või magavad (nende elupiirkonda ju ehitati lihtsalt majad peale, mis neil siis nüüd üle jääb kui siin edasi elada ja meil hoovis söömas käia). Oravad samuti - tervitan Krissut oravatega seoses.

Temperatuur on siin talvel keskmiselt 45-50 fahrenheiti ehk kuskil 17-20 kraadi. Küll aga sajab siisn talveperioodil vihma ning siis ülejäänud üheksa kuud on täielik põud ning taevast ei tule alla pea piiskagi. Minul kui Põhjamaa külma ilmaga harjunud inimesel, on siin aga päris soe, koguaeg. Natukene ikka vingun õhtuti/öösiti kui kuskil väljas olen, et külm on, aga tõmban kampsi selga ja soe jälle. Valgusega on lood sellised, et pimedaks läheb väga kiiresti, umbes 5 ajal õhtul, aga hommikul on valge juba selle-eest 6-7 ajal.
Siiamaani on sadanud vaid mõned päevad, ning ma olen juba kohe kohe elanud siin pea kuukese.

 Ja isegi kui vihma sajab, siis ma ei pahanda, sest vaade on reeglina selline - näeme tervet vikerkaart ja selle algust alt linnast.

Linnad siin on väga mõnusad, kõik on väga sõbralikud ja abivalmis ning ei ole tunnet, et elaks nüüd väga väikses kohas või väga suures, nagu San Fransisco. Tunnen, et minujaoks on see linn täpselt paras, kuritegevus on null, igalpool on naabirvalve, kõik mida vaja on käe-jala juures või on vaja 5-15 min sõita. Poodi on piisavalt, parke ja ilusaid kohti on ülearu ning palme ja kuusepuid ka. Jooksurajad on ka minu õnneks ääristatud veekogude kõrvale, mis on küll kõigesuurem pluss :).
Ning minuarust üks kõige suurem ning minu unistus, mis sai nüüd teoks on elada Ookeani ääres, siin Californias. Minu linnast sõidab Vaikse Ookeani äärge umbes 15-20 min mööda kaljust ning mägist teed Half Moon Bay'le (linna nimi).

 Minu jäljed liival :)

 Siis oli vau ja ilmselt on edasi ka üks imestus ja imetlemine, aga muudmoodi ei saa

Half Moon Bay Poplar beach

 Minu ja Vaikse Ookeani esimene kohtumine

Kui talv lõpeb ning ilmad soojemaks lähevad siis on rand rahvast täis, kes päevitab, kes mängib. Ujumas inimesed siin eriti ei käi, kuna lained on tugevad ning sügavaks läheb ka üsna kiiresti. Siiski ei ole ujumine keelatud ning mina lähen hüppan kinldasti ühel ilusal soojal päeval laintesse nagu filmis. Samuti ei lähe vesi siin väga soojaks, vaid jääb kuskil a'la 20 kraadi juurde.

Mööda kiirteed ookeani ääres pikalt sõita on lausa jumalik, kaljused mäed ning rohelised mäekünkad, kus teiselpool laiutab ookean. Imeilus lihtsalt. Nii, et kui meil tuleb tuju piknikule minna, siis viskame asjad autosse ning sõidame niikaua mööda ookeaniäärt, kui isu otsab saab (minul ilmselt ei saa kunagi) ning valime koha, kuhu auto ära parkida ja tekid/söögid välja vedada ja siis kasvõi päikeseloojangut/tõusu või hoopis päikest vaadata :) See on see, mille nimel tasub pingutada ja elada.

Kui tuli tuju Santa Cruzi mööda ookeaniäärt sõita ja üks piknik maha pidada ning päikeseloojagut vaadata.

HAPPY NEW YEAR!

HEAD UUT AASTAT KALLID!

Eile 2012 > 2013 aastat vastu võtmas San Fransiscos

Soojad soojad kallistused!!!